Vastseliina piiskopilinnuse kabelist kostnud aeg-ajalt kütkestavat meloodiat ja riivistatud ukse taga säranud imeline valgus. Ime krooniks kandus aga kabeli seinale kahe raudnaelaga kinnitatud rist seisma altari kividele, ilma et miski oleks teda toetanud.

Teise pärimuse järgi nähtud kahte valges rüüs inimkuju risti siseõuepoolselt seinalt altarile ümber asetamas. Selle juhtumi tõesust kinnitasid mitmed kohalikud inimesed. Nii sai Vastseliina piiskopilinnus endale reliikvia, mida linnuse meeskond hoolikalt valvas.

Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase indulgentsi ehk ajaliku patukaristuse amnestia, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal. Nii sai sellest aastast Vastseliina kabelist üks olulisimaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Valge risti juures olevat abi saanud nii pimedad kui kurdid.

16. sajandil ehitatud hobuserauakujuline suurtükitorn linnuse kirdenurgas on tänaseni kaunistatud valge risti kujutisega.

665 aastat tagasi

Tänavu möödub Põhjasõja ajast varemeisse jäänud Vastseliina piiskopilinnuse rajamisest 665 aastat. Kuigi Vastseliina kuulus Tartu piiskopiriiki, olid ka Liivimaa ordumeistril Burchard von Dreilebenil suured teened selles, et 25. märtsil 1342. aastal hakati siia piiskopilinnust ehitama. Selle ajendiks oli tõenäoliselt Irboska kivilinnuse püstitamine.

Piusa jõe ja Meeksi oja ühinemiskohale rajatud linnust nimetati alguses Neitsi Maarja auks Frowenborch’iks, hiljem lihtsalt Novum castrum’iks ja Neuhausen’iks ehk uueks linnuseks. Vastseliina linnus oli ehitatud väga soodsale kohale: läänest kaitses teda Piusa jõgi, põhjast ja idast Meeksi oja, lõunast kaitsekraav.

Keskajal võis Vastseliina piiskopilinnuse jagada viieks osaks: peatorn, pealinnuse õu, eeslinnuse õu, suurtükitornid ja välimine eeslinnus. Kõike seda ümbritses väikeste tornidega müür.

Linnuse vanim osa oli suur ristkülikukujulise põhiplaaniga peatorn, millest praegu on osaliselt säilinud ainult alusmüürid. Keskaja lõpus oli Vastseliina peatorn viiekorruseline, mille tähtsaimad ruumid olid relvakamber ja linnusekabel.

Ajaloolase Kaur Alltoa arvates oli Vastseliina linnuse idapoolne külg kõige kergemini vaenlase poolt rünnatav ja seepärast rajati sellele küljele suurtükitornid. Ent ajaloolane Kalvi Aluve pole selle oletusega nõus. Ta ütleb, et „linnuse platoo on teisel pool orgu olevast idapoolsest naaberkõrgendikust siiski 10...14 m kõrgem“.

Suurtükitornidest ehitati kõigepealt valmis kirdetorn, mille tellisdekoor sarnaneb Tartu toomkiriku läänepoolse külje dekooriga. Seda fakti aluseks võttes arvab Armin Tuulse, et Tartu toomkiriku ehitas sama meister, kes lõi Vastseliina piirikindluse kirdetorni.

Üheks huvitavaks detailiks kirdetornil on linnuse kabelile viitavad süvendristid. Hiljem lisandus põhja suurtükitorn, mille kahel ülemisel korrusel olid Liivimaa ehituspraktikas unikaalsed ümarad laskeavad.

Vägev vibu

Linnuse kabeli valge rist näidanud taas oma imettegevat mõju 1381. aastal. Pärimuse järgi piiras siis Vastseliina linnust Moskva vürsti 300 000-meheline vägi. Kuna pikaleveninud piiramine ja paljud tormijooksud halvendasid lossi kaitsjate kaitsevõimet, siis hakati üha rohkem abi otsima jumalalt.

Ja ühel hommikul, päikesetõusu ajal toimus ime. Palvete lugemise lõpetanud Vastseliina linnuse pealik tabas ihutud raudotsaga noolega Vene suurvürsti. Oma väejuhist ilma jäänud venelased olid nii šokeeritud, et lõpetasid piiskopilossi piiramise. Linnuse kaitsjad rõõmustasid imepärase pääsemise üle ning riputasid vibu lossikirikusse.

Nii võib ka aru saada, miks arvamus, et keskajal oli Vastseliina piiskopilinnus kõige tugevam, levis ja kinnistus rahvamälus. Tänapäeva kunstiajaloolaste arvates see siiski nii ei olnud. Kalvi Aluve ütleb, et Vastseliina linnus oli tunduvalt väiksem kui Pärnu ja Paide linnus.

Hundihirmus rasked naised

Piiskopilossi ja ümberkaudsete aladega on veelgi seotud mitmeid põnevaid legende.

1585. aastal kirjutas paavsti saadik Antonio Possevino Tartus „Kirja Mantova hertsoginnale“. Ta kirjeldab jesuiitide tegevust Liivimaal (Lõuna-Eestis), Rootsis ja Transilvaanias (Rumeenias).

Kirjast võib lugeda mitmest hundiloost. Üks neist juhtus Vastseliina lossi ümbruses. Siin hulkus ringi neli hunti, kellest üks oli valge. Võsavillemid ründasid eriti lambaid ja „raskeid naisi“, nagu Possevino kirjutab. 1585. aastal olevat hundid 150 ülekaalulist naist ära söönud. Keegi ei julgevat käia põldudel selliste hirmsate sündmuste pärast. „Rahvas ütleb seda nõiduse läbi tehtud olevat, pärast Moskoviitide lahkumist,“ kirjutab Possevino.

16. sajandi lõpul korrastasid Vastseliina piiskopilinnust poolakad, 17. sajandil takistas rootslasi parandustöid ette võtmast pealetulnud Põhjasõda. Ja selles sõjas, 1702. aastal jäi Vastseliina piiskopilinnus varemetesse. Niisuguseks on ta jäänud tänaseni, aga linnuse keskaegsed varemed pole oma populaarsust siiani kaotanud.

Loe lisa: Kalvi Aluve „Eesti keskaegsed linnused“, 1993; Antonio Possevino, „Kiri Mantova hertsoginnale“, 1973, 1994; Villem Raam, „Eesti arhitektuur (4. osa). Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, 2000; Vello Salo, LÜKE ehk „Lühike katoliiklik entsüklopeedia“ 1, Maarjamaa nr 6 (77); Kristi Salve, „Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast“, 2001; Aldur Vunk, „Jeesus läks maal kõndimaie: Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal“, 2005.

Autor: HEIKI HALJASORG, ajaloolane
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:08