Majad Ludza Väikese järve kaldal, vastaskaldal on linn. Foto: Mari-Anne Leht

Tänavune Põlvamaa mementolaste õppereis viis lõunanaabrite juurde Latgale regiooni, kus pandi üht-teist kõrva taha latgalite tavadest ja uudistati tehtut. Veidi põigati Vidzeme kantigi.

Ludza käsitöötarel on piirkonnas kindlasti oluline koht. Kui me lõpuks mööda kruusateed Ludza linnakeses asuva käsitöötare lähedusse saime, olime pisut väsinud ja lõuna ootel.

Ammu ei olnud kruusateel sõitnud. See sõit tuletas nõukogude aega meelde. Tee kõrval sildid: Salnava, Karsava, Pudinova jne. Bussiaknast nägime Belarus-traktoreid, heinapalle, mõnda tagasihoidliku välimusega majapidamist ja siin-seal kokkukukkumise äärel vanu, madalaid majakesi ning palju kasutamata maad.

Maa, mille läbisime, on osake keerulise ajalooga Latgalest, mis sai Läti Vabariigi osaks alles 1920. aasta alguses, kui punaarmeelased välja löödi ning Poolagi ei seisnud vastu Latgale Läti osaks saamisele.
Latgale oli juba 16. sajandi teisest poolest Poola võimu all ning vene võimu all on see samuti olnud. Poola osana arenes piirkond ülejäänud Lätiga võrreldes isemoodi. Töötajate nappusel võeti siin vastu pagenud talupojad mujalt, ka ida poolt. Kuna poolakad olid katoliiklased, hakkas siingi domineerima katoliiklus ning Poola ääremaana jäi Latgale ülejäänud Läti arengust maha.

Kuna valitsusasutustes eelistati poolakaid, poolastus siinne saksa aadelkond. Kui võrrelda mõisate arvukuselt nelja Läti piirkonda, oli neid Latgales kõige vähem − 60 ringis −, Vidzemes koguni üle 180.
Kuid esmalt tulid siia mehed samuti Saksamaa aladelt ja ehitasid linnuseid, ka Ludzasse, kus kahe järve vahelisele künkale kerkis 14. sajandi lõpul linnus, tänapäeval on sellest püsti vaid mõned seinad.

Linnuse jalamil asub Ludza käsitöötare. See päevinäinud kivihoone asub tänava äärest eemal, ees on munakividest õu. Vana maja omaaegse õuega tegi südame soojaks, sest maja ja õu meenutavad ammuseid aegu.

Kuid esmalt palus võõrustaja meid üle tänava telgi alla, kus ootas tellitud lõuna: supp, pekitükkidega hautatud või keedetud pruunid herned ja pisikesed magusad kohupiimapirukad, võõrustajate rahvustoidud. Telgi vastas olevas majas on köök ja teised olmeruumid. Seegi maja ei ole n-ö euroks vuntsitud.

Keha kinnitamise järel algab poolele grupile tarkuste jagamine, teisele praamisõit Väikesel järvel. Käsitöötoas on nii palju ilusaid asju, et patt oleks midagi esile tuua, sest kõike nagunii ei jõua üles lugeda. Vastuvõtja kõneles latgalite ammustest tavadest, mis aegamööda tagaplaanile jäämas.

Latgale noormees peab viiel päeval tegema ühe olulise töö: esimesel peab ta valmistama kolm puidust eset, teisel korvi, kolmandal linast nööri, neljandal viisud ja viiendal päeval tegema kolm naela. Pärast seda saab ta õiguse kanda nahast vööd ja nuga, mille paneb nahast tuppe ja kinnitab vööle.
Tüdrukud peavad samuti viiel päeval erinevaid töid tegema. Kraasima, teisel päeval kuduma ja heegeldama, kolmandal kangastelgedel kuduma, siis pluusi varrukatele tikkima ja viiendal päeval kuduma rahvariide vöö. Abiellumise eel hinnati pruudi juures kõige rohkem tarkust, töökust ja kolmandana lõbusust.

Kuigi Latgales kõneldakse ka latgali keelt, ei ole seal omakeelset kooli. Maailmas elab 400 000 latgalit, sealhulgas Ameerikas ja Austraalias.

Väikese leivatööstuse ja poega maja Aglonas
Nii nagu Ludza käsitöökoda ja toidu valmistamise maja on väljast tagasihoidlikud, on seda ka Aglonas asuv silikaatvoodriga maja, milles töötab väike leivaküpsetamise koda. Suure söögitoa − kus meiegi teisel päeval lõunatasime − seintel on ka muuseumi roll, nii nagu see on söögisaali eesruumidelgi, st seintel on pilte ja esemeid, mille niidid viivad leivani. Rõõmus noor vastuvõtja kõneles kõigest leivategemisega seonduvast: viljakasvatusest leiva küpsetamiseni.

Kui jutt kuulatud, asusime okraškat sööma, siis toodi lauale keedetud kartul ja hakkalihakaste, lõpuks meile juba tuttavad magusad kohupiimapallikesed. Ja muidugi olid laual leib, hapukurgid, mesi ja vist veel midagi. Kohalikku kraadiga jooki pakuti samuti. Et tekiks peomeeleolu, võttis kena võõrustaja laulu üles, seejärel oli meie kord laulda. Lõunanaabrid oskavad ka söögiaja mõnusaks teha.

Maja teises otsas on väike pood, milles mitut sorti leiba, küpsetisi ja muud toidupoolist. Nii maitsvaid kaneeliküpsised ei ole ma kagunurgast veel leidnud.

Klaasivabrikust klaasimuuseumiks
Muuseum Daugava kaldal asuva Livani linna serval on noor, kuid tema eelkäija, Livani klaasitehase lugu ulatub 1887. aastani, kui siia väike tehas rajati. Enam kui 120 aasta jooksul on tehases puhunud erineva iseloomuga tuuled. Kui 1912. aastal töötas tehases veidi üle 500 inimese, siis kolm aastat hiljem pani vabrik uksed kinni, sest Euroopas käis sõda. 1922. aastal ehitati sõja ajal purunenud tehasehoone asemele uus ja töö jätkus.

Suure tööstuskompleksi suunas hakkas klaasivabrik liikuma 1961. aastal, järgmisel kümnendil laiendati seda veelgi ning 1980. aastail töötas vabrikus juba üle 1200 inimese ja toodangut saadeti Lätist kaugemalegi.

Läti taasiseseisvumise järel sai senini riigifirmana tegutsenud tehasest aktsiaselts ja sealtmaalt algas allakäik, millele aitas kaasa ka suure naaberriigi kokkuvarisemine, sest idapoolne nõudlus langes. 2001. aastal oli klaasivabrik pankroti äärel ja sakslased ostsid selle ära, kuid asi ei edenenud ning 2009. aastal tehas likvideeriti.

Ei ole oluline, kelle peas muuseumi rajamise idee sündis, palju olulisem on, et idee ellu viidi. Tänu sellele saavad huvilised näha, milliseid klaasist tooteid Livanis on aastakümnete jooksul tehtud. Neid on pea 4000. Huvilised saavad siin tutvuda ka klaasi puhumisega. Meie seda ei saanud, sest ainus tööl olev klaasipuhaja oli just sel päeval muu tööga hõivatud. Et selline ametimees klaasimuuseumis tööl on, näitab, et muuseum soovib klaasipuhumise kunsti säilitada ja huvilistele näidata.

Maja teises osas näeb möödunud aegadel latgalite kodudes tehtud käsitööd, kasutuses olnud mööblit ja majapidamises vajalikke asju.

Ranka: varemetes peahoonega mõisakompleks
Mullu oktoobris olime täditütrega Vidzeme regioonis asuva Ranka mõisa suurte, suletud metallväravate taga. Väraval olevale sildile oli märgitud telefoninumber. Helistamise asemel pöörasime tagasi. Ligi kümme kuud hiljem selgus põhjus. „Omanikud on kohal maist oktoobrini, siis sõidavad nad Itaaliasse, kust naasevad maiks,” selgitas giid väikeses kontserdisaalis. Ammusel ajal seisid selles ruumis toolide asemel tõllad, seinad ja lagi olid lihtsad ning ammugi ei olnud siin klaverit. Tõllakuuri teises otsas, kunagises tallis, on tänapäeval pererahva töökabinet, köök ja kohvik.

Kuuleme, et mõisas on eri aegadel olnud erinevad omanikud, kuid enne riigistamist kuulus see von Meyendorffide Ranka harule. Ju nad olid inimlikud härrad-prouad, sest massilise mõisate põletamise ajal 1905. aastal jäi Ranka puutumata.

Peale riigistamist töötas peahoones kool, siis majandi kontor. Viimase väljakolimise järel jäi hoone tühjaks. 1983 sai tulekahjus katus kannatada, kuid kuri käsi hävitas 30 ruumiga häärberi 1990. aastal. „Mõisahoone ilmselt süüdati, sest see põles ühtlaselt,” meenutas giid.

2003. aastal ostis lätlastest abielupaar Ranka ära. Korda on tehtud omal ajal 17 toaga väike häärber, mille ühte otsa on ehitatud katoliiklik kabel, hoone teises otsas on hotellitoad. Hotellitoad on ka ülejäänud korda tehtud mõisaaegsetes hoonetes, välja arvatud omaaegne tall-tõllakuur ning vanade sõidumasinate hoiuruum.

Häärberist püsti jäänud välisseinteni, mille esimese korruse aknaavad on laudadega kinni löödud, viib kividega kaetud kõnnitee, mille mõlemal pool on pingid, ümberringi hooldatud park. Ka varemete tagaküljele jääva pargi osa on hooldatud, justkui annaks aimu, et millalgi astuvad omanikud häärberist parki. Imelise auraga paik jalutamiseks, mille järel võib kohvikus maitsvat struudelit jäätisega süüa.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 08/08/2024 09:10:28