Kui selle loo tarvis läinud reedel jahimeestega juttu ajasin, olid nad lootusrikkad, et kohus teeb 4. detsembril mõistliku otsuse ja kuu aega pausil olnud hundijaht saab jätkuda. Osa jahimeestest on viimastel aastatel hunte näinud silmast silma, mis nende meelest näitab, et võsavillemeid on meil piisavalt ja pole siis ime, et vähenenud põhitoidu ehk metskitsede, põtrade ja metsigade napiks jäänud arvukuse tõttu hundid lambaid murravad.

Võrumaa Sõmerpalu kant on üks koht kagunurgas, kus hundid armastavad lambakarjas hävitustööd tegemas käia. „Meie kandis on olukord huntide kasuks, sest neile on siin soodsad elupaigad. Meil on piisavalt erineva kasvuga noorendikke ja soid, kus huntidel on hea redutada, sest nad tahavad varjuda. Niinimetatud palgimetsas nad ei taha olla,” rääkis Toomas Kaun, kes on piirkonnas 30 aastat jahil käinud.

Loomulikult peab hundil olema looduses söödabaasi, kuid kitsi, põtru ja metssigu on aasta-aastalt vähemaks jäänud ning see on üks põhjus, miks rünnakud lambakarjadele on sagenenud. Kaun märkis, et hundile on praegu lihtsaks saagiks looduses jäänud kährik ja kobras.

Valgamaa Karula kandi jahimees Ants Järvmägi on Kaunaga sama meelt: „Kobrastele peavad hundid juba aktiivselt jahti, sest neil ei ole raske värske koprauru lähedal valvata ja oodata kopra väljumist.

Just saakloomade nappuse tõttu on võsavillemid võtnud sihikule lambad ja siin-seal ka õuekoerad. Ühte põtrade vähesuse põhjust tuleb otsida lähiminevikust. Kolm-neli aastat tagasi olid kitsede ja põtrade küttimise arvud suured, selle taga oli ka maaomanike soov küttida põtru rohkem, sest nad kippusid noorendikke sööma. Ja neid ka kütiti arvukalt. Metssigade arvukuse langusele aitas tõhusalt kaasa sigade katk.

Uno Nagelmaa Ruusa kandist Põlvamaalt meenutas, et kui varem nägi ta põldudel paarikümnepealist metskitsekarja, siis nüüd näeb korraga vaid paari-kolme kitse. Ta lisas, et väheks on jäänud ka põdravasikaid. Needki on huntidele toiduks langenud.

Järvmägi sõnas, et Karula jahimehed on lõpetanud tänavu omal algatusel kitsede, põtrade ja metssigade nappuse tõttu nende küttimise.

Jahimehed näevad hunte aina tihedamini
Nagelmaa on ligi 30 aastat jahimees olnud. Ta on juba mitu viimast aastat näinud hunte ümbruskonna metsade ääres päevasel ajal liikumas. Viimati nägi ta hunte 16. novembril Saare külas. „Suvel ühes vaatlustornis nägin kolme hundikutsikat lähedal mängimas,” meenutas jahimees.

Põlvamaa Värska kandi jahimees Varmo Savimägi tunnistas, et on hunte näinud Saatse külas: „Me näeme neid ka kaamerast, ühel pildil oli koguni üheksa hunti.” Ta märkis, et hundid liiguvad Eestisse ka ida poolt, sealt, kus piiritara puudub. „Neil on ilmselt pesa ida pool, kuid käivad siinpool toidureide tegemas.”

Savimägi sõnul on praeguse seisuga lubatud Eestis küttida 90 hunti, mida tema meelest on siiski vähe. Värska jahtkond näiteks ei ole saanud küttimiseks ühtegi luba. „Loodan, et see olukord siiski muutub ja ka meie saame loa,” uskus Savimägi.

Ants Järvmägi on jahil käinud 40 aastat. Ta rääkis praeguse aja kohta, et huntide olukord on tänavu 40 aasta üks paremaid, mida kinnitab seegi, et inimesed näevad hunte looduses juhuslikult ja on neist pilte internetti pannud. Ta ise nägi viimati hunte mullu Karula lähedal.

Järvmägi lisas, et viimastel aastatel on Karula-Hargla-Koemõtsa ümbruses luusinud seitsme- kuni üheksapealine hundikari, millest mõned isendid on jahimeestel õnnestunud küttida, kuid huntide arvukus võib nüüdseks taastunud olla.

Põlvamaa Kauksi jahtkonna jahimees Aavo (perenimi toimetusel teada) on jahil käinud 45 aastat. Tema sõnul napib samuti ümbruses metsloomi: „Meil on kolm kaamerat üleval, hea, kui näeme söögikohas kord nädalas metssigu, kuid mitte põrsaid.”

Olukord on masendav jahimeestelegi
Mis siis veel rääkida lambakasvatajatest, kellele huntide hävitustöö mõjub hingelise trauma kõrval ka rahakotile.

Kauksi kandi jahimees Aavo meenutas, et veel hiljuti oli neil kolm lambakasvatajat ja üks hobikasvataja. Nüüd on neist jäänud vaid üks. „Viimase talu on küla keskel ja sinna ei ole huntidel vargsi lihtne ligi pääseda, teised talud on eemal,” nentis ta. Ka Kauksi kandi koerad on huntide toiduks langenud, viimane kaks aastat tagasi.

„Lambakasvatajad on rääkinud, et sügisel ei tohi lambaid välja lasta, sest sel ajal õpetavad hundid oma kutsikatele jahipidamist,” sõnas Uno Nagelmaa.

Karula kandis on piisavalt lambakasvatajaid, neist mitmel on abi olnud suurtest valvekoertest.

„Rebasemõisa kandis käisid hundid lambakarja juures mullu, meie kandi noori lihaveiseid nad veel rünnanud ei ole,” teab Järvmägi, kes on käinud piirkonna lambakavatajate juures ja näinud huntide tekitatud kahjustusi oma silmaga. „Huntide murtud lambad mõjuvad lambakasvatajatele psühholoogiliselt halvavalt, see on materiaalsest kahjust tihti valusam, eelkõige just hobitalunikele.”

Jahimeestele ei ole need külaskäigud samuti meeldivad, vaid jätavad hinge tunde, justkui nende süül on hundid lambaid murdnud. „Viisakate inimestena lambakasvatajaid meile midagi ette ei heida, kuid ise tunneme ennast viletsalt,” sõnas Järvmägi.

Nõukogude ajal teised tavad
Pika staažiga jahimehed mäletavad, et läinud sajandi viimastel kümnenditel oli Eesti NSV igas rajoonis seitsme-kaheksameheline hundibrigaad. „Siis oli suhtumine selline, et kui hunti nägid, võisid kohe püssi paugutada, sest nõukogude ajal oli hunt lindpriiks kuulutatud,” sõnas Järvmägi.

Kauksi jahimees Aavo lisas, et nõukogude ajal said nn hundibrigaadi liikmed kuus 80 rubla palka. „Kes hundi elu hävitas, sai lisaks 200 rubla,” märkis ta.

Keegi ei soovi neid brigaade tagasi, küll soovivad jahimehed, et neil lastaks ettenähtud ajal ja etteantud kvoodi ulatuses hunte küttida, eelkõige just probleeme tekitavaid hunte, mitte karja juhtloomi.

Nagelmaa sõnul on hundijahi takistamine absurdne ja näitab, et takistajad ei ole huntidega seonduvate probleemidega kursis: „Hunti ei ole lihtne küttida, eelkõige on hundijaht lumise maa jaht, kuhu korraldav jahtkond kaasab ka ümberkaudsed jahtkonnad.”

Jahimeestel on kõhe tunne ka selle ees, et kui hundijahti äkki ametlikult ei avatagi, võib nii mõnigi püssiomanik saata hundi teise ilma omakohtu korras. Jahimeeste sõnul ei ole hunt Eestis kaugeltki väljasuremise ohus, seega − kogu lubatud arv võsavillemeid võiks rahumeeli elu jätta.

Kohus peatas hundijahi kohtumenetluse ajaks
Tallinna halduskohus peatas oma päev enne lubatud tähtaega tehtud määrusega hundijahi kohtumenetluse ajaks. Kohtu hinnangul ei ole keskkonnaameti korralduses huntide küttimiseks hinnatud hundi kaitsestaatust riiklikul tasandil ning seda on peetud vastuolus olevaks Euroopa liidu õigusega.

Kohtu hinnangul on MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebusel väga head eduväljavaated, kuivõrd Euroopa kohtu praktika järgi tuleb küttimismahtude määramisel tagada kaitsealuse liigi soodne seisund. Kuigi keskkonnaamet tugines Balti populatsiooni kaitsestaatuse hinnangule, rõhutas kohus, et Eesti kontekstis on vajalik hinnata liigi seisundit esmalt kohalikul tasandil ja riigi tasandil ning kui hundi seisund on soodne, siis võimalusel hinnata hundi kaitsestaatust piiriüleselt.

Kohtu hinnangul on esialgse õiguskaitse meetmete rakendamine vajalik, et vältida pöördumatuid tagajärgi. Kui huntide küttimissurve on liiga suur, võib see hoopis viia võõrliigi šaakali vohamiseni Eestis ning kui huntide tekitatud kahju kariloomadele võib küll väheneda, siis suure tõenäosusega asub kariloomadele kahjusid tekitama šaakal. Kohus rõhutas, et seetõttu on äärmiselt oluline teha huntide küttimismahtusid puudutavad otsused tuginedes parimatele kättesaadavatele teaduslikele andmetele.

Tallinna halduskohtu määrus tagab, et keskkonnaameti korraldus huntide küttimiseks peatatakse kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni.

LL

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 11/12/2024 22:48:51