Veel läinud nädalal ei olnud Timo Pihlaja ja Inge Ojala-Pihlaja otsustanud, millise toa seinale panna presidendilt kingituseks saadud maal. Foto: Mari-Anne Leht

Lastekaitsepäeval Kadrioru lossi roosiaias toimunud vastuvõtul viibisid teiste tunnustatute seas ka Kanepi vallas elavad Inge Ojala-Pihlaja abikaasa Timo ja lastega.

„Meie eestkosteperes kasvavad tüdrukud on kohtu otsusega määratud meie kasvatada, sest nende vanematelt on vanemlikud õigused samuti kohtu otsusega võetud,” selgitas Inge. Ta sai teiste aitamise pisiku lapsepõlvest vanaema Annilt.
Lääne-Virumaa juurtega Inge kasvas kooliminekuni ja veetis hiljem vaheajad vanaema juures Vassivere külas, kus ümbruse elanikud käisid vanaema käest nõu küsimas ja taimeteesid hankimas. Meditsiinikooli astus ta sooviga teisi aidata.
Haiglas töötamise järel tulid keerulised tööaastad ühes Harjumaa hooldekodus, millest Inge on kirjutanud raamatu „Hullud päevad.”
Peagi tuli tänu oma tütrele Kerlile lähenemine usule, mis lõpuks teda nii tõmbas, et naine läbis piiblikooli ja 35aastasena astus Tartu kõrgemasse usuteaduslikku seminari. Viimase lõpetamise järel alustas ta tööd Kopli liinide tänavalastega Peeteli kirikus Tallinnas.
Piiblikooli ajal tegeles ta pühapäevakoolis käivate lastega, tänavalaste maailm oli karmim ja valusam. Esmalt tuli uurida, kus lapsed öid veedavad, siis nad kirikusse öömajale saada ja neid toita.
„Oli päevi, kus lastele ei olnud midagi süüa anda, sest raha toidu ostmiseks tuli vaid annetustest, kuid 1990ndate alguses oli ka inimestel raha vähe,” meenutas ta. Tänavale sattunud lapsed pärinesid peredest, kes riigikorra vahetumise järel elu hammasrataste vahele jäid. Mõni laps nuusutas liimi, teine jõi midagi tervisele kahjulikku jne.
Veel nüüdki lähevad naisel silmad märjaks, kui ta meenutab üht õhtut Peeteli kiriku kambrikeses: „Lapsed magasid ja hakkasin palvetama, sest hommikuks ei olnud neile leibagi anda. Kõlab kui muinasjutt, aga hommikul tõi üks hea talumees meile piima, kanamune, võid ja muudki.”
Tänavalastega töötatud aja on Inge kokku võtnud raamatukeses „Andesta, ma kasvasin tänaval”. Tema sulest on ilmunud üheksa pisikest raamatut elujuhtumitest.

Timo tõi ellu pöörde

Kui Inge tütre pere Rootsis vajas abi, ei kõhelnud naine pikalt ja sõitis Stockholmi, kus oli lapselapse paranemiseni. Naasmise järel asus ta tööle Päästearmee Lootuse majja, kus tuli nii täiskasvanuid kodutuid kui ka lapsi aidata. Vajaduse korral käis ikka tütreperel külas.
2008. aasta juunikuus kohtusid eestlanna Inge ja soomlane Timo laeval ja see kohtumine tõi mõlema ellu pöörde. „Elasime peale pulmi kahekesi, lähenesin juba 50. eluaastale, kus lapsi enam ei sünnitata. Arutasime Timoga, et mis oleks, kui võtaks enda kasvatada ühe või kaks last lastekodust, sest kahekesi läheb elu pikapeale igavaks,” meenutas ta.
„Olin varem ainult õdede lastega tegelenud, omal mul lapsi ei ole,” märkis Timo. Kui paberid korras, teatati, et neil tuleb kas oodata või võtta perre neli last, sest need on õed, keda ei lahutata.
Mõlemad tunnistasid, et muidugi oli neil tundmatust perest tulnud laste ees hirme, kuid teisalt, osa perede lihased lapsed on samuti konarlikule teele sattunud.
„Peeteli kirikus tänavalastega töötades mõistsin, et ka hüljatud lastele on parim kasvukeskkond pere, kus vanematel on aega laste olulisemate eripäradega arvestamiseks, kus lapsed näevad ja saavad iga päev järjest enam aimu pereelust,” arutles Inge.
2009. aasta 1. juulist oli pere kuueliikmeline: nelja ja poolesed kaksikud Viktoria ja Margarita, kahene Sofia ja üheksakuune Laura. Tüdrukud teavad, et nad on pärit venekeelsest perest.
Nooremate õdede nimele lisati eestipärane eesnimi, millega neid nüüd kutsutakse, kaksikud olid oma nimedega juba harjunud ja need jäid samaks.
Kolme aasta pärast tuli perre Grete-Liis Võrumaalt. „Meil paluti tüdruk enne temale turvakodu leidmist enda juurde võtta, ja kui teatati, et talle on koht leitud, otsustasime ta oma perre jätta,” meenutasid nad.
Jasmin jõudis perre neli aastat tagasi, tema ema oli Inge Peeteli turvakodus töötamise ajal sealne kasvandik, kes soovis, et tütar kasvaks Inge ja Timo juures.

Tööga peab maast madalast kokku puutuma

Osal täiskasvanutelgi võtab uue olukorraga harjumine aega, kõnelemata lastest, kes äkki satuvad maailma, kus neile on kõik uus. See tekitab hirmu ja nad võivad jõuga vastu hakata.
„Alguses kartsid nad peaaegu kõike ja lõhkusid hirmu tekitanud esemeid, nagu raamatud, isegi lilli, hambapasta tekitas imestust, laual olev tort hämmingut ja kui nad esimest korda nägid põlevat küünalt, hakkasid karjuma, et tulekahju on lahti,” tõid Inge ja Timo näiteid esimestest kuudest.
Lastega peres juhtub ikka, et midagi läheb katki, kuid selle pere lapsed justkui pelgaksid juhtunust rääkida. „Meie lapsed ütlevad, et nemad ei tea midagi või et nad ei ole midagi näinud, kui mõni mänguasi või taldrik katki läheb,” märkis Timo. Tema sõnul on ikka veel keeruline selgitada, et iga juhtunud sündmus on mõistlik koos läbi arutada.
„Kõige suurem hirm on lastel toidupuuduse ees, sest nad on väikesest peast pidanud tühja kõhtu taluma. Toidulaua ääres küsivad nad, et mida me järgmisel korral sööme ja kas meile ikka toitu jagub,” kõneles Inge. Kui nad lastega mõneks päevaks kuhugi sõidavad, võtavad alati vajalikust enam toitu kaasa, et lapsed oleksid selles osas rahulikud.
Inge ja Timo peavad oluliseks, et kõik eestkosteperes kasvanud lapsed saaksid hiljem iseseisvalt hakkama, ja sellepärast teevad nende lapsed kodus pisemaid ja kergemaid töid, sest hilisemas eas on tööharjumust raske kasvatada. Pere vanemad lapsed peavad oma toa korras hoidma, nõud pesema, väiksemate järele vaatama, õues lehti ja prahti riisuma, valminud marju korjama jne.

Rõõmudest ja soovist

Lapsed, kellest enamik teab, et Inge ja Timo on nende kasuvanemad, on viimastele piisavalt rõõmu valmistanud. Krootuse põhikoolis saavad nad õppimisega hakkama ja eesti keelt räägivad kõik hästi.
Kui kuhugi koos sõidetakse, laulavad lapsed meelsasti eesti laule. „Neli koolis käivat last sõidavad laulupeole, sest nad laulavad kooli lastekooris,” märkis Inge.
Nende suurim soov on koos puhata: „Oleme arutanud, et kui eestkosteperes kasvavatele lastele korraldataks omavalitsuste ja riigi toel kasvõi nädalanegi laager, saaksid vanemad kahekesi aastas seitsegi päeva puhata.”
Pere n-ö puhkus on siiani olnud nii, et Timo sõidab kuuks vanemate tüdrukutega Soome, Inge on noorematega Krootusel.
Meeldivaks vahelduseks oli president Kersti Kaljulaidi vastuvõtt Kadrioru roosiaias. „President märkis, et vaatamata kõigele on meil inimesi, kes avavad koduukse neile, kellel ei ole elus hästi läinud,” meenutasid Inge ja Timo.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 13/06/2019 07:05:23