Mis üle 100 aasta tagasi oli ime, on täna nostalgia neile, kes kunagi sõitnud kitsarööpmelisel raudteel. foto: Mari-Anne Leht

Eestiga piirnevas Vidzeme piirkonnas võitlesid eestlased ja lätlased mõlema riigi vabaduse eest möödunud sajandi teise kümnendi lõpul. Põlvamaa mementolased uudistasid läinud nädalal, kuidas Vidzemes elatakse ja mida peaks sealsest lähiminevikust teadma.

Pikemalt peatume Alūksnes, mis on Läti taasiseseisvumisest arenenud kenaks puhkelinnaks. Kiriku kõrval asuvas väikeses piiblimuuseumis, kus nõukogude ajal oli bensiinijaam, on ka esimese lätikeelse piibli eksemplar. Kirikumõisa pargis seisvad uhkelt kaks iidset tamme, mille istutanud vana ja uue testamendi läti keelde tõlkinud pastor Ernst Glück ise 17. sajandi lõpul.
19. sajandi teisel poolel Aleksander von Vietinghofi püstitatud uusgootika stiilis loss pakub Alūksne järve poolt vaadates rohkem silmailu kui seest.
Ordulinnusest alles jäänud müüride vahele ehitatud lauluväljak mahutab giid Inese Grava sõnul 3000 kuulajat ning on hinnatud kontserdipaigana.
Kui võrulased kutsusid kalmistu kõrval asuvat elurajooni seal elanud okupatsiooniväelaste järgi Suvorovkaks, siis aluksnelased kutsusid linna ühte elurajooni samal põhjusel Buhvaika külaks. „Neis majades elanud sõjaväelased teenisid läheduses asuvas Zeltini tuumaraketibaasis,” märkis Grava ja lisas, et nüüdseks on nad linnast lahkunud ning kortermaju tehakse samm-sammult korda.
Alūksne raudteejaamas kohtub tänapäev nostalgiaga: kaks väiksemat reisivagunit diiselveduriga kitsarööpmelisel raudteel, mille kõrval asuvas hoones on pisike, kuid nüüdisaegne raudteemuuseum.
Viimasest saame teada, et esimene raudtee ehitati Inglismaale 19. sajandi esimesel poolel, mõni aasta hiljem ka teistesse Euroopa riikidesse. Näeme, et Euroopas on raudteerööbaste vahe 1435 mm, Venemaal 1524 mm ning kitsarööpmelisel teel on see vaid 750 mm.
Sõidame kitsarööpmelise rongiga 23 kilomeetri kaugusele Stāmerienasse, kuhu jõuame 57 minutiga. Alūksnest Gulbenesse on raudteetsi 33 kilomeetrit ja rong sõidab seda vahet tund 20 minutit.
„Rong ja raudtee on erafirma käes, kuid nad saavad tegutsemiseks riigilt dotatsiooni,” märkis Grava. Ta lisas, et soovijad saavad selleks ette nähtud vagunites ööbida ja tellimusel mängitakse sõidu ajal ka rongiröövi.
1903. aastal algas rongiliiklus Valgast Gulbenesse, varem oli valminud raudtee Pärnust Valka. Tänapäeval on kitsarööpmelisest raudteest ainsana Baltikumis töökorras Alūksne-Gulbene lõik, osaliselt tänu ka okupatsioonivägedele, mis vedasid sellel sütt.
Grava rõhutas, et Alūksnes ei ole tänapäeval tööstust ja linn on orienteeritud turismile, see-eest Gulbenes ja Läti talvepealinnas Madonas on rohkem tööstust ning seal on Riiaga parem ühendus.

Sinimustvalge on lehvinud Jēkabpilsis

Kuid 1919. aastal oli olukord Alūksnes teistsugune. „Koos Volmari polguga vallutasid meie kaks ratsapolku Marienburgi, praeguse nimega Alūksne, märtsi teisel poolel ja siit alustas Jēkabpilsi poole teed Eesti esimene ratsapolk eelkõige Eesti tagala kindlustamiseks, et enamlased ei saaks põhja poole liikuda, sest jaanuari alguses olid nad vallutanud Riia,” rääkis Roman Parmas, Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees.
Eesti ja Läti sõlmisid ettenägelikult juba veebruaris lepingu, mille alusel formeeriti Tartus lõunanaabrite kaks väeüksust: esimene Volmari ja esimene Cēsise polk, mille võitlejatele anti Eestist nii vorm kui ka relvastus.
Marienburgi vallutamise järel liikus meie ratsapolk Gulbenesse, sealt Madonasse ja siis Jēkabpilsi.
Linn paikneb kahel pool Daugavat. Aastasadu oli siin Jēkabi ja Krustpilsi linn. Nõukogude võim liitis need 1962. aastal Jēkabpilsiks.
Turistidele näidatakse vana Krustpilsi lossi, kuid meile on oluline ka Daugava kaldapealsele, lossi vastu püstitatud mälestusmärk ja eemal asuv puidust raekoda. Mälestusmärgile on raiutud. „Kritušeim par Teviju”, mis eesti keeles tähendab „Kodumaa eest hukkunutele“.
Kuigi sellel ei ole sõnagi, et linna vabastasid eestlased, on lõunanaabrid eestlaste osa Läti vabastamisel samm-sammult hakanud tunnistama. „Kui seda noortele korralikult selgitada, tundub, et nad mõistavad,” märkis Parmas.
Kui Eesti 1. ratsapolk 1919. aasta juuni alguses Jēkabpilsi punastest vabastas, valmistasid nad käepärastest materjalidest Eesti lipu ja heiskasid selle vana raekoja torni.
„Meie lipp lehvis seal ühe päeva, 5. juuni õhtul andsid eestlased viisakalt võimu lõunanaabritele,” sõnas Parmas.
Mungakloostri lähedal paiknevas vanas raekojas ei viita miski ammu toimunule ja tornigi ei ole alles. Toonane raekoda on praegu koduks tosinale mungale.

Lätis oli sada aastat tagasi keeruline seis

Võrreldes Eestiga oli Lätis 1919. aastal olukord keerulisem. Riias kui suures linnas oli enam sakslasi, samuti tulid sinna valgekaartlased. Sama aasta novembris kuulutati küll välja iseseisev Läti vabariik, kuid see ei suutnud sõjaväe puudumise tõttu kellelegi vastupanu osutada.
Läti punaste küttide polgud moodustati juba 1915. aastal ja punaste võimuletulekuga Venemaal kuulusid nad selle riigi armee koosseisu.
1918. aasta oktoobris alustasidki Nõukogude Venemaa ühe armee koosseisu kuulunud Läti kütipolgud Lätis pealetungi, mis neile ajutiselt edukalt lõppes. Suur osa Lätist sattus lühikese ajaga, järgmise aasta jaanuariks, punaste kätte.
„Mõistagi ei meeldinud selline seis Prantsusmaale, Inglismaale ja Ameerikale, samuti Saksamaale. Viimane saatis Lätti punaste vastu sõdima Soome Vabadussõjas võidelnud kindral Rüdiger von der Goltzi, kes moodustas riigisakslastest Rauddiviisi,” selgitas Parmas.
Baltikumis elanud sakslased moodustasid Landesveeri ehk maakaitse ning punaselt Venemaalt põgenenud vene valgetest moodustati lääneriikide toel samuti väeüksus.
Riiast oli von der Goltz, kes allutas kõik punaste vastu võitlevad väeüksused oma juhtimisele, punased mai teiseks pooleks välja löönud.
Pärast seda soovisid lääneriigid, et von der Goltzi väed lööksid punaseid idas ja eestlasi põhjas, kuid kindrali mõtteis oli ka Balti hertsogiriik, mille ta lootis moodustada Landesveeri ja Vene valgekaartlaste toel.
Paraku läks teisiti. Ta küll lubas Rauddiviisi ridades teeninud sakslastele kuupikkuse teenistuse järel Läti kodakondsust, millega kaasnes võimalus maad saada, kuid meeste võitlusvaimu see ei suurendanud. Von der Goltz saatis eestlastele ultimaatumi mitte edasi tungida, mida eestlased ei täitnud.
Sakslased hõivasid Cēsise 19. juunil 1919. aastal, kaotasid selle suuresti tänu eestlastele, kes võitlesid koos lõunanaabritega Valmiera ja Cēsise ümbruses.
Sakslaste seis oli 22. juuni õhtuks üsna nigel, nad hakkasid taganema ning 23. juuni hommikul vallutasid Eesti väed Cēsise.
Kindral Ernst Põdder andis kohe päevakäsu, kus muu hulgas oli: „... maakondades saaks lipud välja pandud ja kohalikes garnisonides sõjaväe paraadid toime pandud.”
Nii sai Eesti võidupäeva ja kindlustas oma tagala.
Cēsise kesklinnas seisval mälestusmärgil on ka eestikeelne tekst „1919. aasta Võnnu lahingus Landeswehri üle saavutatud võidu ning Eesti ja Läti vabaduse eest langenud meeste mälestuseks püstitatud 1924, hävitatud 1951, taastatud 1998”.
„Reisiga samadel radadel, mida mööda liikusid sada aastat tagasi meie võitlejad, avaldasid 40 mementolast neile lugupidamist,” ütles reisi korraldanud Parmas.

Fotod: Mari-Anne Leht

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 25/07/2019 08:47:21