Johannes Toom.

Eesti riigil on raha vaja. Kust küll seda leida? Eks ikka sealt, kuhu rahatähed toituma kogunevad – Pangast!

Euribori maks.

Mitu aastat trükkis Euroopa keskpank katteta eurosid ja jagas rõõmsasti laiali. Äkitselt läksid tooraine- ja kaubavood sassi. Hinnad hüppasid üles. Keegi teenis nõutava kauba müügist suurt kasumit, kui ostjad lahkelt raha viskasid. Teised läksid pankrotti, sest toodangut polnud kuhugi panna või murdsid tootmiskulud kaela. Keegi sai maksta palgalisa ja ostis spetsialiste kokku. Kindlapalgalised hakkasid pere leivakõrvase ja suurte küttekulude tõttu streikima.

Inflatsiooni allasurumiseks tõstis Euroopa keskpank euribori mõeldava maksimumi lähedale. See lööb eriti valusalt väikelastega peresid, kes ostsid eluaseme pangalaenuga paar aastat tagasi. Intressid hüppasid suureks, neid ei saa maksustatavalt tulult maha arvata, samuti kadus tulumaksusoodustus laste ja kodusoleva abikaasa eest.

Pika plaaniga Marek Reinaas deklareeris, et nemad ei toeta pangamaksu ehk ühe valdkonna erinevat maksustamist. Pidage tema sõnad hästi meeles! Kahesajatajad toetavad ühe valdkonna erinevat nuumamist. Pangad võtavad teenustasu selle eest, et välja arvutada mõistlik kasum null-euriboriga ning kirjutavad lepingusse intressitõusu korrelatsioonis euriboriga, mis tõigi nendele hiigelkasumi.

Veel heietas valitsus, et pangad tõstsid ka hoiuste intresse. Enne hoiuse lõpptähtaega ei tasu kõrgemast intressist unistada, sest pangad on ammu-ammu ennast julgestanud trahvidega hoiuste lõpetamise puhuks. Kui näiteks läheb vaja 2000-eurost kirsturaha ja kodus sügavkülmkirstu pole, ei saa järgida kahenädalast etteteatamise aega, tuleb 30 eurot trahvi maksta, intresside kaotsiminekust rääkimata.

Kõlberüüste. Kas Jaan Tõnisson nägi ette, et kunagi on Eestis moraalselt laostunud valitsus. Kui Eesti valitsus järgiks euroliidu soovi inflatsiooni alla suruda, ei tõstaks ta käibemaksu ja üksikisiku tulumaksu, mis tõstab kaupade ja energiahindu ning teenustasusid. Pankadele on antud ülesanne inimeste vaba raha kokku korjata. Suhteliselt valimatult, sestap on igal riigil kohustus selle raha eest pakkuda ühtlaselt avalikke teenuseid, kas või riigikaitset.

Pankurite vaarisa Siim Kallas ütles kord, et kui kopikas hoiukassasse pandi, nii see Moskvasse kukkus. Käbi võis küll kännu kõrvale peaministri tooli kukkuda, aga tarkuseseemned lendasid tuulde. Kaja Kallas hõiskas, et pangad saavad kolmeaastase maksurahu, kui senine jagamata kasum 2023. aastal dividendidena välja maksta, elavdab see [Rootsi!] majandust. Ah et kogu raha ei lähegi Rootsi!? No see ettehooldus, et parteigenossed saaksid dividendi kätte väiksema tulumaksumääraga, ja siis usinamalt rahvast nööriksid, väärib juba prokuratuuri ja kapo tähelepanu, igatahes rohkem, kui üheksaeurone juukselõikus.

Mitut masti „eksperdid“ tõttasid valitsusele nõu andma, et vallasvara on Eestis nõrgalt maksustatud. Siinkohal meenutame, et 500-600 aastat tagasi läks Kagu-Eestiski feodaalne rõhumine nii suureks, et ka üksjalad ja vabadikud muutusid sunnismaiseks ja kaotasid õiguse vallasvarale.

Liivimaa kindralkuberner George Browne kehtestas 23. aprillil 1765 oma patendiga Liivimaa maapäeva otsused, millega tunnustati talupoegade õigust omada vallasvara, märgatavalt varem, kui talupojad isikuliselt vabaks said.

Sellest ajast on eestlase asjad tema kodu. Juhan Peegel jutustab oma sõjasuveromaanis sõduri kodust. Keegi kandis seljakotis suurt mutrivõtit. See oli tema kodu ja tõi mehe läbi kolme põrgu Eestimaale tagasi.

Võrreldes teiste rahvusriikidega on meil vallasasjade pärandvara minimaalne. Paljudele on vurrudega Vigri või kümme karvast kummilooma nende lapsepõlvekodu, aga vaarisa tsaariarmee-aegne sõdurikruus, teetops või originaalkarbis saapatikud ning vaarema käisekirjad, vööd ja labakindad on kiired hävima.

Rinde üleminek põletatud maa ja vaenlase hävitamise taktikaga ning viiekümneaastane okupatsioon hävitas suures osas eestiaegsed asjad. Eluasemetüüpide mitmekordne muutus sundis ka mitmekordselt mööblit vahetama. Käsiriistade asendumine gaasi-, vedelkütte ja elektrijõuga aga ka riigi sund ennaktempos tehniliseks ümberseadmestamiseks – köögiasjad, raadiosagedused ja televisioon – on loonud Eestis olukorra, et enamus vallasvara on just-just soetatud ja selle mistahes viisil maksustamine on topeltmaksustamine, veelgi enam – karistamine Eestisse investeerimise eest.

Aga mis liiki vallasvara siis maksustada tahetakse. Esialgu autosid. Need on kenasti registris. Kasukaid, teab, kas igas peres ongi. Ei olegi! Kui Imemehed riigitüüril olid, pandi kinni kõik parkimistöökojad. Lamba- ja vasikanahad veeti metsa ja maeti maha. Kasukate ja nahkkuubede õmblemine unus sootuks.

Proovigem kujutella taaskasutuspoe seinal reklaami: „Uued suled otse Pariisist! Hästi kirjud ja hästi võõrad”.

Tujukate ilmade tõttu tuleb Eestis osta mitu komplekti rõivaid. Kliimaminister haarab peast kinni. Meil on inimese kohta kõige rohkem rõivaid, need on vanad ja kantud, ei ole tuule- ega külmakindlad. Rohemaksuga saame liigsetest või oma aega ootavatest rõivastest lahti ning raha kaitseväele mundrite ostmiseks.

Umbes sarnast juttu ajab rahandusminister Mart Võrklaev, kiites automaksu. Ta on nii noor jumbu, et pole kuulnudki, et välismaal sõitis autoga igaüks, kellel vaja, juba siis, kui meil polnud autotehase ehitamistki viisaastaku plaanis. Kui algas Ukraina sõda, hoolitses Reformierakond, et kümned ja kümned veokitäied sõiduautosid saaks Venemaale. Ei ütelnud: pustaak! Müüte meile soodushinnaga või jäävad siia roostetama.

Kliimaminister oma kümnete muidusööjatega võiks välja arvutada, kui palju säästlikum terve maakera keskkonnale on see, kui hajaasustusega riigis lühikeste tarbesõitudega kasutatakse täielikult ära auto tegelik motoressurss, kui et auto iga viie aasta järel pressi alla saata. Riigikogu kõnetoolist ilkus Võrklaev autokasutuse intensiivsuse teemal – üks sõidab kord kahe nädala tagant poodi, teine iga päev Tallinnasse – seda saavat kindlaks teha GPSiga, aga seda ei tahtvat ka vähe sõitja. Kui valitsus söögi alla ja söögi peale räägib kriisivarust ja seitsmepäevasest toimetulekust, siis seda see talumehe auto just teeb. Kas selle eest peab maksma?

Kui teine mees sõidab iga päev Tallinnasse, kantakse riigituludesse kütuseaktsiis ja kõigi kulumaterjalide käibemaks. Milleks veel automaks?

Võrklaev susserdab, et automaksul on ka keskkonnakomponent. Kui ei ole letti lüüa analüüsi C, CH, CO, CO2 ja lämmastikuoksiidide kohta, olgu parem vait.

Võrklaev tõi näite, et auto pole tegelikult vajalik. Näiteks Bolti pealikul ei ole isiklikku autot ja tuleb toime. Kui Tiit Vähi oli autobaasi direktor, polnud tal ka oma autot. Kulus üks Volga ära, võttis järgmise.

Siim Kallas ütles varem, et automaks peaks olema 1000 eurot. Arvutage see tulumaksuks tagasi ja saate täpselt 26% maksumäära, millelt Reformierakond oma populismi ning riigi ja riigikaitse õõnestamist alustas. Nii Kallas kui Ligi istuvad rõõmsasti riigikogus edasi.

Niisiis, automaks on varjatud tulumaks, selle väikse vahega, et tulumaksu maksad ühe korra, autotulumaksu igal aastal uuesti. Ja mida paremini sa oma autot hooldad, seda kauem maksad.

Riigikogus iseloomustati rahandusministrit ja rahanduskomisjonis istuvaid valitsuserakondade liikmeid – nad ei ole rumalad, nad on kurjad, see on puhas kurjus Eesti rahva vastu.

USA 2008. aasta filmis „Vahelevõtmine” seeriast „Kurjuse kannul” oli motoks suulu vanasõna: „Küllus paneb paigal istuma, nälg hulkuma.“

Mart Võrklaev on ilmselt selle vanasõnaga tuttav, sest oli kindel, et paigal istuvad eestlased elavad külluses, et automaks ära maksta.

Ja kui nad seejuures peaksid vaeseks jääma, siis hulguvad minema ning parem rahvas tuleb asemele.

Marek Reinaas peaks automaksu hääletuselt poppi tegema, kuidas muidu saaks ta oma südametunnistusega rahu, kui ühele vallasvarale tahetakse kohaldada teistest erinevat maksustamist.

Tallinna ministeeriumite tibid ja tobid saavad kasutada tasuta ühistransporti. Ometigi nügivad Võrumaa elanikke tasuta bussisõidu kaotamisega.

Karistusseadustik ei luba kedagi karistada ega trahvida teo eest, mis polnud karistatav selle toimepanemise hetkel. Kümme-kakskümmend aastat tagasi polnud autode ostmisel jutttugi sellest, et tuleb automaks. Nüüd tahetakse nügida ühistransporti kasutama. Nügige palun meile sõidurongid või raudteetrammid, siis räägime edasi.

Kuna automaks ei paista valitsuse rahavajadust täitvat, võib pealkirjaküsimusele vastata: tulevad mõlemad maksud. Vaibamaks tuleb lendava vaiba tariifidega. Kui arvelt maas uunikud, laste kasvamist ootavad seisvad autod ja varuosade kogumid lähevad täismaksu alla, siis miks peaksid põranda- ja seinavaibad lendavast vaibast erinema.

 

 

Autor: JOHANNES TOOM, isemõtleja
Viimati muudetud: 29/02/2024 08:52:27