Jüri Varik.

Riigikogu valimisteni on jäänud mõned päevad. Postkastist võib iga päev leida üha rohkem reklaame, mis pakatavad suurtest lubadustest muuta Eesti elu paremaks. Mõned lubadused tekitavad küsimuse, kust leitakse raha nende täitmiseks. Teised, ja eriti kaitse- või välisministri toolile pürgijate lubadused ajavad lihtsalt hirmu nahka. Tekib küsimus, mis on saamas meie suveräänsest ja iseseisvast riigist. Riigi kaitsevõime tugevdamine on oluline. Isegi väga oluline. Aga kuidas seda võimekust aitavad märgatavalt suurendada mõned soetatavad tankid, kahurid ja polügoonidel kümnete miljonite eurode eest õhku lastav lahingumoon.
Kõigi nende sõjaliste kulutuste suurendamise lubaduste juures mõtlen, kes seda sõjatehnikat kasutama hakkab ja kes on suutelised minema eesliinile niinimetatud kahurilihaks. Ja veelgi olulisem – mis motiveerib vaesuses elavaid ja haigeid inimesi minema kaitsma riiki, kes inimesest ei hooli?
Olen varemgi öelnud, et parim riigikaitse hakkab hoolitsusest meie inimeste eest. Jah, valimislubadustes räägitakse suurtes lastetoetustest, tasuta lasteaedadest ja koolilõunatest, pensionide suurendamisest ja veel mõnest valuprobleemist, mis ilmselt aitavad lühikese mäluga ja manipuleeritaval rahval teha emotsionaalseid otsuseid oma hääle andmiseks enim silma paistnud ja aastaid riigikogus istunud inimestele.
Kuna olen valimisreklaame jälginud ja huvitavamaid isegi alles hoidnud, siis julgen kinnitada, et ega valimislubadustes midagi eriti muutunud ole. Kahjuks pole saanud üheltki Kagu-Eestist riigikogusse valitud ja juba aastaid seal istunud inimeselt kuulda, mida tema isiklikult on teinud olukorra parandamiseks. Tõsi, alati saab pugeda koalitsiooni mitte kuulumise või koalitsioonilepingu varju, mis ei anna võimalust kodukandi heaks midagi teha. Ilus vabandus, ei enamat.
Au peab andma Setomaale, kus eelkõige tänu kohalikele eestvedajatele on suudetud saada mingi toetus kohaliku kultuuri säilitamiseks ja tutvustamiseks. Aga Setomaa on väike osake Kagu-Eestist, mis elab vaesuses ja tühjeneb elanikest, nõrgestades sellega ka oluliselt riigikaitsevõimekust selles piirkonnas.
Pikaks veninud valimiskampaania käigus pole siiani õnnestunud lugeda ega kuulda selle kohta, mida konkreetselt võetakse ette ettevõtluse, eriti väikeettevõtluse etendamiseks Kagu-Eestis.
Et ettevõtlusega on olukord enam kui muret tekitav, kinnitavad ka sisemajanduse kogutoodangu näitajad. Nii oli 2017. aastal sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta Põlvamaal 7517 eurot, Võrumaal 8729 eurot ja Valgamaal 11 137 eurot. Tallinnas oli see näitaja 29 261 eurot ehk vahe Põlvamaaga on neljakordne. Kindlasti on jätnud oma jälje Kagu-Eestile niinimetatud haldusterritoriaalne reform ehk läbimõtlematu ja analüüsimatu valdade liitmine, mille tagajärjel teenuste kättesaadavus kaugenes paljude maainimeste jaoks meeletusse kaugusse.
Kagu-Eesti elanike elukvaliteedi halvenemist ettevõtluse mittetoetamise tõttu kinnitab ka asjaolu, et eelkõige meie maakonna omavalitsuste juhid (mõtlen volikogu esimehi ja vallavanemaid), aga ka Kagu-Eestit riigikogus esindavad saadikud ei ole ilmutanud piisavalt initsiatiivi olukorra parandamiseks. Seda kinnitab kasvõi üks näide EASi tegevusest. EAS rakendas ühte ettevõtlustoetuse meedet selliselt, et toetust said 242 Harjumaa ja Tallinna ettevõtet ja kaheksa Raplamaa ettevõtet. Ülejäänud Eesti ettevõtted jäid kõik joone alla. Siinkohal kivi ka maakonna arenduskeskuse kapsaaeda.
Pean aga äärmiselt ebaõiglaseks näpuga näitamist omavalitsuste arendustegevusega tegelevate vähemotiveeritud ametnike suunas. Omavalitsuse arendusosakonna pikaajalise juhatajana saan kinnitada, et omavalitsuse arendustegevus sõltub eelkõige väga headest töötingimustest ja motivatsioonipaketist. See võimalda tööle võtta tõelisi arendustegevuse edendajaid, kel on hea haridus, suured kogemused ja innovaatiline lähenemine ettevõtluse edendamise toetamiseks.
Hämmastav on seegi, et selleks aastaks leidis valitsus silmagi pilgutamata 106 miljonit eurot kaitsekulude suurendamiseks 22% ehk 479,2 miljonilt eurolt 585,2 miljonile eurole. Aga sotsiaalvaldkonnale eraldatud summa on suurenenud viimase nelja aasta jooksul parimal juhul kokku 8,8%.
Miks ma sellise näite toon? Põhjus on lihtne: näitab ju seegi meie poliitikute ja valitsuse suhtumist maapiirkondadesse. Lausa mõnitamisena tundub, et laskemoona soetamiseks 10 miljoni euro leidmine oli valitsusel mõne minuti teema, aga 200 000 eurot Põlva maakonnakeskuses sünnitusosakonna elushoidmiseks ei suudeta leida.
Seega on viimane aeg mõelda, kellele anname oma toetuse eelolevatel valimistel. Kas neile, kes näevad riigikaitsevõimet ainult tankide ja kahurite soetamises või kes näevad kaitsevõime tugevdamise esmase eeldusena inimeste elukvaliteedi parandamist, sealhulgas tervena elatud aastate suurenemist, arstiabi kättesaamise parandamist elukoha läheduses, lastele kodu lähedal hariduse andmist ja hobidega tegelemist, aga ka kütte- ja elektrikulude vähendamist.

 

 

Autor: Jüri Varik
Viimati muudetud: 28/02/2019 08:14:52