Jahinaised. Foto: Anneli Lints

Laupäeval lähevad Eestimaa eri paigus elavad jahinaised koos jahile Kõlleste jahtkonnas Põlvamaal. See on jahinaiste neljas ühine jahipäev, kuid esimene mandril.

„Naiste jahipäevale on registreerunud ligi 40 jahinaist Eesti erinevaist paigust,” ütles Anneli Lints, kes on ka ise jahinaine, Kõlleste jahtkonna ja Kooraste jahiseltsi liige.

Ta meenutas, et pärast mullust naiste ühist jahipäeva Hiiumaal öelnud Põlva jahiseltsi majandusjuhataja Anne Vasarik, et neljanda jahipäeva võiksid põlvakad korraldada, seda enam, et maakonnas on kuus aktiivset jahinaist. Nii ka läks ning maakonna jahiselts koos Kõlleste jahtkonnaga alustas ettevalmistusi juba kevadel.

„Meie jahipäeva eesmärk on üksteisega kokku saada, uute liikmetega lähemalt tutvuda ning kontakte luua ja süvendada,” selgitas Lints.

Naiste jahipäev ei möödu siiski meesteta, sest tava kohaselt osalevad jahil korraldava jahtkonna mehed. Nii oli see kolmel eelneval aastal Saare-, Muhu- ja Hiiumaal, nii on ka Kõllestes.

Kõlleste jahtkonna mehed lähevad naistega jahile, kuid jäävad ise ajajateks, mis jahimeeste kõnepruugis tähendab ajus olemist. Nad ajavad looma koera või koertega ning häältega kütiliini ette. Kuna üritus on ikkagi jahinaistele mõeldud, on naised kütiliinil, mis tähendab, et neil on võimalus etteaetud loom ka tabada. Kütiliinil on ka usutletav.

„Hea on, kui kütiliin peab ehk siis see on piisavalt inimestega kaetud, et loomad sealt läbi ei pääse,” selgitas Lints. Kui jahinaiste jahti läheksid ainult naised, jääks kütiliin hõredamaks.

Teisalt peab ta loomulikuks sedagi, et mõni loom kütiliinist ikkagi läbi pääseb. „Minule meeldib, kui mõni loom kütiliinist läbi saab,” tunnistas Lints, „ja õnneks on metsloomad väga nutikad, neil on hea haistmine ja kuulmine.”

Laupäevasel üritusel ei ole plaani, keda küttida, kuigi luba on põdra, hirve, metssea ja hundi küttimiseks. „Kasulik oleks, kui õnnestuks hunt tabada, sest hundid on meie kandis kurja teinud,” lausus Lints. Ta täpsustas, et metsas on näha, et mõni aeg tagasi imetanud emapõdral pole enam vasikat kõrval ning suur emis on põrsasteta. Hunt on võtnud väiksemad loomad.

Looma nägemine on jahil olulisem
2002. aastast metsas käinud Anneli Lints on märganud, et kui jahiseltskonnas on naisi, peavad mehed ennast härrasmehelikumalt üleval. „Naiste kohalolek distsiplineerib mehi, kuigi jahil on reeglid kõigile ühesugused. Mullusel üleriigilisel jahinaiste päeval Hiiumaal olime Kõpu kandis, kus oli väga vesine, kohati ulatus vesi üle põlvede. Hiiumaa jahimehed võtsid naised õlgadele ja kandsid nad sügavamatest kohtadest üle,” meenutas ta.

Usutletav tunnistas, et temal ei ole kunagi olnud vaja ennast kellelegi tõestada ja ta ei ole ka tunnetanud jahimeeste üleolekut enda suhtes. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Anneli abikaasa Ivar kolmandat põlve jahimees ja innustanud tedagi jahisektsiooniga liituma. Teiseks, tal oli algusaastatel väga väärt koer Mona. Tubli jahikoer koos omanikuga on jahil väga vajalikud.

„Minu jahinaise tee algaski sellest, et abikaasa soovis 11 aastat tagasi võtta jahikoera. Võtsime perre halli norra põdrakoera Mona. Temalt õppisime, kuidas koerad metsas peavad töötama ja käituma. Monat küll enam ei ole, kuid tänu temale sai minust koerajuht. Olen oma harrastuse saanud palgatööga ühendada. Töötan maksu- ja tolliametis koerajuhina,” kõneles ta. Pere noorem tütar osaleb tema sõnul samuti laupäevasel jahil ja Lintsi pere vanemast tütrest saab peagi ametlikult jahinaine.

Küsimusele, miks teda jaht tõmbab, vastas naine, et kui ta on koos jahikoeraga metsas, ununeb kõik muu. „Sel ajal olen jahimaailmas, kus midagi muud ei meenu. Ma nii-öelda laen seal oma akusid ja usun, et sama toimub ka teiste jahinaistega.”

Jahipäeva lõpus istutakse koos ja meenutatakse, mis päeval juhtus. „Jahi ajal on olulisem looma nägemine, see tõstab adrenaliinitaset. Kui tabad looma, tekib teistsugune emotsioon. Metsanotsu tabamisel ei ole mul nii kurb kui põdra tabamisel, sest põdrad on väärikad loomad. Teisalt, jaht on jaht ja kui põtrade arv läheb väga suureks, pole see ka hea,” rääkis senini vaid noore põdrapulli küttinud Lints.

Naiskütt märkis, et jaht ei võta naiselikkust. Järgmisel päeval on naisel jälle seelik või kleit seljas, ta on taas kodus ema ja abikaasa ning tööl tubli spetsialist.

 

KOMMENTAAR
Ants Järvmägi, Valgamaa Karula jahiseltsi esimees:
Olen 30 aastat olnud jahimees. Veel seitse aastat tagasi oli naisi jahil vähe ja jahinaistest polnud suurt midagi kuulda, viimased viis aastat on nad juba jahis ilma teinud.
Valgamaal on praegu jahinaisi 10 ja 20 vahel, Karula seltsis tegi üks tütarlaps eksamid ära ja temast saab peagi jahinaine.
Naiste tulekuga hakkab jahikultuur paranema, sest mehed käituvad naiste juuresolekul vaoshoitumalt ja viisakamalt.
Naiste tulekuga on ka jahimeeste oskused paranemas. Tänavusel jahimeeste üleriigilisel kokkutulekul peetud laskevõistlustel tuli meie maakonna jahinaiste võistkond tublile kohale ja see saavutus valmistas meestele peavalu. Mehed ei taha ju naistele kaotada ja selline asi paneb neid ehk enam harjutama.
Matriarhaat hakkab vaikselt tagasi tulema ja see on vahva. Tere tulemast jahinaistele!

Mati Kivistik, Võrumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees:
Olen 28-aastase staažiga jahimees. Praegu peetavates jahtides on naised seltskonna loomulik osa. Veel 20 aastat tagasi võis mõni mees tagasi koju minna, kui talle teel jahile tuli esimesena naine vastu. Tol ajal ei olnud naisi jahil, kuid nüüd on naised meestega võrdsed nii ajujahil kui ka kütiliinil. Võrumaal on kümmekond jahinaist.
Mehed jälgivad naiste juuresolekul enam, mida ütlevad, ehk siis on distsiplineeritumad. Mis puutub aga jahi lõpul pruugitavasse kraadiga jookidesse, siis seegi on viimased viis-kuus aastat jäänud tagasihoidlikuks, eelkõige siiski tänu karmistunud seadustele.
Soovin jahinaistele edu, kindlat kätt ja selget silma!

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 07/11/2013 09:39:06