Pole küll antud juhtumiga kursis, aga tunnen nimetatud raamatukogutöötajat kui suurt raamatute hoidjat. Küll ta on neid vanu raamatuid lappinud, lahtisi lehti ja köiteid teipinud, uusi kaasi kleepinud jms. Minu lapsed ja ka mu tuttavate lapsed, kes mujal koolides õppides hädas kohustusliku kirjanduse leidmisega, on ikka Ruusmäe raamatukogust abi leidnud. Siin on igat vajalikku raamatut alati olnud kohe mitu eksemplari. See töötaja juba naljalt midagi ära ei viska. Ja kui juhtud laenutatud raamatu kaotama, pead selle kasvõi maa alt üles otsima. Arvan, et nendes mustades kottides olid tõesti päris kasutamiskõlbmatud "äraloetud" raamatud. Või igivanad ajakirjad ja -lehed, kõike lõpmatuseni säilitada pole lihtsalt võimalik, siis ei leiaks vajalikku ka enam üles. Seega tundub mulle, et see mure on ülepingutatud.

Väga armas, kui see nii oleks. Paraku peame tunnistama, et üks jagu inimesi enam ei külasta seda raamatukogu ja põhjuseks on see, et raamatukogu juhataja oma "väga hea käitumisega" ei lase rahulikult raamatukogus viibida. Oleme sellest ka vallavanemaga rääkinud. Kahjuks ei ole raamatukogus näinud ka väga lapitud ja kaanetatud köiteid. Kahju, kui raamatuid hävitatakse vaatamata sellele, et on inimesi, kes neist veel hoolivad. Samas kui see on selle koha jaoks loomulik, siis mis seal ikka. Eks iga koht on oma inimeste nägu.

Mis lahti? kellelgi justkui isiklik vimm? Tean, et terve hulk raamatusõprade ringi liikmeid käib neljapäeviti vapralt koos, ja juba mitmendat aastat. Eks siis nendele sobib.

Ei siin ei ole tegu isikliku vimmaga vaid raamatukogul on aeg edasi areneda ning lugejaskond võiks ka suurem olla kui ainult raamatukogu sõbrad ja iga hinna eest kätte surutud raamatute lugejad, et vähemalt ükski laenutus aastas tuleks ja jälle hing kirjas.