Küsitlus

Millised on sinu mõtted alanud advendiajal?

Kohus mõistis mehe süüdi kaitseväe automaadi varguses

AK4 automaat, foto on illustreeriv.

2018. aasta kevadel läks kaitseväe õppusel kaduma automaat AK4 koos paukpadrunitega, sõjaväepolitseil varast leida ei õnnestunud ning kriminaalmenetlus esialgu lõpetati. Äsja aga mõisteti Tartu maakohtu Võru kohtumajas relva ja padrunite varguses süüdi tollane ajateenija, praegu 27-aastane mees.

Kui väga sageli tuleb kohtul kulutada tööaega roolijoodikutele, siis läinud kuul lahendi saanud lugu oli hoopis teisest ooperist. Sündmused, mis kohtusse jõudsid, said alguse maikuus 2018. Sõjaväepolitsei alustas 17. mail kriminaalmenetlust, sest kaitseväe õppusel Siil 2018 võidi varastada kaitseväelaselt teenistusrelv, relva salv ja paukpadrunite laskmise otsik.

Lõuna ringkonnaprokuratuuri teatel kuulati kriminaalmenetluses üle enam kui 20 tunnistajat ja tehti ka teisi menetlustoiminguid, aga kurjategijat ei õnnestunud tuvastada. Kuna lisatõendeid ei olnud samuti võimalik koguda, lõpetas sõjaväepolitsei prokuratuuri loal kriminaalmenetluse sama aasta 17. detsembril.

Hiljem tuli aga ilmavalgele uusi asjaolusid ja septembris 2020 võeti kahtlustatavana kolmeks päevaks vahi alla praeguseks 27-aastane Siim. Uurimis- ja kohtuveskid jahvatasid aegamisi ja oktoobris 2022 jõudis kohus otsuseni: Siim on kaitseväe relva varguses süüdi.

20-leheküljeline kohtuotsus sisaldab automaatrelva AK4 kadumamineku kohta hulga huvitavat. Alustuseks näiteks kasvõi see, et reservväelasele I. M-ile õppuse ajaks väljastatud püssi hind oli kaitseväe jaoks 368 eurot.

„Kerge” öine luure
Siim kohtuistungil oma süüd ei tunnistanud. Tema selgitus kohtule oli järgnev: maikuus 2018 ajateenijana õppusel osaledes kuulis ta, et kellelgi läks kaduma automaat. Üsna õppuse algul läks ta ühel õhtul koos kahe kaasajateenijaga rühmaülema loal sõitma autoga, mida kasutati vaba aja sõitudeks. Siim otsustas enda sõnul teha oma laagriala ligiduses „kerget ala luuret” ning väljus tunnikeseks üksi masinast. Luurelt ta enda sõnul midagi kaasa ei võtnud. Sõit jätkus Siimu juhatatud suunas ja ühel metsateel palus ta teha uue peatuse, et panna maha kasarmust õppusele kaasa võetud konservid – et neile hiljem linnaloale saades järele tulla. Ta ei mäletanud, kas ütles kaaslastele, mida ta metsa viib. Samas tunnistas ta, et „võis mingit lolli nalja visata”, kuid ei mäleta, mismoodi.

Siim tunnistas, et ta aitas ajateenistuses olles rühmaülemat relva salve saamisel. Ta ostis enda sõnul kaitseliidu sõbralt 10 euro eest salve ning andis selle õppusele eelnenud nädalavahetusel üle.

Tunnistajate jutt ja kohtu seisukohad lähevad Siimu jutust lahku. Aga esmalt relva kaotanud mehe selgitusi. I. M. jõudis õppuse käigus õhtul kella 19–21 ajal väljasõidult kompanii paiknemisalale. Ta vahetas kuulipilduja AK4 vastu ja istus õhtusöögini koos meeskonna liikmetega auto juures.

Õhtusöök oli kella 22 paiku. Söögijärjekorras oli tal relv kaasas, sest „kui relva polnud kaasas, tegi keegi alati kohe märkuse”. Pärast söögi kättesaamist läks ta auto ja magamisasemete juurde sööma. Söömise ajal oli relv käeulatuses puu najal. Pärast sööki läks ta kümmekonna meetri kaugusele prügi ära viskama ja relva kaasa ei võtnud. Samuti ei vaadanud mees pärast prügi äraviimist, kas relv on endiselt puu najal, sest oli juba valmistunud magamaminekuks. Ta magas seljaga nimetatud puu poole ja relvaga silmsidet polnud. Kella 2 ajal öösel äratati I. M. patrulli saatmiseks. Mees tõmbas soojemad riided ja rakmed selga ning hakkas relva võtma, kuid seda enam polnud.

Mees otsis pimeduses relva taga, arvates esmalt, et see on maha kukkunud. Koos meeskonnakaaslasega otsiti relva edasi ning vaadati muu hulgas autokasti, et ehk on keegi püssi sinna pannud. I. M. ei teatanud kellelegi kohe relva kadumisest, sest lootis selle hommikul üles leida ega tahtnud paanikat tekitada.

„Äratus oli kell 6, misjärel läks I. M. meeskonnaülema juurde ja ütles, et tal pole relva. Esialgu arvas meeskonnaülem, et I. M. teeb nalja, kuid kui ta sai aru, et see pole nali, hakkas kogu meeskond oma autost ja alalt relva otsima. Kui relva ei leitud, kandsid nad relva kadumisest ette kompanii veeblile, misjärel tuli kohale sõjaväepolitsei ja kogu kompanii otsis viiemeetriste vahedega kogu paiknemisalalt relva, kuid seda ei leitud,” vahendati kohtuotsuses mehe selgitust.

Mitu tunnistajat märkis, et relva kadumist peeti algul ka mõne seersandi antud õppetunniks – neil olnud tavaks relva lohakile jätjaid näiteks kätekõverdustega distsiplineerida. Sealjuures tuli relva kaotaja paarimees ühel korral tunnistajana kohtusse alkoholijoobes ja järgmisel korral sundtoomise käigus, aga kohus pidas tema ütlusi siiski usaldusväärseks.

Tuleme tagasi kohtualuse Siimu öise sõidu juurde. Üks temaga kaasas olnud meestest rääkis, et Siim väljus sõidu ajal autost ning teatas, et läheb ja võtab relva. Tunnistaja hindas, et see on osa vastutegevusest. Tema sõnul oli Siimul autost väljudes kaasas oma relv ja naastes kaks relva, üks kummagi õla peal. „Samuti Siim lõõpis, et võttis magava inimese kõrvalt relva,” vahendas kohus tunnistaja ütlust.

Pool tundi hiljem väljus Siim mehe sõnul autost, võttis relva osadeks, pani prügikotti ja viis selle võssa. Siim öelnud, et ta pani relva kilekotti, et sellega midagi ei juhtuks, ja et ta tuleb relvale hiljem järele. Lisaks tegi ta oma telefoniga foto kaardil osutatud kohast. Siimu autost väljumise koht oli reservväelaste paiknemisala lähistel.

Teine kaasasõitja oli olnud vähem tähelepanelik või mäletas eelnevast vähem, kuid märkis, et autosse naastes tekitas Siimu relvastus rohkem kolinat ja ta olevat ka ise öelnud, et sai magamismati juurest relva. Autosõidu järel väljunud Siim autost, teatanud, et viib relva sambla alla ja kandnud prügikotis midagi, mis meenutas automaadi laesäärt.

Tunnistaja ei pidanud Siimu tegevust algul millekski ebaseaduslikuks. Hiljem sai ta aga teada kadunud relvast ning püüdis koos tollase rühmavanemaga helistada rühmaülemale. Too ei võtnud toru, tunnistaja rohkem kadunud relvaga seonduvast ei kuulnud ning „eeldas, et leiti üles või midagi sellist”.

Konservide peitmise lugu sai saatuslikuks
Süüaluse kaitsja püüdis mõistagi panna kahtluse alla tunnistajate usaldusväärsust ja mälu. Kohus leidis siiski, et meeste jutt läheb piisavalt kokku, kuid märkas vastuolusid Siimu selgitustes. Muu hulgas tegi kohus Facebooki vestlusi uurides järelduse, et sõber sai Siimult relva salve, mis oli välimuselt kaitseväe salvede moodi, just pärast relva kadumise juhtumit. Ka ei saanud ta kohtu hinnangul teha luuret pilkases pimeduses ning visata relva äratoomise kohta nalja enne seda, kui see sündmus avalikuks sai. Kuid kõige rohkem sai Siimu seletuste usaldusväärsusele ilmselt saatuslikuks konservide lugu.

„Veel tõi prokurör kohtuvaidlustes põhjendatult välja, et Siimul polnud kasarmust mitmekümne konservi kaasa võtmiseks metsa ega ööpimeduses paiknemisalalt ca pooletunnise autosõidu kaugusele metsa peitmiseks mingit mõistlikku põhjust,” nõustus kohus süüdistajaga.

Kohus leidis, et mees oleks võinud konservid rahumeeli autosse jätta või kasvõi valgel ajal kuskile lähedusse metsa viia.

Karistust määrates leidis kohus, et tsiviilkäibes piiratud relva vargus on keskmise raskusega kuritegu ja Siimu tuleks karistada vangistusega. Samas leidis kohtunik leebelt, et varguse ajal oli Siim 22-aastane noor inimene, ta pole vahepealse nelja aasta jooksul karistada saanud ega vaja „uute kuritegude ärahoidmiseks karmi kohtlemist”.

Tartu maakohus määras Siimule karistuseks kokku aasta, viie kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuse tingimisi kaheaastase katseajaga. Tal tuleb kinni maksta kaitseväe automaat ja ligi 1100 eurot kohtukulusid.

 

 

 

Autor: JANAR KOTKAS
Viimati muudetud: 18/11/2022 10:08:43

Lisa kommentaar