Märt Riiner. Foto: erakogu

Tasutud teave

Hea lugeja, see lugu pole kirjutatud vabal tahtel, ka mitte sisemisel ega välisel sunnil. See on kirjutatud elu enese nõudmisel. Ja kas teate, mida elu nõuab? Elu tahab olla parem, aga inimesed ehk elu elajad ei taha sellest vist kuuldagi. Ja see ei ole nali.

Vanas Roomas anti rahvale elu elamiseks tsirkust ja leiba. Ja eks tsirkus tõi samuti paljudele leiva lauale. Ja kui tsirkus endale enam leiba lauale ei toonud, siis muutusid lõvid lahjaks ja tigedaks ning klounid kurvaks ja kippusid rännule.

Kas teate, mida tuleb teha, et tsirkus oleks lõbus ja tore? Selleks tuleb teha väga palju tööd, et kõigil oleks leib laual ja mured pühitud. Üksnes siis minnakse tsirkusesse ja rõõmustatakse koos klounide ja akrobaatidega.

Miks tehakse tööd? Paljude automaatne vastus on: „Selleks, et teenida raha.“ Ja see vastus on vale. Me teeme tööd selleks, et meie ja meie järeltulijate elu oleks parem. Kohe kuuleme õigustust: „Raha eest saab kõike ja siis on elu parem.“ Taas vale vastus, sest – mida rohkem raha, seda vähem hingerahu ja seda kitsam elu! Pealegi, kui on kaks väga rikast meest ja nad tahavad sama asja, mis siis saab? Õige vastus on: nad palkavad sõdurid seda asja just enesele kiskuma.

Kui me tahame, et meie elu oleks parem, peame õppima oma elu jagama teiste omasugustega, kes tahavad sama. A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“ on minu jaoks ühest küljest Tammsaare evangeelium ja teisest küljest majandusõpikuna edasi arendatud „Tõe ja õiguse“ esimene köide. Vanapagana lugu oleks jäänud kirjutamata, kui Andres ja Pearu oleksid hakanud kraavi kaevama koos, talguid korraldanud ja Hundipalu Tiidugi kampa võtnud. Kes mäletab, et Tagapere, Aaseme, Hundipalu ja Eespere rahvas leppis kokku, et sõnnikuvedu tehakse sel aastal ühiselt, ja et Andres saatis oma sulase, tüdruku ja hobuse appi, sest tema vedas oma sõnnikut hiljem ja siis tulid teised talle appi? Või Andrese ja Hundipalu Tiidu kõnelust Indreku haridusest? Hundipalu Tiit ütles ka, et „tarkuseks põle rammu tarvis, aga tarkust on meil vähem kui rammu“.

Kas ka meil on tänapäeval „tarkust vähem kui rammu“? Ei usu, aga samas koolid kipuvad hobusevarga kallakuga olema küll, nagu arvas hallil ajal Andreski. Kui sulle ikka öeldakse, et finantskirjaoskuse jätkusuutliku ning laiapõhjalise edendamise raames toimub Võru linnas kohaliku tööturutaristu elamumajanduse parendamise vabatahtlik seminar, mis panustab elanikkonna teabe kasvu, siis ... Noh, ma tean, kuhu.

Aga kui ma kirjutan, et Eesti korteriühistute hoiu-laenuühistu koostöös Tartu hoiu-laenuühistuga teeb Võrus ettekandeõhtu, mille lõpus võib küsida ja vaielda, siis on asi juba selgem.

Uskuge või ärge uskuge, aga lihtsalt oleme ühistuga alustanud ja lihtsaks oleme jäänud! Ilma uhkete autode, luksusvillade, välismaal veedetud aja ja kallite hobideta. Miks meil neid asju ei ole? Sest meie soov on elada, mitte puhata! Täna on ühistu kapitali 4 139 408 eurot ja varasid juba 25 704 935 eurot ning ühistu kasvab, sest me elame ja teeme selle nimel tööd, et elada mõistlikult. Me majandame metsa ja maad, tootmist, kaubandust, korteriühistuid ja vastastikust garantiikapitali. Ja me ei tee seda raha nimel, vaid selle nimel, et ühel hetkel ei peaks ühistu liikmed enam üldse raha peale mõtlema, rääkimata sellest, et rahapuuduse pärast muret tunda. See on võimalik, kui kasutada mõistust ja tahet – ja ühiselt tegutseda!

Muide, tulles tagasi Tammsaare juurde – Hundipalu Tiit oli ainus, kes seal külas luges ajalehte. Aitäh sullegi, et lugesid! Kohtume septembris HLÜ korraldataval ettekandeõhtul, kus mõtleme ühiselt, kuidas leib oleks ikka kõigil laual ja südamerahugi olemas.

 

Autor: Märt Riiner, Tartu hoiu-laenuühistu juhatuse liige
Viimati muudetud: 10/08/2017 09:01:32