Uno Veebergi auto. Foto: erakogu

Mis ühendas inimesi karmil nõukaajal, mil kõikjal piirasid tegemisi normid, GOST (riiklik standard) ja asjaolu, et mitte midagi polnud saada? Leidlikkus! Nüüd ongi kolm Lõuna-Eesti muuseumi saanud valmis ühisprojekti „Peedist pesumasin”. Tartu linnamuuseumis saab näha näitust „Leidlikkus linnas” ja Eesti põllumajandusmuuseumis väljapanekut „Leidlikkus maal”. Eesti maanteemuuseum Põlvamaal Varbusel avas hiljuti osanäituse „Leidlikkus teel”. See räägib inimeste liikumisviisidest ning sellest, kuidas nii garaažides-kuurides kui ka riiklikes asutustes leiutati ja ehitati eluks hädavajalikke ja hobimasinaid.

Kindlasti ei tasu neilt näitustelt otsida nõukanostalgiat ega mingit leiutajateküla. Lihtsalt toonase aja tingimused olid sellised, et inimesed pidid ise kombineerima ja konstrueerima. Eraautosid oli vähe ning ühistranspordile ei saanud eriti loota. Selleks, et üldse uue auto omanikuks saada, oli vaja autoostuluba. Maanteemuuseumi teadur-kuraatori Paavo Krooni sõnul algab näitus muuseumi peamajast, kus kõigepealt saab näha Peeter Toominga fotoinstallatsiooni „Unistuste päev” aastast 1977 ehk ajast, mil meil oli umbes 63 autot 1000 elaniku kohta.

„Näitus viibki meid tagasi aega, kus inimestel oli tohutu soov kuskile liikuda, aga samas neid võimalusi nappis,” märkis Paavo Kroon.

Näha saab nii iseehitatud jalgrattaid, sõiduautosid kui ka haagissuvilaid. Kroon lisas, et see on hoopis teistsugune maailm, mida tänapäeval nooremad inimesed ei oska isegi ette kujutada. Ehk pakub mõnele toonasele noorele tehnikule äratundmisrõõmu omaaegne tehnikaajakiri, mille põhjal ehitati valmis võrrid, aga ka näiteks Družba saest ümberehitatud propeller, mis Karlssoni kombel selga kinnitatuna aitas suuskadel edasi liikuda. Kes 1980. aastatel Tartus liigeldes märkas tandemrattaid, ei pruukinud aga teada, et tegelikult oli see üks viis pimedate transpordiks – esimesel istmel väntas nägija, tagumisel pime.

Jalgratastest veel: kuigi rattaid oli poest küll võimalik osta, langes nendes kasutatud metalli kvaliteet pärast Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani sanktsioonide tõttu sedavõrd, et nutikamad tõid keldritest-kuuridest välja sõjaeelsed Saksa rattad, kohendasid neid käepäraste vahenditega ja saigi jälle sõita. Tänapäeva mõistes siis taaskasutus missugune!

Tõuksiga sõideti juba tol kaugel ajal, näiteks meisterdas leidlik Võrumaa pereisa lastele puust tõukeratta, millele pani sobivad rattad alla.

Krooni üks lemmikeksponaate on omaaegse Polümeeri tehase elektriku Rein Kirsspuu isetehtud võrr. „See on ehitatud Ida-Saksa tõukeratta baasil, millele on lisatud abimootor. Meie näitusel on masinate kõrval oluline inimeste loovus. Näiteks võrri istmepehmenduses on kasutatud Polümeeri pehmete mänguasjade jääke ja rehvid on valatud samas tehases,” kirjeldas ta.

Muidugi ei puudu ka entusiastide taastatud ja oma kätega lausa nullist ehitatud autod. Näiteks andekas iseõppinud leiutaja Uno Veeberg mõtles välja ja ehitas valmis mitu autot, võrri, mootorratta, paadi, mitmeid põllutööriistu ning koguni lennuki. Esimese vähemalt neljast sõiduautost valmistas meister 1960. aastate alguses ahjuplekist, torudest ja mootorratta Iž osadest.

Aga milleks ma seda kõike siin kirjutan? Sest viimasel ajal on palju räägitud sellest, et peab olema valmis kriisideks, postkastidesse on laekunud päästeameti ohuteavituse raamatukesed, lapsed ei oska enam tikust tuld tõmmata ja ka täiskasvanud ei saa elada ilma internetita. Ehk peaks korra mõtlema end minevikku: aega, mil auto omamine oli luksus, mil poest polnud midagi saada ja see kõik oligi normaalsus. Nüüd me vist nimetaks sellist olukorda kriisiks?

 

Autor: PILLE METSIS
Viimati muudetud: 16/05/2024 09:04:37