Kaspar Järvala kündi oli kõigil mõnus vaadata: vaod sirged ja prahita ning otsad korralikult lõpetatud. Foto: Mari-Anne Leht

Sänna küngas Rõuge vallas Võrumaal oli läinud laupäeval maakonna põllumeeste päeval võistukündmisel osalenute päralt. All laudas ootas osa lambaid villast vabanemist, teised olid sulgudes uudistamiseks nagu veised ja põrsadki. Teeäärsel platsil sai uurida põllutöömasinaid, mõisapoolsel küljel õppisid agarad perenaised tordi ja pitsa tegemist.

„Maa on mullusega võrreldes raskem ja heina enam, aga vihm ei muuda midagi,“ lausus noorim võistleja, 18-aastane Valter Kooser enne algust. Ta esindas Lõuna-Antsu talu Meremäe vallast Võrumaalt.

Ühe pisema traktori juures oli kogu aeg huvilisi: keda huvitasid masina küljeklaasil olevad toetajate nimed, keda pisem ader, kes tahtis mehe endaga kõnelda ... „Künnan võistlusadraga, mille olen ise teinud. Saan ta vao otsas ettenähtud kohas välja tõmmata. Siin on raske künda, heina palju ja koht mägine,“ rääkis maailma erinevates paikades võistelnud Kaspar Järvala, kes tuli Võrumaale omal kulul Kehtna vallast Raplamaalt.

2009. aasta Eesti künnimeister Järvala esindas Eestit järgmisel aastal Uus-Meremaal. Ta peab iga võistlemist tähtsaks, seda enam, et Eestis on neid aastas regulaarselt vaid kaks: üleriigiline ja Võrumaa oma, aeg-ajalt toimub meil ka Eesti-Soome künnivõistlus. Järvala sõnul on näiteks Šotimaal aastas 140 künnivõistlust.

Kohtunikud Madis Ajaots Tartumaalt ja Raido Kunila Jõgevamaalt teavad kündmisest kõike. Esimene on talunik, tunamullu oli ta aasta põllumees ja on ka Eesti künniseltsi juhatuse esimees, teine on võistukündi teinud mitmete riikide, näiteks ka Kanada, Tšehhimaa põldudel.

Nad takseerisid iga mehe avavagu tähelepanelikult, kuna selle sirgus ja puhtus, samuti lõpuvao oma, läheb hindamisel arvesse. Nii nagu umbrohu mulla alla kaduminegi.

„Kui künnis on augud, siis jäävad külvil seemned õhku ja sellega väheneb saagikus,“ märkis Ajaots. Ta toonitas, et kes korralikult künnab, sel kulub hiljem põllutöödele vähem energiat ja ta rahakott tuleb samuti paksem.

Sännas oli rohumaa, mida on raskem künda, kuid teisalt, muld on siin kerge, mitte savine. „Kuigi me hindame võistlejate tööd maailmameistrivõistluste reeglite järgi, ei ole siinne võistlus siiski nii-öelda mõisa peale. Olud olid keerulised, kuid just sellistes õpivad osalejad kõige rohkem,“ rääkis Ajaots, kelle sõnul oli võistlema tulnud meeste tase erinev.

Eestis küntakse tavaliselt ikka sügisel, kuid Võrumaa põllumeeste päeval tegid kündjad sellega juba algust. „Nad said siin teadmisi juurde, oma kündi teiste tehtuga võrrelda ja kogemusi vahetada,“ tõi Ajaots välja päeva kasulikkuse kündjatele.

„Mart Raudsepa ja Aare Kahre künd paistis kõige parem: vaod sirged, prahti vähe ja otsad teistest vähem üle küntud. Järvala künd samuti,“ hindas Kunila põllul tehtut.

Üheksast kündjast seitse kündsid pöördadraga. Võitjana sõitis koju Mart Raudsep, kes teenib leiba Väikemetsa talus Sõmerpalus, talle järgnes Lasva mees Aare Kahre. Tavaadraga kündjatest oli parim maailma kogemustega Järvala.

Laudas tantsiti ja pöeti lambaid
All laudas ootasid aga neljajalgsed rohumaa puhastajad ehk lambad kodutanumale naasmist ning kolm meest hetke, millal saavad lamba uudistajate ees villast vabastada.

Nõukogude ajast pärinevad loomalaudad on näinud erinevaid asju, kuid seda, et lauda betoonpõrandal jalga keerutatakse, ei juhtu tõesti igal pool. Sännas nii juhtus, sest ikka parem katuse all, kui vihma käes tantsida, seda enam, et Võru folgilt Sänna põiganud lõunanaabreid ootas järgmine esinemine.

Lätlaste tantsurühm TDA Ligo Riiast ei paistnud paigast häiritud. „Esimest korda tantsisime laudas, kuid enesetunne oli hea,“ lausus aastakümneid tantsinud rühma liige Mara.

Siis oligi järg pügajate ja lammaste käes. „Lambapügamine on põllumeeste päeval samuti traditsiooniks saanud. Siin saavad pügajad kasvatajatega silmast silma kokku,“ kuulutas taluliidu juhatuse liige Aigar Piho võistluse alanuks.

Tartu mees Mehis Tamsalu on üks neist, kellele pügamine on leivateenistus. Koos paarimehega on ta seda tööd teinud juba mitu aastat. Elukutselisel pügajal kulus ühe lamba villast vabastamisele minut ja 23 sekundit.

Valgamaa Karula valla Hallimäe talu peremehel Mats Meristel pügamine nii kähku ei läinud, kuid temal on ka muid tegemisi. „Mul on põhikarjas praegu 40 lammast, lisaks talled. Lammastest käib jõud üle, sest nende pidamine ei vaja suuri investeeringuid ja nad teevad ka maa puhtaks. Lambaliha tarbijad on olemas, vill läheb töötlemisse ning viimast soovitakse rohkemgi,“ rääkis Meriste.

Ta oli toonud Karulast oma karja esindajad kaasa: nii dorperid kui ka peenvilla meriino ristandid. Pargitud nahad ei tekitanud uudistajates küsimusi, vilditud villakut aga pidasid nii mõnedki alguses samuti pargitud nahaks. „Lambavillak saadakse kraasitud villa ja otse lambalt pöetud villa kokkuviltimise järel,“ selgitas Meriste.

Haanjamaa mees Riho Lehiste aga näitas huvilistele, kuidas käib pügamine lambaraudadega ehk siis käsitsi.

Üle tee olevad ruumid olid perenaiste päralt: seal õpiti tordi ja pitsa valmistamist ning muudki kasulikku.

„Enam pakkus huvi künnivõistlus ja künni hindamine. Põnev oli jälgida kohtunike tööd, kes kord mõõtsid, siis võrdlesid ja märkisid midagi üles. Loomi oli ka mõnus vaadata, sest lambaid ja lihaveiseid ju kõik iga päev ei näe,“ lausus maal väiketootmisega alustanud Eve.

„Külastajaid oli 600 ringis, lisaks need, kes ennast kirja ei pannud. Hea meel oli, et nii paljud talupidajad käisid kohal. See näitas taluliidule, et sellist päeva on vaja,“ lausus liidu tegevjuht Marika Parv.

Seekordne Võrumaa põllumeeste päev oli järjekorras üheksas.

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 21/08/2012 13:40:45