„Kui ma oleksin teadnud, et maaomanik, kelle maakatastrisse mõõtsin ka ühe külatee,
künnab üles selle tee, mis viib suure noore pere tallu ... ma ei oleks niimoodi mõõtnud,”
ütleb nüüd juba pilvepiirilt maid ja metsi silmitsev maamõõtja.

Tollest teisest ilmast ei saa keegi tagasi tulla oma vigu parandama. Aga kuni elame, võib igaüks oma vigu parandada, halba heaks teha. Olen selle tõdemuse kokku võtnud luuletuses „Ei ole kunagi hilja”, mille Siiri Sisask koguni lauluks vormis. Võib- olla annab see 16 aastat tagasi kirjutatud luuletus mõtteainet mitte üksnes luuletajale endale.

Ei ole kunagi hilja
Ei ole kunagi hilja
andeks anda teistele,
teistele ja iseendale.
Ei ole kunagi hilja
andeks paluda teistelt,
teistelt ja iseendalt.

Hiljem küll mõistma me saame
seda, mida tahtma pead
ja seda, mida tahta ei tohi.
Hiljem jah mõistma me saame
seda, mida tahta ei või.

Ainult armastuse sisse mahub
andestus kõigele ilmale.
Armastus ja andeksand
on kui üks minek valguse poole
kirikuteel läbi metsa
helkleval suvehommikul,
oma peokene ema peos.

2008

 

 

Autor: ILMAR VANANURM
Viimati muudetud: 19/12/2024 08:03:40