Sel nädalal jõudis ka Põlvas kinolinale värske segase žanrimääratlusega film „Mootorsaed laulsid”. Paljud põlvakad tunnevad filmi kandvas mootorsaemõrvari rollis ära omaaegse kaaslinlase Martin Ruusi, kes on küll näolt kümmekond aastat noorem ja kehalt tänasega võrreldes märksa vähem sportlik. Kuidas nii?

„Juba esilinastuse ajal kultusfilmiks tituleeritud „Mootorsaed laulsid“ on Eesti kino avalik saladus – film, mis on valminud salajas üle kümne aasta ja mille žanrimääratluses segunevad komöödia, action, õudukas, muusikal, siiras armastusfilm, road movie ja palju muud,” öeldakse aasta lõpu eel kinodesse jõudnud Sander Marani filmi kohta selle kodulehel.

Filmi lugu on lihtne: oma elu halvimal päeval kohtub luuserist Tom kaunist Mariat ja paarike armub esimesest silmapilgust. Järsku ilmub aga metsast mootorsaega mõrtsukas, kes võtab Maria vangi ja algab hullumeelne päästeaktsioon.

„Mootorsaagide” maailma esilinastus toimus mullu kevadel Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil, kus pälvis nii publiku kui žürii preemiad. Pärast seda on ta linastunud enam kui viiekümnel festivalil üle maailma ja võitnud trobikonna auhindu, nende seas nii USA suurimal žanrifilmide festivalil Fantastic Fest parima õudusfilmi tiitli kui ka publikulemmiku preemia kodumaiselt armastusfilmide festivalilt Tartuff.

Ühes peaosas figureerib paljudele tuttav nägu – omaaegne Intsikurmu festivali korraldaja ja muu hulgas veel neli aastat tagasi Põlva vallavolikokku kandideerinud Martin Ruus (40).

Kuidas juhtus nii, et ühest Põlvast pärit mehest sai kuulus mootorsaemõrvar?

„Eks minu õpingud viisid selle filmini. Olen lõpetanud Balti filmi- ja meediakooli, õppinud seal filmilavastajaks ja mängufilmi produtsendiks. Kooliajal sai tehtud kaasa tudengifilmides, seal mõned rollid, samuti mingisuguseid väiksemaid rolle reklaamides. Ja kuna filmi režissöör Sander Maran ka õppis Balti filmi- ja meediakoolis – jättis küll õpingud pooleli –, siis ma arvan, et Sandrile jäin ka silma, kui ta nägi ühte lühifilmi, kus ma tegin ühe väikese rolli. Et ikkagi filmikoolis kõik omavahel kuidagi aitavad üksteise projekte,” meenutas Ruus enam kui kümne aasta tagust filmirolli sattumist.

Martin Ruus osales 2013. aastal filmi casting’ul (osatäitjate valimine) ja tema karakter-tüpaaž sobis filmitegijatele. Samas ei olnud ta enda mäletamist mööda kindlasti alguses kindel valik mootorsaemõrvari rolli. Siiski osutus ta lõpuks valituks ja 2013. aasta suvi möödus filmivõtete tähe all.

Filmirolli võttis Ruus vastu 29-aastasena, noorema ja uljama mehena – kohe aga peab ta oma 41. sünnipäeva. Kas ta praegu, kümme aastat vanema mehena läheks sellise asjaga kaasa?

„Paras pähkel. Ega ausalt öeldes pole päris kindel, et ma nii kergelt võtaks sellise filmirolli vastu,” tunnistas ta. „Tean seda, et seal filmis oli ka palju neid, kes keeldusid erinevatel põhjustel. Kel polnud aega ja oli ka vist neid, kes stsenaariumi lugedes kohkusid ära. Arvan kindlasti, et täna ma oleks kindlasti palju tasakaalukam. Aga ma ei kahetse, mul on väga hea meel, et sellise võimaluse elu andis ning fantastilise režissööri Sandri käe all ja võttemeeskonna ja kõigi teiste osatäitjatega sai see pull kaasa tehtud. Kindlasti jah, seda nooruse julgust oli päris tugevalt.”

Martin Ruus märkis, et näha filmilinal kümme aastat nooremat iseennast oli põnev kogemus. Muu hulgas ka selle pärast, et vahepeal on ta hakanud tõsisemalt spordiga tegelema, ka maratone jooksma, ja on filmimise ajaga võrreldes nüüd märksa paremas füüsilises vormis.

„Teiseks, kui ennast ekraanilt vaatasin – kuna see Killeri tegelaskuju on nii värvikalt markeeritud ka, täiesti punane karakter terve filmi vältel, siis ta tekitab ka sellise multifilmitegelase kuvandi,” hindas ta. „Et kuidagi suudan ka seda karakterit vaadata sedasi, et panen ta hästi kaugele distantsile. Karakteri lauluhääle andis näitleja Mart Toome ja kuna see tegelane on loodud koostöös temaga, siis see on päris huvitav mix, kuidas kinolinal selline looming tööle hakkab. Pigem seda vaatan ikka täna nii ... no asetan selle ikka endast kuidagi väga kaugele. Ja kuna selle tegelaskuju lugu ei ole ka väga kerge, siis isegi endal vahepeal nagu teeb meele härdaks.”

Kümme aastat on Ruusi sõnul kaunis pikk aeg, võtteperiood on suuresti ununenud ja seda, milliseks film tervikuna kujuneb, ei osanud ta mõistagi üldse ette näha. Esmakordselt nägi ta „Mootorsaage” mullu kevadel Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil (HÕFF). Teist korda õnnestus osatäitjal filmi näha Tartuffil ehk Tartu armastusfilmide festivalil, kus film valiti ka publiku lemmikuks.

„Vabas õhus Tartu Raekoja platsil oli seda veel omakorda väga huvitav vaadata. Ses suhtes ongi naljakas, et see film töötab nii erinevale publikule: õudus-komöödia-muusikal ja sobib ka armastusfilmide festivalile. Põhilugu seal ongi see armastuseteema noorpaari vahel,” kirjeldas Ruus.

See, et omal ajal filmiroll tehtud, Ruusi sõnul kümmekonna aasta jooksul meelest ei läinud. Filmi autor Sander Maran on tema sõnul korduvalt maininud, et inimesed muudkui ootasid, millal film valmis saab – aastad läksid ja lõpuks inimesed enam ei küsinudki. Ühel hetkel ei küsinud ka Ruus enam Maranilt, et kas või millal film tuleb. Filmi tegemine ongi tema sõnul suur ja ränk katsumus ning filmi autor on ka öelnud, et ta sisuliselt kümme aastat üksinda istus ja nokitses selle kallal. Seda suurem oli Ruusi sõnul üllatus, kui ta tunamullu detsembris lõpuks kuulis, et film peaks HÕFFil esilinastuma.

„Selle kümne aasta jooksul on elu palju muutunud. Filmi puhul võib-olla ongi hea, et see nii kaua küpses,” hindas Ruus. „Oleme siin elanud kriisist kriisi, alates Covidist ja nüüd siis sõda – et see huumor, mis seal filmis on, ehk isegi mingis mõttes töötab teraapiliselt. Film on hästi siiralt tehtud ja ikkagi komöödiafilm. Kõige naljakam on see, et need naljad, mis on kümme aastat tagasi sinna stsenaariumisse pandud, et need on üle elanud selle pika aja ja töötavad tänases kontekstis ka. Film on tehtud ka sellises universaalses aegruumis, et seal ei ole nagu konkreetseid kohavihjeid. Sa ei saa aru, et see on nüüd Eestis tehtud või mis ajastul ka otseselt. OK, kui vaatad, siis mõned autod või rongid võib-olla eestlastele annavad vihjeid – rong on see, mis oli enne porgandeid.”

„Mootorsaemõrvar” Martin Ruus tunnistas, et saab ka päriselus oma maakodus mootorsaega kergemad tööd tehtud. Aastaid pealinnas elanud mees ei ole kodukanti unustanud: sageli käib ta Põlvas emal külas või tädi juures maakodus, viimati oli ta siinkandis pikemalt jõuluajal.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 09/01/2025 09:03:55