Parimad said kaela Munamäe tornivahi Eduard Tagametsa põletatud kahepoolsed medalid.

Aastad ei ole vennad. Sel aastal korralikku suusalund ei tulnudki. 30 aastat tagasi hoidsid kolmekümne kraadini langenud öökülmad lund ka linnas märtsi lõpuni. Samuti oli 40 aastat tagasi märtsis hea suusalumi.

Juhtumisi leidus Kurgjärve spordibaasis üks suusavaba nädalavahetus ning 10. veebruaril 1977 võis Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi direktor Aleksander Krull saata kolleegidele kirja: „Lubage meil lõpuks ometi välja kuulutada ... muuseumitöötajate suusapäev Haanjas 12.-13. märtsini ...” Kaasa võis võtta ka pereliikmeid. Öömaja suutsime korraldada umbes viiekümnele kaugemale külalisele, aga tartlased käisid vist kodus magamas.

Suusapäevale sõitsid vabaõhumuuseum, ajaloomuuseum, teatri- ja muusikamuuseum, loodusmuuseum, Rakvere muuseum koos Moe piirituseprintsessiga, etnograafiamuuseum, spordimuuseum, vist oli inimesi ka linnamuuseumist, kunstimuuseumist ja mujalt. Kui parajasti ei võisteldud iseenda või oma muuseumi eest, jagati rahvas kahte lehte: siin- ja sealpool Emajõge. Mina sain võistelda, kui otsustasid meetrid või sekundid, muidu olin vahekohtunik.

Tol ajal võis kultuurisündmus olla vormilt rahvuslik, aga sisu pidi kindlasti olema sotsialistlik. Me tegime vastupidi, paberil VTK, aga sõnad rahvuslikud.

Tegelikult ei olnud siiski tegemist salaseltsi kokkutulekuga. Eelregistreerimise ja osavõtjate nimistu ning võistlusprotokollide lehed ei kandnud kahjuks toimikunumbrit ning teenust osutavad arhiivitöötajad jätsid sellised miljööväärtusega materjalid koos võimalike fotodega ajaloost välja.

Tehti ka pisut sohki

12. märtsi hommik oli külm ja selge. Ühe-, kahe-, kolme- ja viiekilomeetrise ringi tähistamise ajal oli lumi kivikõva, aga tõusev päike võis poole tunniga lume ja rajad nii pehmeks ja kleepuvaks paista, et distantsi läbimine muutus tõeliseks katsumuseks. Seepärast oli Heino Sikk kaasa võtnud Kasaritsa suusakuulsuse Kaarna Jaani (1914–1996) segatud vedelmääret. Vaevu saime leeklambi kuumaks, kui ka kõik võistlejad olid kohale jõudnud.

Otsustati kohe asjaga pihta hakata. Teatesõitude ajal (N 1 km + M 2 km + N 1 km) rajad enam-vähem kandsid. Mulle tuli kasuks, et radade märkimisest oli tee meeles, teised pidid ainult lippude järgi sõitma. Individuaalsõitude nelja stardi ajal võis aga iga meeter pakkuda üllatusi. Ma tegin ka pisut sohki. Ühe pika laskumise lõpul jõudis minu jäljes sõitev spordimuuseumi direktor oma turskema kere tõttu mulle kandadele. Selle asemel, et viisakalt rada pakkuda, hüppasin poolviltu edasi ja tegin nagu põder rabajooksu, aga tema vajus poole sääreni pehmesse lumme.

Pole kusagilt järele vaadata, kes olid parimad, aga nad said kaela Munamäe tornivahi Eduard Tagametsa põletatud kahepoolsed medalid.

Edasi läks lahti tõeline vastlapäev. Lasti vastlaliugu ja sõideti lusti. Võisteldi poiste kelgurajal ning tehti muid vigureid. Auhinnaks lubati vastlakukleid.

Kuigi vastlapäev oli 1. märtsil, olid õhtulaual nii seajalad kui vastlakuklid. Meeleoluks lõi kannelt ja laulis Tagametsa Eedu. Kaasalaulmisest ei tulnud palju midagi välja, sest Eedu laulud olid võru keeles või siis mingi krutskiga. Rahvast tantsitas, mängitas ja pani võistlema kultuurimaja Kannel metoodik Kersti Kelder.

Meeleolukas saalisuusatamine

Meenub, et saalisuusatamises presentsuuskadel, algul üks, siis kaks, kolm ja lõpuks neli sõitjat, saime spordimuuseumi direktori rütmika sammu tõttu üsna suure edumaaga kohale.

Siis tundus, et hobune on kaduv liik ning kummagi kubermangu võistlejal tuli kirjeldada hobust. Ei mäleta, kes oli kunstimuuseumile teene võlgu ja kirjeldas suksut väljaspool konkurssi viie minuti jooksul mitmekümne kujundliku arhitektuuri- ja kunstiterminiga.

Järgmisel päeval tuli mõlemal võistkonnal Tagametsa Eedu käest koguda hobuse look. Vahekohtunikuna olin sunnitud tunnistama kihelkondliku kohamääratluse eeliseid mõisavaldadest tekkinud külanõukogude ja ühismajandite ees. Kihelkonda ei saa müüa ega maha juua, ei liita ega lahutada nagu majandit või mõisavalda.

Järgmisena tuli hobune ree ette rakendada ja teha kilomeetrine vastlasõit järsu tagasipööramisega. Seejuures hakkasid kaks talupojapoega, Heino Sikk ja Aleksei Peterson, millegi üle vaidlema. „Ah, mis sa mulle räägid, ma olen viis aastat tallimees olnud,” rehmas etnoloog käega. Tegemist oli Vastseliina ja Sangaste kihelkonna tavade erinevusega. Vist ei tohiks juurteta Tallinna poisid sunniviisil mitme kihelkonna valdu suvaliselt kokku liita. Nii jäävad ka maainimesed juurtetuks.

Mõlemad võistkonnad said kiiresti hobuse ette rakendatud, rinnuse kinni tõmmatud ja vastlasõidu tehtud. Et võitja välja kuulutada, tõmbasin ma Murphy vilumusega Eestimaa rakendil ohjaharu loogaküüste kinni ja andsin ühe trahvipunkti.

Ree mäkke vedamine

Lõppvõistluseks oli reega vastlaliu laskmine ja ree mäkke vedamine. Armastad kelguga sõita, armasta ka kelku vedada. Võru muuseum loositi teerajajaks.

Kuigi me teadsime, et vankrikoorem pane ette, reekoorem taha, hüppasid Mari ja Esta pärast hoojooksu liiga ette, regi vajus sisse ja me Heinoga ei jõudnud enam hoogu suuremaks joosta. Sügavalt lumes sõitnud regi kaotas juhitavuse ning me sõitsime esialgsel kursil lipumärgi maha, mis tekitas segadust ree ümberkeeramisel. Edaspidi oskasid kõik teised võistkonnad istuda ree tagaservas nagu pääsukesed reas ja said paremad ajad.

Munamäe tornist alla vaadates oli pilvepiir kõikjal ees. Tartu ja Pihkva jäid nägemata. Tõotasime küll uuesti suusapäevale tulla, aga koduloomuuseumi ehitus algas peale ja kellelgi polnud enam jõudu seda korraldada.

Autor: Johannes Toom, endine muuseumitöötaja ja üks suusapäeva korraldajatest
Viimati muudetud: 30/03/2017 06:27:17