Valgejõel vahutav Nõmmeveski juga. Foto: Mari-Anne Leht

Esimesel tänavusel Võrumaalt kaugemale sõidul sai läinud laupäeval uudistada põhjarannikul, täpsemalt Harjumaal asuvaid jugasid ja joastikke, vahelduseks õuest mõnda häärberit silmata ja Järva vallas Norra allikate vett maitsta.

Eestimaa on küll pisike, kuid nii nagu ilm Lõuna-Eestis erineb Põhja-Eesti omast, erineb ka loodus. Üks erinevus on, et meil on künkad, neil joad ja joastikud. Kui palju on Eestis nimetatud veekogusid, ei saanud täpset selgust guugeldadeski.

Targas raamatus „Eesti entsüklopeedia” on kirjas, et Eestis on 36 juga, neist kaheksa on tekitatud inimeste abiga. Viimastest üks on Eesti kõrgeim, Ontika paekaldal asuv ligi 30 meetri kõrgune Valaste juga, mis algab kuivenduskraavist. Tunamullu suvel kõndisin selle kõrvale ehitatud puidust treppi mööda rõõmsalt kaldani, ülestulek enam nii rõõmus ei olnud ning pae pealt ei langenud tollal ühtegi veetilka.

Teise kirjutise kohaselt on Eestis 33, kolmanda järgi aga 32 juga ja joastikku.

Olgu arvudega kuidas on, kuid kaks asja on kindlad: juga on meil kokkuleppeliselt niisugune veelangus, kus vesi langeb vabalt jõe või oja sängis vähemalt ühe meetri, joastikus pooleteise meetri kõrguselt. Joad ja joastikud asuvad paesel põhjarannikul üsna Soome lahe lähedal, Harju-, Lääne- ja Ida-Virumaal.

Treppoja joastiku rahustav vesi
Tallinna-Paldiski maantee ääres, Lääne-Harju vallas asuva oja kaldal kõndimine mõjus pea 300-kilomeetrilisele teekonnale n-ö juurde keevitatud pika lisaringi ja pea tund külmas sõidukis istumise järel ütlemata kosutavalt.

Rahustavalt mõjus vee aeglase voolamise vaatamine ja seegi, et Treppojal ei lange vesi kõrgelt ega vahuta. Maanteelt kostva automüra ja kõrval oleva ehitustegevuse tõttu on oja ääres kõndides justkui sissetungija tunne.

Ühel pool oja saab metsa all kõndida ja vee voolamist silmitseda ilmselt päris pikalt, kuid teisel, Paldiski poole jääval küljel on majaehitaja maanteest mõnesaja meetri kauguselt edasipääsu aiaga sulgenud. Plusspool on, et kõikvõimalike arendajate kiuste on Treppoja joastik siiski alles.

Õnneks saab joastikku ka otse kaeda, kui seista maanteega paralleelselt asuval jalakäijate sillal. Lähedal asuval infotahvlil on kirjas: oja saab vee põlistalude juures asuvatest allikatest ning kraavide lõppedes voolab vesi looduslikus sängis merre; Treppoja on kuue astanguga joastik, kõrgeim aste on üks meeter ja 70 sentimeetrit.

Kui Treppojal oli paarkümmend huvilist, siis Keila-Joal oli neid mitu korda enam. Nii nagu sügisel, oli ka nüüd Keila-Joa ümbruses palju vene keelt kuulda.

Keila juga ja Schloss Fall

Samas vallas, üle kümne kilomeetri Keilast asuv samanimeline juga ei pane järjekordsel uudistamisel enam nii ahhetama, kuigi veemass langeb kuue meetri kõrguselt ja laiust on joal kirjade järgi 60–70 meetrit. Jõe kõrgele vasakule kaldale ei ole vee langusest tekkiv mühin selgelt kuulda, langust näeb eemalt ja küljelt.

Kui pargist jõe vasakule kaldale juga ja lossi imetlema minna, on lühem tee jalutada üle kahe rippsilla. Loss mõistagi on praegu suletud, selle aiast väljapoole jääb mitu hoonet, üks neist on renoveeritud hüdroelektrijaam.

Teiselt kaldalt on lossi torn ja tagumine külg kenasti näha. Kujutan ette, et osa külalistest saab millalgi lossiaknast joale vaadet nautida ning ehk meenutada siin elanud härrasrahvast ja lossi külastanud omaaegseid Peterburi kõrgseltskonna liikmeid.

Tsaaririigi sõjaväelane, baltisakslane Alexander von Benckendorff lasi joa kõrval paremal kaldal asunud häärberi esinduslikuks ehitada. Lossi avamisel 1833. aastal käis koguni tsaar Nikolai I. Benckendorffi tütar Maria abiellus vürst Grigori Volkonskiga ning viimase suguvõsa kätte jäi loss võõrandamiseni.

Keila Schloss Fall on üks vähestest omal ajal Eestimaal võõrandatud sadadest häärberitest, mille selle praegused omanikud on korda teinud, ja normaalsel ajal on see suures osas külalistele avatud. Ka see hoone jäi millalgi looduse meelevalda, kuid on juba läinud kümnendi keskelt päästetud.

Keilast teisele poole pealinna, viimasest ligi 25 kilomeetrit Narva poole jääb Eesti ja ka Baltikumi kõrgeim looduslik juga – Jägala juga, mis asub samanimelisel jõel Jõelähtme vallas.

Jägala juga
Kui Keila joa kõrval on ümbruse teine uhkus häärber, siis Jägala joa lähedalt mõisat ei leia. Guugeldades selgub, et Jägalas mõis siiski on, see on ühekorruseline hoone, mille viimased omanikud olid von Brevernid. Võõrandamise järel läks mõis Eesti kaitseväe kätte, punavõim sättis sinna midagi poliitkoolitaolist. Taasiseseisvunud Eestis on Jägala mõis ja maa-ala taas suletud, kuna kuulub kaitseväele. Hea on see, et hoone on alles ja loodetavasti ka korras. Kui kaugel mõis joast on, ei õnnestunud teada saada.

Kuid Jägala juga paneb ahhetama: vee langemise kõrgus on kaheksa meetrit, langemisega kaasnev kohin raputab mõtetest lahti ning langeva vee toone, pronksist hallini, ei jõuagi täpselt lugeda.

Jägala joa ees saab iga soovija seista ja vastavalt kaugusele on võimalus erinevas koguses veepiisku näole ja riietele saada. Veerohkemal ajal võib joa laius ulatuda 70 meetrini.

Ühes kirjutises mainiti, et Jägala on Eesti ja vist isegi Euroopa kauneim juga. Kaunis on juga tõesti, kuid see juga tundub ka võimas, sest Jägalaga silmast silma seistes tunnetad oma väiksust looduse, täpsemalt kohinal langeva veemassi ees, millele inimene ei tähenda midagi.

Joa käidavamal poolel on paas langenud ja moodustanud midagi katusealusetaolist, kuid selle all seista ei ole just turvaline, sest murdunud paetükke on maas piisavalt. Mida enam neid langeb, seda õhemaks jääb joaäärne ala, kus uudistajad julgelt pilte teevad ja jalutavad.

Siingi oli külastajaid ja autosid palju ning vene keelt kuulsin riigikeelest enam. Infotahvlil on märgitud, et joa alla on vesi uuristanud kuuemeetrise sügaviku, kus on ohtlikud veekeerised. Uudistamist tasub Jägala juga kohe kindlasti, nii nagu ka kaks järgmist.

Nõmmeveski ja Joaveski
Esimene asub Valgejõel, teine Loobu jõel. Mõlemad on Lahemaa rahvuspargis Kuusalu vallas, ikka Harjumaal.

Nõmmeveski juga asub samanimelises kanjonis. Kiri ütleb ja seda on ka näha, et kanjonis on palju allikaid. Allikavee tarbijad on koguni jõe teiselt, kõrgelt kaldalt asuvast allikast vedanud üle vooliku, et puhast vett madala kalda äärest kergelt kätte saaks.

Kanjon koos joaga mõjub pisut ürgselt, siin on pimedavõitu, aga see-eest voolab vesi vahutades. Teiselt poolt teeb nähtu kurvaks ja seda kahel põhjusel: ürgsena mõjuvas looduses ammu amortiseerunud betoonist veekanal ja roostet koguv turbiinitaoline rauast kolakas tunduvad võõrkehadena ja esimene mõjub kohati ohtlikultki, sest betoongi ei ole looduse meelevallas kulumatu. Vesi on uuristanud kanalisse erineva suurusega auke ning betoonitükke vedeleb maas. Kanali betoonist jäänuk on ajast, kui kanjonisse ehitati vesiveski asemel hüdroelektrijaam, kuid viimane põles 1960ndatel.

Mõne kilomeetri kaugusel voolaval Loobu jõel asuva Joaveski joastiku juures on olnud hüdroelektrijaam, mis kirjade järgi ehitati juba 1898. aastal ja taastati veidi enne 2000. aastat. Jõe ühel kaldal seisab viisaka välimusega kivimaja, ehk see ongi elektrijaam. Rippsilla vastas künkal ootab puust ammune ilus maja rahakat omanikku.

Siinse joastiku juures on eriline aura, mida ei oska seletada ning kalda äärest ei tahakski ära minna. Eks oma osa on selleski, et uudistajaid on napilt ning on tunne, et kuue astanguga joastiku vesi vuliseb vaid mulle ...

Kuid jugade ja joastike paradiis Harjumaa tuleb selja taha jätta, et suunduda Järva valda Norra mõisa ja samanimeliste kuulsate allikate juurde.

Kõltsu ja Norra mõis ...
... on kaks eriilmelist ja erineva saatusega mõisa. Kõltsu asub Treppoja ja Keila vahel maantee ääres ning püüab juba eemalt pilku roheliste toonide ja puitpitsiga. Kõltsu mõisa kohta on kusagil kirjutatud, et „hoone on elava liigendusega šveitsipärase puitarhitektuuri tavadest lähtunud villa”.

Kõltsu suvituskoha hooned rajas paruniproua Benedicte von Uexküll, kes Kõltsus suvitas, 19. sajandi lõpul. Ümberasumiseni oli häärber von Mohrenschmidti suguvõsa käes, sest suvilana kirjas olnud koht ei kuulunud võõrandamisele. Nõukogude ajal oli hoones ka pioneerilaager.

Nüüd on mõis erakätes, korda tehtud ja häärber koos pargiga piiratud aiaga, kuid omanik kohapeal ei ela. Ammuses suvilas toimuvad nüüd muu kõrval ka kultuuriüritused.

Järvamaal asuvasse Norra mõisa ja samanimeliste allikate juurde, mis said oma nime mõisas kaua elanud von Knorringu suguvõsalt, viib pikk ja tolmune tee.

Norra mõisa käekäik ei ole Kõltsuga võrreldes kaugeltki nii roosiline. 18. sajandi lõpul valminud varaklassitsistlikus hoones oli võõrandamise järel pea poolsada aastat kool, seejärel jäi hoone ligi 20 aastaks looduse meelevalda. Sel ajal varisesid sisse katus ja laed ning hävisid teise korruse seinamaalingud.

Läinud sajandi lõpust on mõis erakätes. Hoonel on katus peal, seinad päästetud lagunemisest, korda tehtud akna- ja ukseavad ootavad aknaid-uksi ning seinad viimistlust. Kuid, ühe kinnisvaraportaali järgi ootab Norra mõisamaja uut omanikku.

Taasiseseisvunud Eesti mõisaomanikke, eestlaste poolt mõisate ostmisi erineval ajal, häärberite majandamise raskusi ja muud sellega seonduvat tutvustas „Pealtnägija” 2016. aasta oktoobris. Selle loo leiab hõlpsasti internetist, aastatega on mõistagi üht-teist muutunud.

Kui pudelid olid ühe Norra allika veega täidetud, hakkas päevgi samm-sammult valgust kaotama. Tagasiteel kõnelesime reisikaaslase, võrulanna Ailiga käidud paikadest. Ta märkis, et nähtud kohtadest sai ta Jägala joa ees seistes suurima elamuse: „Langeva vee värvilisus oli nauditav ja selle lähedal seismine oli ütlemata lahe.” Aili lisas, et Nõmmeveski kanjonis tundis ta ennast väga hästi, hoolimata kohatisest trööstitusest oli seal seletamatult rahulik.

Sõidul oli veel üks omapära: võileivad ja morsipudel tuli kodust kaasa võtta ja veerevatel ratastel süüa, sest toidukohad olid suletud.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 19/05/2021 18:23:06