Bassioaasi galakontserdi lõpulugu, laval kõik bassid. Foto: Urmas Paidre

Kolmandat aastat toimunud Eesti Bassioaas on oma formaadi kenasti paika loksutanud: päevasel ajal tõsisematele huvilistele õpitoad ja meistriklassid, õhtuti laiemale publikule mõeldud kontserdid. Selle taga on korraldajate (Glen ja Heiki Kelp jt) ja kunstilise juhi, maailmamainega bassimehe Stuart Hammi entusiasm ning ilmselt on nüüdseks Võru (ja miks mitte ka kogu Eesti või koguni põhjamaade) muusikaelu tähtsündmus ilmselt kirjutatud arvukate melomaanide kalendritesse – publik igatahes tundus olevat keskmisest asjatundlikum. Üritasin käia enamikul kontsertidel, kahjuks jäi nägemata neljapäevane tantsuõhtu.

Toomas Vanem Quartet. Väike saal, 27.08
Intelligentne kontsert, alati on meeldiv, kui tehniliselt tippu kuuluvad muusikud ei korralda jõudemonstratsiooni, vaid kogu tehniline meisterlikkus on loo kui terviku teenistuses. Ja lood olid läbikomponeeritud, keskendudes ennekõike ansamblimängule; üsna vähe oli soololõike, kus ülejäänud bänd lihtsalt tiksub. Nii täpselt ja maitsekalt valitud kitarrisaunde kui Toomas Vanemal ei kohta päris iga päev. Efekte küll kasutati, kuid mingit meeletut tulevärki ja inimvõimete piire kompavat varvastantsu pedaalidel ei tehtud. Küll aga sai nautida kitarri ja bassi (Henno Kelp) ideaalselt sünkroonis paralleelselt kulgevaid käike, kuhu kohati lisandus kolmandana veel klahv (Rain Rämmal).

Henno Kelbi, kes teatavasti mängib umbes kolmandiku Eesti Vabariigi territooriumil esitatavatest bassipartiidest (teise kolmandiku mängib Raul Vaigla ja kolmanda kõik ülejäänud), ja Andrus Lillepea rütmikombo on ilmselt üks hinnatumaid Eestis. Õigupoolest ei saagi päris täpselt kasutada liitsõna esimest poolt „rütmi-”, sest nii bassi kui löökpillide partiid olid lihtsa rütmimängimisega võrreldes piisavalt komplitseeritud. Kes satub sügisel Viljandi kitarrifestivalile, siis soovitan soojalt kuulama minna.

Permanent Blue & Ultima Thule. Väike saal, 30.08
Bassioaasi ligi kolmetunnise rock’i-õhtu avas Permanent Blue, kes kujunes meeldivaks üllatuseks. Elukogemus on tekitanud nn noortebändide suhtes teatava skepsise. Umbes 90% neist käivitavad esmase reaktsioonina ma-olen-seda-juba-tüdimuseni-kuulnud-tunde; hullemal juhul ei jätku fantaasiat rohkemaks, kui laduda ritta 6., 4. ja 5. astme kvintakorde. Seda toredam oli kuulda värsket bändi, kes ei häbenenud põimida oma valdavalt metal’i poole kalduvasse helipilti üsna otsekoheselt keerukamaid proge-elemente. Ainsaks küsitavuseks jäi minu jaoks mitmes keeles laulmine; keel kujundab mõtlemist ja mitmekeelsus takistab minu subjektiivse arvamuse kohaselt tervikliku poeetilise maailma, n-ö bändi omamütoloogia kujunemist. Ent eraldi võetuna olid kõik lood huvitavad ja hoidsid pinget. Kui teid huvitab keskmisest omajagu sisukam rock-muusika, siis on Permanent Blue järgmine teie elukohajärgne laiv must-go-sündmus.

Kahe bändi vahelise aja sisustas lühike jämm maailmanimedelt (Bubby Lewis, Stuart Hamm, Dennis Chambers) koos Uku Suvistega.

See oli minu jaoks esimene kord kuulda Ultima Thulet ilma Riho Sibulata. Ent Mikk Tammepõld vedas lauljana ilusasti välja; sümpaatne oli see, et ta laulis nagu Tammepõld, mitte ei üritanud Sibulat kopeerida. Ja Thule jäi kindlasti äratuntavalt Thuleks: sel bändil on see eelmainitud omamütoloogia väga tugev, kuigi nad on kasutanud erinevate tugevate poeetide tekste ning nüüdseks on ainus kõigis koosseisudes mänginud mees Vaigla. Kontserdi algupool esitles hilisemat, tihtilugu mõnusa bassigruuviga kergelt jazz’i-maigulise harmoonilise plaaniga muusikat (plaatidelt „Ingel ja suli“ ja „Jälgede jälgedes“), lõpupoole tulid ära ka varasemad klassikaks saanud rütmibluusil põhinevad lood. Kaheks viimaseks looks ühines bändiga Pepe.

„Eesti Bassioaas 2024” galakontsert. Teatrisaal, 31.08
Bassioaasi traditsiooniliselt lõpetav galakontsert on äraütlemata laheda ja sundimatu atmosfääriga pidu nii kuulajate kui ka ilmselt esinejate jaoks. Tõenäoliselt ei oota keegi selliselt sündmuselt terviklikku kava või mängijate ühtlast taset. Asja positiivne ja õilis point ongi selles, et ka seni köögilaua taga harjutanud algajad saaksid juhatust tipp-professionaalidelt ning nendega lava jagada – mis võiks olla parem motivaator. Seetõttu on ehk ka kohatu hakata kedagi eraldi esile tõstma: piirdugem tõdemusega, et sai kuulda mõjuvaid tõlgitsusi nii Led Zeppelini, Stevie Wonderi kui ka Prince'i klassikutest, muidugi ka palju muud. Siiski tahaks rõhutada, et veel kord võis veenduda, et ka Eesti parimad on maailmanimedega konkurentsivõimelised, näiteks üks tipphetki vähemalt minu jaoks oli Paul Danieli soolo „Purple Rainis“.

Mida siin vaimustust häbeneda, Bassioaas on vinge sündmus, au tegijatele. Mina mäletan Kandle maja eelmise sajandi seitsme- ja kaheksakümnendatest saati, kui seda väisanud A-kategooria staarid olid Arnold Rüütel ja Karl Vaino ning B-kategooriat esindasid näiteks Heli Lääts ja Vello Orumets. Kes oleks siis osanud loota, et kunagi näeb nendes ruumides ka selliseid nimesid nagu Stuart Hamm või Dennis Chambers jne.

Bassioaas on selleks aastaks läbi. Ent järgmist tippesinejat ei pea aasta aega ootama: juba novembri alguses on samal laval Greg Howe, kelle koostööpartnerite nimekiri näeb välja nagu who is who in jazz, rock, proge, pop ... ah, mõelge nüüd ise siia stiile juurde; mina jätaks mõningate kõhklustega välja vaid seto leelo ja gregoriaani laulu.

 

 

Autor: PEETER PAI
Viimati muudetud: 05/09/2024 08:34:08