Hollandi tulbiväljal. Foto: Mari-Anne Leht

Millised meeldivad ja vähem meeldivad üllatused ootavad neid, kes otsustavad odava pakkumise teinud reisifirmaga pikemale bussireisile mitmesse Euroopa riiki sõita.

Toredaid elamusi oli aprillis ette võetud bussireisil Euroopasse rohkem kui ebameeldivaid. Viimaseid mainin, et tulevikus need, kes plaanivad OÜ Viru Reiside reklaamitud reisile minna, teaksid arvestada, mis neid võib sõidul oodata.
Olulisemad sihtkohad olid Pariis ja Holland. Firma oli sõidu plaaninud ettenägelikult ja me saime Hollandis ka kuulsa Keukenhofi lilleaia lähedal lõppevat lillefestivali vaadata, sest viimane on aastas vaid ühel päeval. Lilleaia külastus oli loomulikult kavas.
Ühelt poolt sisendas 1950. aastal avatud Keukenhofi lilleaed rahu, teisalt panid õitsvad tulbipeenrad ahhetama, sest nägin esimest korda nii palju õitsvaid lilli põlispuude all.
Meie giid Ants teadis, et aeda tuleb varakult minna, sest siis saab seal vabalt jalutada. Mida lähemale lõunaajale, seda enam oli aias uudistajaid ja nautimine asendus kohati juba trügimisega.
Kui Keukenhofi sissekäigu ees on parkla, mis aprilli kolmandal laupäeval oli suuri busse otsast otsani täis, siis aia taga mõlemal küljel laiusid õitsvad tulbipõllud. Nii aias kui põllul olid ülekaalus punased ja kollased tulbid.
Et hollandlased lilli armastavad, kinnitas nimetatud päeval peetud lillefestival, millel nähtut on samuti sõnades keeruline edasi anda. Proovige ette kujutada üleni lilledega kaunistatud traktorit, mõnda militaarsõidukit või loomakujutist ja te veendute, et seda ei ole võimalik arusaadavalt kirjeldada. Igaüks võib oletada, kui palju aega ja lilli võttis ühe suure masina üleni lilledega katmine.
Festivali 63 osalejat liikusid oma lilleliste sõidukitega huviliste silme alt ligi paari tunni jooksul mööda. Jälgisime nende liikumist Keukenhofi lähedal Võru-suuruse väikelinna Sassenheimi peatänava äärest. Sõidukid sõitsid väikeste vahedega ja tänu sellele said uudistajad iga masina esi- ja tagakülge näha. Osalejate seast üllatas jalgratastel sõitev orkester, mille liikmete hulgas oli eri vanuses mängijaid.
Ainus, mis ehk põhja poolt tulnud vaatajaid häiris, oli liigne palavus.
Festivali juhatasid sisse ilmselt skaudivormi kandnud noored, kes jagasid meeküpsisepakikesi kahe euro eest. „Küpsiste müügist kogutud raha läheb heategevuseks,” teadis meie giid.
Lillefestival algab päev varem. Giidi sõnul läbivad osalejad 40 kilomeetrit ning žürii hindab nii vagunautosid kui ka väikeautosid, tuues mõlemas kategoorias välja esimese, teise ja kolmanda koha.

Tuulikud ja muu vabaõhumuuseumis

Hollandis sõites märkab rohkem kanaleid kui tuulikuid. Viimaseid näeb Zaanse Scansis asuvas vabaõhumuuseumis.
Sellesse võrratusse kohta pääseb küll tasuta sisse, kuid kes soovib tuulikutega tutvuda, peab sinna ligi viieeurose pileti ostma. Ajanappusel jäi tuulikusse minemata.
Ühes majas, nimetan seda puukingade majaks, saavad huvilised puukingade valmistamise ajalooga tutvuda ja näha, kuidas neid tänapäeval tehakse, ning muidugi kingi osta. Odavam kingapaar maksis 30, kallimad ligi 100 euro ringis või enamgi. Muidugi sai majast osta erinevas suuruses suveniirpuukingi, Hollandi vaadetega magneteid jne.
Juustumajja sai ka tasuta ja seal on võimalik paljusid juustusorte maitsta. Loomulikult saab neid osta, nii nagu ka vorsti, maiustusi, kreeme ja muud seesugust.
Lilleaed ja vabaõhumuuseum pakkusid elamuse, kuid mini-Holland ehk Madurodam, kus väikesel maalapil on kujutatud ligi 80 Hollandi tähtsamat vaatamisväärsust, jättis mind ükskõikseks. Midagi looduses asuva Hollandi maketi taolist.
Amsterdami kesklinna uudistamiseks jäi veidi aega, kuid see-eest veetsime poolteist päeva maailmalinnas Pariisis.

Pariisi, Pariisi, Pariisi …

… õhkavad kindlasti paljud. Ja õigustatult. Nii napi ajaga saab linnast vaid veidike aimu ja see tähendab, et kes soovib põhjalikumalt linnaga tutvuda, saab sinna taas minna.
Iga kunstihuvilise unistuseks on kordki elus maailma suurima kunstimuuseumi Louvre’i külastamine. Hoone ehitamist alustati 12. sajandi Seine`i kaldale kuningapaleeks, mida iga järgmine valitseja laiendas. Louis XIV viis 17. sajandi lõpul palee Versailles´sse ja sajand hiljem avati Louvre’is muuseum.
Kaheksast osast jõudsin ajanappuse tõttu vaid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kunsti saalides kõndida. Kuigi kõige rohkem nooli juhatas Mona Lisa juurde, jätsin teose vaatamise järgmiseks korraks.
Jumalaema kirik ehk Notre-Dame ja linna Ladina kvartal on lähestikku. „Roomlased asusid kohas, kus nüüd on Ladina kvartal ja parii hõim elas kohas, kus praegu asub jumalaema kirik,” andis meie giid teada, millest Pariis omale nime sai.
Nii kuulsa kirikuga ei ole võimalik kümne minutiga tutvuda, küll saab selle ajaga vaid hoonest läbi jalutada.
Triumfikaar ja Napoleon on seotud, sest viimase käsul kaar ehitatigi. Napoleon lootis, et võidukad Prantsuse väed marsivad just Triumfikaare alt linna tagasi, aga läks teisiti. Prantslased kaotasid Waterloo väljadel ning aastaid hiljem toodi hoopis Napoleoni sark Triumfikaare alt Pariisi ja sängitati Invaliidide kompleksi kirikusse.
Kirikusse minekuks jäime paraku hiljaks, kuid kompleksis saime enne selle sulgemist uudistajatele tunnikese ringi kõndida. Kompleks pärineb Louis XIV ajast ja tänini on üle 300-aastase kompleksi hoonetes ravil või hooldekodus sõdades või missioonidel kannatanud.
Muidugi nägime bussiaknast kuulsat Concorde’i väljakut, kus Prantsuse revolutsiooni ajal asus giljotiin. Pea kaotas seal üle tuhande inimese, alates kuningapaarist (Louis XVI ja Marie Antoinette) ning lõpetades revolutsionääridega, nagu Robespierre jt.
Kui alustasin 40minutilist kõndimist ligi kahe kilomeetri pikkuse Champs-Élysée algusest, ei olnud paraku sees tunnet, et kõnnin maailma ühel armastatuimal avenüül. Ilmselt oli selle taga napp aeg ja palav ilm.
Kuid see-eest nautisin õhtust laevasõitu Seine’il, sest tuledes Pariis on imeline ka siis, kui sa ei tea, millisest hoonest laev parajasti möödumas on. Mikrofon oli vaid segav tegur. Kuna õhtu oli soe, olid Seine’i mõlemad kaldad soojust ja vaba olemist nautivaid noori täis.
Eiffeli torni jätsin minemata, sest linna tundmata pole mõtet enam kui 270 meetri kõrguselt sellele vaadata. Montmartre’il saime juba videvikus jalutada. Imelise auraga paik, kus tahaks veel kord kõndida, kuid piisava ajavaruga.
Seine’i kaldapealsel sõitsime mööda kohast, kus bukinistidel on oma raamatukapid, mida giidi sõnul pärandatakse põlvest põlve, samuti Orsay muuseumist jne. Mõned tunnid veetsime ka Pariisist väljas, Verssaille’ lossis ja aias.

Odavusega võivad kaasneda ebamugavused

Omaette teema on reisifirma valik, mis andis ilmselt vajaliku õppetunni, sest odavusega võivad kaasneda ebamugavused.
Olen varemgi reisifirmadega mitmes riigis käinud ja sellest tulenevalt eeldasin, et õhtud on vabad ja sõidupäevad normaalse pikkusega. Lihtsameelne eeldus, sest ega ikka Stockholmist Brüsseli kaudu Pariisi ei jõua muidu, kui tuleb päevas sadu kilomeetreid sõita. Eelviimasel päeval sõitsime koguni 1200 kilomeetrit. Et Euroopas on suur kevad, ehitatakse ja remonditakse mitmes riigis, ka Leedus, maanteid. Vajalik töö, mis röövib sõitjate aega.
Unustasin reisile registreerudes vana tõe, et odav asi ei pruugi rahuldavaid tingimusi tagada. Viimaste all mõtlen ööbimiskohti, mis OÜ Viru Reisidele tulid ilmselt üliodavalt või lausa jumalamuidu kätte.
Kuidas muidu seletada tõsiasja, et esimesse ööbimiskohta Breemeni lähedale sõitsime Stockholmi sadamast läbi Rootsi ja Taani tuhat kilomeetrit ja alles öösel kell kolm saime motellis silma looja. Pesuruum ja WC olid koridoris, seega üldkasutatavad. Kuna buss peab üheksa tundi seisma, saime liikuma alles enne lõunat.
Sama lugu oli ka Prantsusmaal, kus ööbisime linna servas Formula1 nime kandvas motellis.
Ööbimiskohtadega Hollandis oli hoopis omapärane lugu, sest alles kümme päeva enne väljasõitu teatas firma meilitsi, et seal ööbime kämpingus, ja lisas, et käterätik ja WC paber ning soovitatavalt seep tuleb kaasa võtta. Käterätikuid läks ka Formula1-s vaja, kämpingus lisaks seepi. Šampooni ei olnud loomulikult üheski ööbimiskohas.
Kui olime Amsterdamist ei tea mitmekümne kilomeetri kaugusel asuvasse kämpingute kompleksi jõudmas, teatas giid, et ärasõidu ehk kolmandal hommikul peame majakese pühkima, voodipesu hunnikusse panema ja kämpingu prügikastidest prahi suurde kasti viima, sest siis saavat reisifirma raha tagasi. Kuulekad eestlased seda ka tegid.
Bussi tehnilisest seisukorrast, bussijuhtide viisakusest ja kellatundmisest saaks omaette loo kirjutada, aga ausõna, ei viitsi, sest kõik see toob taas nõukogude aja meelde. Piisab kogetust.
Kui palju siis odav reis maksis? Vaid 359 eurot, lisaks 15 eurot tervisekindlustus. Vaatamisväärsuste piletid maksid kokku 100 eurot. Selle raha eest sai muu hulgas ka ligi 5000 kilomeetrit sõita.
Suur poodleja reisidel ma ei ole, selleltki sõidult tõin mõned šokolaaditahvlid, mõned magnetid ja veel ühte-teist. Peamiselt ostsin vett. Louvre’is maksis pooleliitriline veepudel 2.90 eurot, mujal oli mitu korda odavam.
Kujunes nii, et vanal veinimaal jäi veingi maitsmata ja veinipudel kaasa ostmata.
Olen kaugel kahetsemisest, kuigi veel viiendal päeval peale koju jõudmist andis väsimus tunda. Ja tagantjärele kahetsemine ei muuda olnut ju olematuks.
Usun, et varem nägemata paikade külastamine andis mulle midagi juurde, seda ka lühiajaline külastamine, ning sedagi, et uudistamise järel võib millalgi tekkida soov mõne linna või kohaga põhjalikumalt tutvuda.
Pariis on kindlasti linn, kuhu läheksin sobiva võimaluse avanedes taas: veidi pikemaks, külmemal ajal ja lennukiga.

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 03/05/2018 15:44:24