Ulvi Mustmaad võib varsti näha uues sõnumiga pusas, mida ehib võru keele nädala üleskutse „Keel suust välja!”. Aga lugusid räägib Võru linn ikka edasi. Foto: Kadri Ugur

Võru keele nädal on varsti, 6.–12. novembrini. Ulvi Mustmaa saab sel puhul selga tõmmata uhiuue võru keele agendi pusa. Selle rinnal on kiri „Võro keele agent #004“ ja seljal üleskutse „Kiil suust vällä!“. Võru keeles öeldakse selle kohta lõugahus ja see peaks kutsuma iga inimest, kellel võru keel suus, seda ka välja näitama.

Kuidas aga natuke kahemõttelisest üleskutsest veel võiks aru saada, räägib selle autor Mustmaa Ulvi ise lähemalt. Kuna loo kirjapanija ei ole Ulviga vist ilmaski eesti keeles rääkinud, siis muidugi käib kogu meie jutt ikka selles esimeses ehk omas keeles. Leheloo jaoks aga jätkame võrumaise kirjanduse traditsiooni, kus autorijutt on kirjakeelne ja otsekõne võõrkeelne. Muide, võrukeelses kirjanduses on vana tava, et mõistlikud inimesed kasutavad võru keelt, igasugused linnavurled ja muidu mõistmatud inimesed aga eesti keelt.

„Ma olõ filoloog ja keeleoppaja, ja mullõ miildüs sõnnuga mängi,“ seletab Ulvi.

Keelenäitamist on siiamaani häbiasjaks peetud ja nii mõnigi meist on selle eest lapsepõlves nuheldagi saanud, aga sama hästi võib keele näitamine tähendada seda, et võru keelt võiks julgemini esile tuua. Ometi pole võru keelt näha ega kuulda pooltki nii palju, kui võiks. Äkki on keeleoskajate kasvatus nii vägev, et häbenetakse keelt näidata nii ühes kui teises tähenduses?

„Ei tiiä, kas tuu õks om häbendämise asi. Vast oltas harinu kiräkeelen suhtlõma,“ pakub Ulvi.

Seejärel meenuvad aga temalegi olukorrad, kus võru keele mõistmine või kasutamine on tekitanud kummalist vastuseisu. Kahe peale siis meenutame ja imestame. Üks naine näiteks kaebas sõbrannale, et tema abikaasa hakkas keset Tartu linna suures poes võru keeli kõnelema ja ta ei teadnud, kuhu suure häbiga joosta. Üks teine tüüp oli kangeks kohkunud, kui Ulvi ühel koosolemisel sõna palus, ja tunnistanud hiljem põhjuse ka üles: ta kartnud, et Ulvi hakkab JÄLLE võru keelt kasutama.

Meelde tuleb muudki, näiteks nõukaaegne soovitus rääkida lastega eesti keelt, et neil koolis lihtsam oleks. Või see, kuidas sada aastat tagasi tundis üks taluperenaine, et Võru rõivakaupmees jättis ta natuke liiga kauaks tähelepanuta, ja esitas oma tellimuse siis samamoodi, nagu juudiproua enne teda oli öelnud: „Palun mulle ka seda elf Kopeeken Elle“ – ehk siis 11 kopkat küünra eest. Maakeelest polnud juttugi, keel on alati olnud poliitiliselt laetud nähtus. Sott olgu selge: kodus, omadega ja külas võru keel, linnas ja ametnikega eesti keel. Ja kui vaja, läheme hopsti üle inglise, vene, saksa või soome keele peale. Me ju oskame neid! Oskame lausa nii hästi, et see kõige kodusem jääb unarusse.

Omade ja hea tuju keel
Inimesi on igasuguseid, märgib Ulvi, ja meenutab oma kogemusi eelmistest võru keele nädalatest. „Olõ õks egä aastak mõnõn põhikooliklassin küsünü, et kiä mõist võro kiilt ja kiä ei mõista sukugi. Mõni ütsik sis ei mõista sukugi. Inämbüste om õks uma keelega kokkuputmist olnu latsil kah, mis sis, et taad kiilt kohki väegä nätä ei olõ,“ tõdeb Ulvi.

Ei ole muidugi näha, kui neid kõrgema „oktaanarvuga“ keeli nii hästi osatakse ja harjumusest kohalikku keelt kõige lähedasema ringi jaoks hoitaks. Ehkki niimoodi jääb võru keele jaoks „kohaseid“ olukordi vähemaks ja keeleruum kitsamaks, on selles õnnetuses peidus ka väike kullatera. Kui sinuga kõneldakse võru keeles või sinu võru keelele samamoodi vastatakse, oled sa igal juhul omaks võetud. Eesti keeles hoitakse suhtlust siis, kui partnerit ei tunta või päriselt ei usaldata. Mõnes mõttes on see nagu oma pehme kõhualuse näitamine – ainult omadele.

Samamoodi on just noored mehed tähele pannud, et vanemad mehed hakkasid nendega kõnelema siis, kui neist hakkas juba asja saama. Oma keel tähendas siis nagu omaksvõtmist või täiearuliseks kuulutamist – ja millisele poisile see siis ei meeldiks.

„Ummõtõgi, mu uma poig nakas võro kiilt kõnõlõma sis, ku tä läts Tartohe kuuli. Ei tiiä, kuis tuu nii johtu,“ meenutab Ulvi. Kas võis olla nii, et oma keel aitas vendadel tugevamaid suhteid hoida? Või oli asi hoopis selles, et laste jaoks ei olnudki suurt vahet, kummas keeles nendega kodus suheldi? Mingil hetkel tekib lõunaeestlastel justkui oma punt ja identiteet – hoopis lihtsamini siis, kui saadakse kokku kusagil kaugemal.

Üks raudkindel olukord, kus omast keelest ei pääse, on Ulvil siiski: „Ma lää võro keele pääle sis, ku mul om hää tujo ja hää miil. Tollõ jaos om sjoo kiil õks parõmb ku eesti kiil: and hääle tujolõ viil vunki mano ja pido om pilvini.“ No ja muidugi on pidu ja head tuju rohkem siis, kui omadega koos ollakse.

Nähtav ja kuuldav keel
Saksa keele õpetaja, reisihull ja ilmahulgus nagu ta on, toob Ulvi lihtsa näite. „Ku ma naksi reisijuhi tüüd tegemä, sis löüdse õks Põhja-Saksamaalt vai Baierist mõnõ süügikotussõ, koh salvrätte pääle oll trükit midägi paikligun saksa keelen – näil om jo kah naid paiklikkõ kiili peris hulga. Oll sis määnegi söögiga köüdet sõna riigisaksa keelde kah tõlgit. No tuuga saanu jo mi kah nakkama – ei olõ jo nii kallis tetä võro kohvikidõ jaos samasugutsõ salvräti.“

„Egas ma olõ kah harinu poodi man eesti kiilt pruukma. Vällä arvada kõrra, ku olõ joba kõnõlõmisõ lainõ pääl, sis või kohvipoodin kah edesi laskõ.“ Keeleõpetajast ilmahulgus Ulvi teab hästi, kuidas ühe keele pealt teisele üle minnakse – enamasti kogemata ja vastuseks sellele, kuidas vestluskaaslased räägivad. Ent keeleõpetaja ei saa niisugust kogemata-keelt endale lubada.

„Sullõ piät tuu mõtõ kõgõpäält päähä tulõma, et ma nüüt vaihta kiilt, ja sis piät tiidligu otsussõ tegemä,“ annab Ulvi nõu. Nii mõtte kui ka otsuseni on lihtsam jõuda, kui keelt on niihästi kuulda kui ka näha. Viimastel aastatel Islandi-reise korraldanud Ulvi tunnistab, et ei oska islandi keeles küll lauseid teha, aga teab palju sõnu tänu sellele, et uurib kaarti: Islandi kohanimed on sageli tõlgitavad, umbes nagu Mäetaguse või Ojaäärse. Need jäävad meelde kasvõi teeviitadelt.

Aga kui teeviitu ja salvrätte pole, võib keel ka meelest minna. „Ku Eesti esisaisvas sai, es pruugi ma vinne kiilt vast üts kümme aastakka. Ja ku sis üle jupi ao üte Mihhailovskoje-reisi kõrraldi, sis sai teedä, et olõ keele är unõhtanu. Esiki kõgõ lihtsamba asja es tulõ miilde.“

Kes tegi? Ise tegi!
Võru keele nädal on pühendatud ühele kindlale lõunaeesti keelele, aga oma püsimise eest peavad teadlikult seisma kõik väikesed keeled. Ja see, kuidas keelel läheb, oleneb kõige rohkem selle keele kasutajatest. Ulvi on viimasel ajal õpetanud eesti keelt Ukraina sõjapõgenikele, aga toob hoiatava paralleeli Ida-Virumaalt, kus 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist ei oska suur hulk inimesi ikka veel eesti keelt. Eestlaste hea vene keele oskuse tõttu on juhtunud nii, et nad lähevad pigem üle vene keelele kui vastupidi. „Mi ei lasõ näil jo kõnõlda!“ pahandab Ulvi. Tal on näiteid ukrainlastest, kes said elementaarse eesti keele suhu ja leidsid tööd. Lahked töökaaslased libisesid nendega suheldes aga kiiresti vene keele peale ja sinna see eesti keele oskus kadus. Kiire keelevahetus annab õppijale sõnumi, et tema jutt ei ole arusaadav ja keeleoskus piisav. Samuti võtab keele kõnelemise isu ära see, kui õppijat kogu aeg parandatakse – keeli ei õpita mitte vigade, vaid mõistmise kaudu.

Ukrainlastele mõeldud eesti keele kohvikutesse kaasab Ulvi ka vabatahtlikke ja loeb neile põhjalikult sõnad peale, et rääkijad saaksid julgust ja kogeksid, et nende eesti keelest saadakse aru. Sama võib vist öelda võru keeles kõnelemise kohta. Kui algaja keeleõppija proovib õpitut kasutada, aga talle vastatakse kirjakeeles, siis on ta teinekord hoopis ettevaatlikum ja võib-olla kaotab hoopis julguse. Veel kord – keelt õppides peab olema võimalus turvaliselt vigu teha. Nii et kui me pole rahul sellega, et võru või eesti keelt ei kasutata, siis tuleb peeglisse vaadata ja mõelda, kas me keelt vahetades oleme sõbralikud, alandlikud või hoopis mugavad. Või on meil ikkagi alateadlik soov umma ja hääd endale hoida ja anda märku, et me ei taha veel inimest päriselt omaks võtta. Et äkki oleme siis hoopis kadedad ja kitsid?

Ulvi annab head nõu. Kui tahad, et vestluskaaslane sinuga samas keeleruumis püsiks, siis ütle oma lause aeglaselt ja selgelt. Pea pausi ja kui vaja, siis korda sedasama lauset kaks, kolm, viis või seitse korda. Ära muuda väga sõnastust, ära seleta. Mida vähem võõraid sõnu, seda parem. „Ku sa kõnõlõt umma juttu säidse kõrda, egä kõrd esisugumaidsi sõnnoga, sis aat tõsõ inemise segädüste. Egas timä ei tiiä, et sa kõik aig samast asjast kõnõlõt. Opjal lätt aigu, et sõna ütstõsõst är eräldä ja miilde tulõta, midä nuu tähendäse,“ ütleb ta.

Hea tuju eestkõneleja
Mustmaa Ulvi on olnud ka võru keele eestkõneleja. Sedagi tööd tegi ta hea tuju nimel. Iga päev terve kuu jooksul salvestas ta sotsiaalmeedia jaoks ühe väikese võrukeelse naljaloo ja nii oli hea tuju päris paljudele inimestele tagatud. „Mu meelest om võro keele kõla sääne muhhe ja sõna omma värmilidse,“ tuleb ta tagasi selle juurde, et võru keel on hea tuju keel.

Kusagil mälusoppides on ju alles selliseid sõnu, mida ei ole aastakümneid kasutanud, ja kui need lõpuks meenuvad, siis kõlavad turvaliselt ja mõnusalt. „Mullõ tull ildaaigu miilde sõna vüürüs. Lätsi õkva kodo ja tei tõisiga juttu, et mis tah vüürüseh om. Kõigil sai tuju hää ja tull viil mõni lustilinõ sõna miilde.“

Niisiis ongi varsti põhjust keel hammaste tagant välja päästa ja pühendada nädalakene selleks, et natuke oma naha ja sõprade ringi peal proovida, kuidas mõjub üks iidsemaid läänemeresoome keeli meie igapäevasele suhtlemisele. Loodame, et teeb tuju heaks ja toob inimesed üksteisele lähemale.

Midagi jääb alati rääkimata
Näiteks see, et Ulvi on jälle üliõpilane: ta õpib mikrokraadiõppes baltisaksa kultuuri. Ja see, et ta võiks oma kuue lapselapsega hoopis rohkem võru keelt rääkida. Ja see, et Islandi inimesed oskavad omasid hoida ja teavad hästi, et peavad omal jõul hakkama saama. Ja et Ulvi tegemistel maksab silma peal hoida – mine tea, äkki mõtleb ta järgmise aasta vabatahtlike giidituuride jaoks midagi hoopis iseäralikku välja ja paneb Võru linna külalised veel rohkem imestama: kas tõesti on teil iga päev tsõõriplatsil vabatahtlik reisijuht? Ja kõnelebki oma keeles? Ja me saamegi aru?!

Mida teha võru keele nädalal?
Võru instituudi kodulehel (wi.ee) on väljas esialgne plaan, aga teada on, et kava täieneb kogu aeg. Soovi korral võib kavva ka oma üritusi lisada.

Võru keele agendi ja võru keele nädala juhtlause „Kiil suust vällä!“ pakkus välja Mustmaa Ulvi.

* Tegevä tüüd vabatahtligu võro keele agendi 004. Agendis saat hinnäst registriiri Võro instituudi võrgulehe kaudu.
* Saa ossa võtta võrokõsõ välläkutsõ Bingo-mängust.
* Egä päivi saava latsõ kullõlda vahtsõt unõjuttu Helüaidast.
* Saa läbi tetä savvusannateemalisõ veebiviktoriini.
* Näüdätäs Reijo Roosi vahtsõt eesti- ja võrokeelist luulõkoko.
* Toimus võro keele iistkõnõlõjidõ kokkotulõk Põlvan.
* Tetäs vallalõ iistkõnõlõjidõ saržinäütüs (tsehkend Kristjan Lume) Võro instituudi saalin.
* Tüütäs Võro instituudi keelekohvik.
* Saa vällä panda võrokõisi lipu.
* Saa kanda võrokõisi rahvarõivit.
* Saa kõrralda umahindä võrokeelidse üritüse.
* Võro keele nädäli päisit ja teedüspõhju saa tarvita umahindä võrokeelidse üritüse reklaamis.
* Tetäs põnõvit tegemiisi Vana-Võromaa muusõumõn.

6.‒10.11 Võro instituudi saalin jututunni.
6.11 nakkas pääle võro keele kõnõlõmiskursus Antslal.
7.11 kell 17.30 Võro instituudin võrokiilne ja -miilne mälomäng.
7.11 kell 18 Tarto liinan Jakobi 2 tarõn 103 võro keele kohvik.
8.11 kell 13 Võro vallaraamadukogon Parksepän saias kokko Kauksi Ülle ja Riitsaare Evariga.
8.11 näüdätäs vagivahtsõt võrokeelist Tähekese nummõrd.
9.11 saava algkoolilatsõ ossa võtta ettelugõmispääväst „Kullõ, ma loe sullõ!“.
11.11 loetas ette võrokeelitsit raamatit Rahva Raamadu poodin Võrol Kagukeskusõn.
11.11 kell 11 toimus Uma Pido tsihiotsmismäng Antslal.

 

Autor: UGURI KADRI
Viimati muudetud: 27/10/2023 08:27:37