Võru linna 225. sünnipäev saabub maagia tähe all – eeskätt teistest eristumise soovist ning meenutamaks võrulastele, et nende kodulinnas elas kunagi maailmakuulus mustkunstnik Kastrozza. Maagilise sünnipäeva ettevalmistused käivad ning Liisu Tool ja Priit Leppik on loonud selleks ka sobiva maagilise logo.

„Tegelikult tahame hoopis eristuda,” vastas Võru linnavalitsuse välissuhete ja arendusspetsialist Tiina Hallimäe küsimusele, kas Võru juubeliaasta sümbolid viitavad üleüldise nõiavaimustusega kaasa minekule. „Ei tea, et keegi oleks Eestis ajaloolisi tähtpäevi maagiateemaga ilmestanud. Uus logo kujutab mustkunstniku võlukeppi, kaabut ja mängukaarte ning võluväel lenduvaid sädemeid. Võlumaailm tekitab elevust, vaimustab lapsi, noori, vanu.”

Hallimäe kinnitas, et on ise uudsest lähenemisest vaimustuses ega seosta võlukunsti tingimata musta maagia ja pahaendelisusega.

Hallimäe sõnul tegid linnavalitsus, kunstikool ja kultuurimaja logo valmis omal jõul, linnaraha selleks ei kulutatud. Kavandeid pakkus seitse inimest, nende hulgas oli kandvaim Kesklinna gümnaasiumi abituriendi Liisu Tooli töö. Ideekavandi teostas arvutigraafik (lisaks ka Arvutinõunik OÜ juht ja muu hulgas LõunaLehe IT-tugi) Priit Leppik.

Linn jäädvustab uue logo ja tunnuslause Võru meenetele ja trükistele, märgistab sellega väljuvad kirjad ning esineb uute sümbolitega tänavusel turismimessil.

Hallimäe sõnul on uue logo ja tunnuslause eesmärk anda Võrus ja kaugemal varakult aimu linna 225. juubelisünnipäeva saabumisest ning tänavusi linnapäevi läbivast teemast.

„Võru sünnipäeva auks on Kandle laval kavas maha mängida ehtne mustkunsti- ja illusioonietendus, milles esinevad Eesti osavaimad trikimehed,” selgitas Hallimäe. „Kes nimeliselt, on vara öelda, läbirääkimised Eesti Mustkunstnike Liidu ühe liikmega käivad.”

Arendusspetsialist märkis, et Kandle kultuurimaja pole kummist. Ehkki lõikuskuu ilm lubaks ka vabaõhuetendust, eeldavad imetrikid, valgusefektid ja muu hookus-pookus aga tubast ruumi. Plaanide kohaselt jätkub trikitamist ka tänavatele ja ostukohtadesse ning mustkunstnikudki peaksid tulema rahva hulka. Mitmed söögikohad on juba kinni haaranud võlutoidu pakkumise ideest.

Maagia motiivi kasutamise mõte sai Hallimäe sõnul alguse juba mullu. „Linnapäevade toimkond, kus on kultuuriinimesi, MTÜde esindajaidja ettevõtjaid, tuli kokku kohe pärast Võru eelmist sünnipäeva. Seal hakkas mõte kerima, et on vaja midagi erilist,” selgitas ta. „Tugevama tõuke andis asjaolu, et meie linnas Uue tänava majas on möödunud sajandi I poolel elanud maailmakuulus mustkunstnik San Martino Kastrozza, kellest vaid väga vähesed teavad.”

Millega seoses need ajaloolised faktid just nüüd ilmsiks tulid? „Meid on Eesti Riigiarhiivist leitud materjalidega aidanud Keto Olli, kes uurib Soome mustkunsti ajalugu,” selgitas Hallimäe. „Olli andmetel on Kastrozza esinenud ka Soomes, kuid soomlaste hulgast pole ta võrreldavat meistrit leidnud.“

Võru teatriateljee (praegu Võru Linnateater – toim.) toonane lavastaja Taago Tubin sai lisaainest samuti Ollilt. Nimelt tõi Tubin 2007. aasta suvel lavale Madis Kõivu fantaasinäidendi „Castrozza”, mille publik hästi vastu võttis.

 

Kes oli Julius Skrastin ehk mustkunstnik Kastrozza?

Julius Skrastin sündis 1877 Valmieras, kuid ta oli Eesti kodanik ja pidas oma kodulinnaks Võrut. Skrastini perekond elas majas, mis kuulus Juliuse naisele Emilie Anettele. Nii Juliuse naine kui ka tütar ja poeg tegelesid mustkunstiga ning assisteerisid Juliust esinemiste ajal.

San Martino de Kastrozza oli segatehnikamustkunstnik. Ta tegeles nii manipulatsiooni kui ka illusiooniga.

Kastrozzal oli kombeks endale ise reklaami teha. Legendi järgi läks ta esinemispäeva hommikul turule, otsis üles munamüüja ning küsis temalt, kas munad on värsked ja kui palju need maksavad. Veendumaks, et munad on ikka värsked ja oma hinda väärt, koksas ta ühe katki. Ja oh imet, muna sees oli väärtuslik metallraha. Siis avaldas mees soovi kogu munakorv ära osta. Loomulikult läks munamüüja juhtunu peale ähmi täis ning lõi ise oma munad puruks, leidmata sentigi. Kastrozzal oli suur hulk publikut õhtuks tagatud.

Kastrozza oli üks suurimaid võlureid Euroopas. Ta töötas tsaar Nikolai II õukonnas mustkunstnikuna, kus ta tituleeriti professoriks. Ta tundis isiklikult Rasputinit ja Tolstoid.

Kastrozza kuulsust tõendavad ka tema esinemised Hispaania kuningale, Pärsia ja Iraani šahhile. Ta on üles astunud veel Norras, Soomes, Saksamaal ja Austrias.

Viimati oli mustkunstnik Eestis 1936. aastal, mil esines Tallinnas börsisaalis.

Kastrozza suri 1946. aastal ning on maetud Branau linnakalmistule Austrias.

Krastinite pere hauaplats asub Võru kalmistul, kuhu on maetud tema naine Emilie Anette, lapsed Helene ja Johannes ning Emilie Anette kasuvend Osvald Õunapuu oma naisega.

Koduloolane Harald Tammik on juba 1982. aastal avaldanud ajalehes Töörahva Elu kirjutise andekast ja mitmekülgsest Võru mustkunstnikust Kastrozzast ja tema kurikuulsatest trikkidest, viidates omakorda 1936. aasta Uudislehele.

„Puhkasin 1935. aastal Antslas. Mäletan , et kohalikus seltsimajas esines suure menuga Kastrozza. Kavalehelt võis lugeda: „Maamees! Näitan mustkunsti, mis ei karga vuntsi. Vaimuderiigis. 1001 öö imed. Luku lahtivõtmine. Pealael kivilõhkumine.” Kohalikud külakangelased ja laada löömamehed olid kohe kohal seda kunsti õppimas. Rahvast voolas murruna kokku,” kirjutas Tammik.

Tammik kirjeldas ka nähtud trikke: „Viskas veiniklaasi põrandale kildudeks, aga kui killud kokku korjas, näitas tervet klaasi, mis oli ääreni veini täis. Näidati veel Hiina ja Egiptuse võlusid, müstilist lilleaeda ja sedagi, et mittemillestki saab midagi.”

Maja, kus Kastrozza Võrus elas, on Uuel tänaval alles ja kenasti renoveeritud, selle aadressi jättis Hallimäe aga hoone praeguste elanike privaatsuse huvides täpsustamata.

Tänini leidub inimesi, kes on Kastrozzat oma ihusilmaga näinud. Hallimäe sõnul rääkinud samuti Uuel tänaval elav Aare Vello Mikkelsaar, kuidas vanemad hirmutasid Kastrozzaga jonnivaid lapsi. Mikkelsaare mäletamist mööda olnud Kastrozza pikk sirge ja väga terava ja puuriva pilguga mees, keda väiksemad lapsed kartsid.

Võrus elab ka 80-aastane proua, kes on Julius Skrastini hõimlane tema naise kaudu. Võru linnale on endast märku andnud ka Keila elanik Ana Peebo, kes mäletab peretütart Helenet. (VÕRU LINNA LEHT / LÕUNALEHT)

 

Idee teostaja: minu panus oli tehniline

Maagilise logo üks autoreid Priit Leppik, kuidas Liisu Tooli ja teie mõtted-kavatsused lõpliku kuju said? Ega ma Liisu Tooliga otseselt pole mõtteid vahetanud. Minu kätte jõudis tema idee ja minu panus on ainult tehnilist laadi. Mul paluti logo ümber joonistada ja vaadata, et see oleks võimalikult laialdaselt kasutatav. See on märk, mida kasutatakse infomaterjalidel, juhtimaks üldsuse tähelepanu Võru 225. aastapäevale.

Millist sõnumit logo edastab?
Millist väga pikka sõnumit üldse üks logo saab edastada... „Maagiline Võru” loodetavasti tekitab inimestes huvi, 225 tuletab meelde, kui vanaks Võru saab, ja mustkunstniku abivahendid on ehk märk sellest, et ei ole musta maagiat. Eks seal kübara sees näeb igaüks seda, mida ise soovib. Kokkuvõttes peaks see viima ka lõpuks Kastrozzani. Loodetavasti õpime selgeks tükikese Võru ajaloost ja septembris ei ole enam kellelgi küsimust, kellega on tegu.

Autor: KÜLLI PIIRISILD
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:08