Ape keskväljak piirneb top!-i poega. Foto: Mari-Anne Leht

Eri maitsega sõirarullid, pekipirukad, Gotina kommid, lahtine suitsuliha ... Neid ja muudki saab top!-i poodidest Lätimaalt. See on Lätimaa oma, enam kui saja poega kaubanduskett. Võrumaale lähim asub Apes. Käime naabrite juures ostmas, sest vahel tahame midagi vahelduseks ja ka sellepärast, et seal on veidi odavam.

Vahetult enne jõulupühi käisin heade tuttavatega taas Lätimaal, seekord Võrust 50 kilomeetri kaugusel Hopas. Lõunanaabrid ise kutsuvad alla 800 elanikuga linnakest Apeks. Kuna meiegi oleme harjunud rohkem nimega Ape, siis lubatagu seda nime siingi kasutada.

Käigu eesmärk oli praktiline: osta toidulauale midagi, mida Võru suurtes toidupoodides ei ole, kuid sealsetes väikestes poodides on kindlasti. Tean, sest alles oktoobris jätsin lõunanaabrite toiduketi Ape top!-i poodi üle 30 euro mitmesuguse toidukauba eest.

Nooruses, kui Valgamaal elasin, oli üheks lemmikpoeks kondiitriäri Valkas. Nüüdki söön meeleldi lõunanaabrite küpsetisi, maitsvamad on pekipirukad ja kohupiimakorbid. Ape ja Alūksne top!-is on pekipirukad eriti maitsvad, Valka omas pisut suure- ja tuimavõitu.

Mida seekord Ape neljast toidupoest, millest ühe katuse all on toiduainetest rohkem tööstus- ja ehituskaupa, ostsin?

Esmalt läksime top!-i poodi. Pekipirukaid tõstsin kotti kohe mitukümmend, sest neid saan sügavkülmast võtta ja puupliidi praeahjus soojendada. Maitsevad sama hästi kui värskelt küpsetatud. Vähemalt soovin nii arvata. Ühe piruka hind oli 39 senti.

Lõunanaabrite head kohupiimakorpi ei saa siis, kui seda veel letil on, ostmata jätta. Seekord olid 150-grammised lõigud kenasti pakitud, kolm lõiku kokku ligi 4.50. Kilo hind pea võrdne Rõngu Pagari kohupiimakorbi hinnaga. Leivaga ei vedanud, sest rukkileiba enam ei olnud. Tuli prooviks peenleiba võtta.

Lihalett on top!-i poodides lahtise kauba päralt. Müüja lõikab singitüki juurest soovitud koguse. Viilutatud ja kilepakendisse pandud singi- ja vorstilõike ei pannud tähele ja kui neid ongi, siis mitte palju. Ostsin tüki suitsuliha, kilohind seitse eurot.

Piimatoodete klaaskapist valisin kolm sõirarõngast, kaks Talsi piimakombinaadist, mis meenutasid rohkem sõira. Ogre juustuvabriku hele ja pehmem rõngas on hoopis teise maitsega ja ka toreda nimega − SierŠtelle.

Muidugi ei saa poest ära tulla Cesvaine piimakombinaadis tehtud oranžika Cheddari juustuta. See ei ole küll veel nii maitsev kui Šotimaal tehtud Cheddar, kuid siiski maitsvam meie Valio omast. Inglismaal on pikk kogemus Cheddariga, mille nimigi pärineb sealt, Somerseti maakonnast Cheddari-nimelisest külast, kus enam kui sada aastat tagasi hakati lehmapiimast poolkõva juustu valmistama.

Gotina kommid ja Kataloonia vein
Juba nõukogude ajast kuulsaks saanud Gotina komme, eestlaste seas tuntud lehmakommi nimega, ei saa kunagi lõunanaabrite juurest ostmata jätta, mis siis, et nende kilohind küünib juba 15 euroni. Kui veab, saab ka odavamalt, näiteks jõulu eel sain teisest Ape poest samu komme üheksaeurose kilohinnaga.

Lätimaal tehakse Gotina komme vähemalt kahes kohas. Skriveri külas, mis asub Ogre ja Jekabpilsi vahel, hakati neid tegema juba 1956. aastal. Nüüd kannab kommivabrik Skriveru Saldumi nime. Ostjana tundub, et viimastel aastatel on see magusavabrik jõudsalt sortimenti laiendanud. Sügisel oli Cēsise top!-is Skriveru vabriku komme vähemalt viie eri maitsega: pirni, arbuusi, kanepi, banaani, õuna ja muidugi klassikaline lehmakomm.

Ka Kuramaa kandis Salduses on Gotina kommide vabrik ja sealgi on sortimenti mitmekesistatud. Kui hästi läheb, saab õigeid Gotina komme ka Võru Maximast. Viimati ostsin neid alanud aasta teisel päeval, kilo üle 12 euro.

Kataloonia veinid on ühed mu lemmikud nii maitselt kui ka sümpaatiast selle Hispaania piirkonna vastu. Apest ostsingi ühe kerge, noore valge Parellada viinamarjaveini, hind ligi 5,5 eurot.

Ikka tõsiselt jahmatasin, kui alanud aasta teisel päeval nägin sama veinipudeli hinda nii Maximas kui ka Selveris: esimeses lähenes 11 eurole, teises mõnikümmend senti üle 10 euro. Jämedalt öeldes, vähemalt mõned veinid on meil lõunanaabrite poodides müüdavast 100% kallimad. Vaevalt, et selle taga on vaid aastanumbri vahetus.

Lõunanaabrid teevad ise ka küünlaid, tavalisi, mitte lõhnaga. Apes saab osta Ventspilsi küünlavabriku toodangut, kileta. Jääb ära prügikoti täitmine. Ei tasu unustada top!-i poest top!-i tikkude ostmist.

Aktsiis mõistagi on lõunanaabrite toidukaupadel 21% ja igast poest anti tšekk enesestmõistetavusega.

Ostu tasumisel Võru poodides kuuleb tüdimuseni: „Kas tšekki soovite?” Ei oska oletada, kui palju omanikud tšekkide mitteandmisega paberirullikesi või midagi veel kokku hoiavad, igatahes müüjatest on kahju ja osale ostjatele on see küsimus ammu ülihäirivaks muutunud. Ostutšeki väljastamine on poe väärikuse küsimus.

Naabrid satuvad lõuna poole tihedamini
... eelkõige need, kes elavad Lätimaa piiri lähedal. Mõnistest on Ape südamesse kaheksa kilomeetrit.

Kriguli talu perenaine Marika Parv elab Varstus, kust on Apesse 15 kilomeetrit. „Käin Apes siis, kui soovime lauale teistsuguse maitsega toitu, nagu lõunanaabrite teraleiba, suitsukana või köömnetega kohupiimajuustu. Viimase rullid mitme eri tooniga, rohelisest pruunini,” rääkis ta (oletan, et valge, hõrgu maitsega SierŠtella ongi köömnetega kohupiimajuust – M.-A. L.).

Lahtist suitsuliha eelistab ta alati vaakumpakendis lihale ja seda Lätimaa toidupoed ka pakuvad. Valikut on samuti. Naabrite maitsvaid pekipirukaid ja kohupiimakorpi ostab ta alati ning vahel ka Gotina komme. „Lilletaimi ostan kevadeti enamasti Apest, samuti käin nende ehitusmaterjalide ja sanitaartehnika poes,” sõnas Parv.

Tema põnevaim käik oli läinud kuu keskel jõululaadale Alūksnesse. „Uudistasin lõunanaabrite rikkalikku käsitööd, kuid sain sealt osta pühadekaupa nagu verivorste ja piprakooke. Verivorstide valik oli lai: nii kruupide, tangu kui ka tatraga,” rääkis Parv.

Apes ei ole kunagi vist nii, et mõne poe ees on vaid üks Eesti numbrimärki kandev auto? „Ikka näen korraga mitut meie registrinumbriga sõidukit ja alati olen Apes eesti keelt kuulnud,” sõnas Parv.

Mõniste talurahvamuuseumi programmijuht-giid Mare Tamtik elab Sarus, kust on Apesse samuti 15 kilomeetrit. „Apes asub Saru külale lähim tankla. Kui juba autokütuse järele sõidan, käin ka poodides. Apest ostan sööda nii kanadele kui ka kassile. Kassisöök on seal odavam kui Võrus,” rääkis Tamtik. Top!-i poest ostab ta endale saiakesi ja abikaasale pekipirukaid, mis tihti on ahjusoojad.

Lõunanaabrite lähedus on veidi ka külastajaid muuseumi juurde toonud, neid, kes tulevad Lätist ja näevad pöördel viita muuseumi, sõidavadki kohale. „On ka neid, kes küsivad meilt infot, et kui kaugel on Ape ja mida seal võimalik teha ja osta on,” märkis Tamtik.

Ta sõnas, et kõik piiri lähedal elavad inimesed, kellel on võimalus, käivad lõuna pool oste tegemas. Kui meie valitsus plaanib käibemaksu suvest ka toidukaubale juurde lajatada, võib uskuda, et lõunanaabrite poodide käive kerkib veelgi.

Võrust võiks Apesse väikebuss sõita
Üllatav on linnakese areng. Suvel märkasin esimest korda, et ühe elamu külge on kapitaalne WC ehitatud, mitte teisaldatavad kabiinid nagu Võrus. Eemalt näed viita, kõnnid nurga taha, seal lükkad 20 senti aparaati, avad ukse ja oled ruumikas kabiinis.

Kui oktoobris haigutas tühjus top!-i vastas teisel pool tänavat ruumides, poes, kus aastaid kaubeldi kasutatud riietega, siis aasta lõpuks oli see saanud uue näo ja kaubagi. Seal on nüüd värske liha pood.

Juba mõnda aega on neil avatud väike apteek. Sama hoone teises tiivas on pikk hall ehitusmaterjalide ja sanitaartehnika päralt. Mõned aastad tagasi seda osa ei olnud.

Tahaks uskuda, et Ape, mis ju Riiast paarisaja kilomeetri ja Pihkva-Riia maantee vaid paari kilomeetri kaugusel, areneb rohkem ikka sellepärast, et riik soovib, et kogu maa areneks ühtlaselt. Oma roll on Ape arengus mõistagi põhjapoolsete piirinaabrite lähedusel ja osa toidukaupade soodsamal hinnal ning valikuvõimalusel.

Loodetavasti ei tähenda see, et ühe riigi ääreala aina areneb, teise oma jääb kiduma.

Lõpetuseks ühest minu ja mõne tuttava unistusest: äkki mõni pisema reisibussi omanik tuleb mõttele sõidutada soovijaid kordki kuus Apesse.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 09/01/2025 08:46:13