Peppi Kauppila. Foto: erakogu

Eesti keelt ja kultuuri armastav soomlanna Peppi Kauppila alustas sel nädalal õpetajana tööd Põlva koolis. Ta on seda meelt, et eestlased peaksid oma keelt rohkem väärtustama ja sellest ka sagedamini rääkima.

Üleeile oli Võrus elava soomlanna Peppi Kauppila esimene tööpäev soome keele õpetajana Põlva kooli keskmajas.

„Olen varemgi õpetajana töötanud, kuid seekord sõlmisin töölepingu pikemaks ajaks, koguni kolmeks aastaks,” sõnas ta nädala jagu päevi varem oma Võru korteris ja lisas, et ikkagi on see väljakutse. Teisalt on ta kindel, et saab hakkama, kuna ennast proovile panna talle meeldib.

Soome keele õpetamisel soovib Kauppila õpilastele tunnid huvitavaks teha muusika, seda ka soomlaste räpi kuulamisega: „Minule on Eesti muusikute, eelkõige Smilersi ja nublu, kuulamine olnud suureks abiks eesti keele omandamisel.”

Kuna koormus koolis ei ole väga suur, saab ta jätkata nii soome keele kui ka eesti keele õpetamist erinevas eas huvilistele veebi kaudu, samuti tõlke- ja korrektoritööde tegemist.

Sünnilinnas Joensuus asuvas Ida-Soome ülikoolis on ta lõpetanud germanistika eriala, kõrvalerialadena soome keel välismaalastele ja pedagoogika, tänavu sügisel kaitseb Kauppila germanistikamagistri kraadi Helsingi ülikoolis, kõrvalerialaks eesti keel ja kultuur.

Magistriõpet lõpetava Kauppila sõnul ei ole eesti keelt raske õppida, kuid soomlastele on raske hääldada enamikku täpitähtedega sõnu. „Soomlased ütlevad sõna „tänav” asemel „tenav”, „aitäh” asemel „aiteh”, „Võru” asemel „Viru”,” tõi soomlanna näiteid.

Tal on raske mõista eestlasi, keda häirib eesti keelt võõrkeelena rääkijate aktsent. „Minule on öeldud, et sul on aktsent ja sa ei tea välteid, kuid minule on aktsendid nagu allkirjad, mis räägivad, kust me tuleme ja kuidas me keelt õppinud oleme. Soovin, et Eestis suhtutaks aktsendiga rääkijatesse positiivselt, sest oluline on ju see, et teise rahvuse esindaja julgeb eesti keeles rääkida,” rääkis Kauppila. „Kui olen neilt, keda aktsent on häirinud, küsinud, kui mitut võõrkeelt te ise valdate, olen saanud vastuseks, et mitte ühtegi. Nii ei saagi ma teada, kas nad räägivad võõrkeelt aktsendiga või ilma.”

Ta on tähele pannud, et soomlased on keeleõppes eestlastest julgemad, nad julgevad rohkem küsida ega karda kõnes vigu teha: „Võib-olla on osadel eestlastel olnud varem väga ranged keeleõpetajad, mina õpetajana soovin kõiki julgustada õpitavat keelt rääkima.”

Usutletav on seda meelt, et eestlased peaksid oma keele olulisusest rohkem rääkima, selle üle mõtteid vahetama ja muidugi keelt tähtsustama. Omaette probleem on keele ja kultuuri alles hoidmine teises keelekeskkonnas, eriti seal, kus eestlasi elab lähestikku vähe. Seal on ülioluline roll vanematel.

„Kui vanemad ei julge võõrsil elades väljaspool kodu näidata, et nad on eestlased, ja räägivad vaid kodus lastega eesti keeles, kaob neis kohtades, kus eestlasi elab vähe, lõpuks eesti keel ära. Joensuus elab liiga vähe eestlasi selleks, et mõnes koolis saaks eesti keelt õpetada,” arutles Kauppila. Ta lisas, et võõrsile läinute keel ei ole tänu keele pidevale arengule mõne aja möödudes enam nii hea, kui see oli nende lahkumise ajal kodumaalt.

Eesti keelega kokkupuude kooli algusest
Kui Peppi Kauppilal lähenes koolimineku aeg kodulinnas Joensuus, otsisid vanemad talle hoidja Eestist. „Katrin tuli Missost, Võrumaalt. Ta oli meil aasta, saatis mind esimestel kuudel kooli ja tuli tundide lõpul vastu. Me laulsime, tantsisime ja kokkasime koos,” meenutas usutletav ja märkis, et Võrumaale jõudis ta esimest korda kolm aastat hiljem, 2006. aasta kevadel.

Järgmisena puutus ka eesti keelega kokku 2006.–2007. aastal Tartus elades. Isa Juha Kauppila kutsuti üheks õppeaastaks Tartu ülikooli andragoogika külalisprofessoriks. Tütar õppis sel ajal rahvusvahelises koolis Tartus ja sai eesti keele hästi selgeks. Praegu valdab ta emakeele ja eesti keele kõrval rootsi, inglise ja saksa keelt ning pisut vene keelt.

Tema teadurist ema Päivi Annika Kauppila on pärit Karjalast ja räägib tütre sõnul hästi eesti keelt, isa ei jää hätta eesti keeles igapäevase suhtlemisega.

„Minu elus on eesti keel ja kultuur tähtsal kohal, üheks unistuseks on tulevikus ülikoolis teadurina töötada nagu mu vanemadki, kuid sinnani jõudmiseks pean õigeks alustamist madalamast tasemest, õpetajana põhikoolis,” rääkis ta ja lisas, et hakkab Võrust Põlvasse sõitma liinibussiga. Ta peab lugu ühistranspordiga sõitmisest, olgu selleks siis buss, rong või laev.

Sünnilinna Joensuusse on Võrust üle 770 kilomeetri, sinna sõitmiseks kulub 11 tundi. Sel ajal ta loeb, kuulab muusikat või vaatab läbi akna loodust.

Talle meeldib elada väikeses linnas ja piirkonnas, kus on rahulik, ümberringi piisavalt loodust ja supluskoht on lähedal. Just neile soovidele vastav korter leiti Võrust 15 aastat tagasi, kuigi nad käisid isaga ka teistes Eesti väikelinnades kortereid vaatamas. Aastatega, mil pere on Võrus suvitamas käinud, on Peppi Kauppila Võruga harjunud ja siia on tekkinud oma väike tutvusringkond.

Sisseelamisele aitas kaasa aasta, kui ta Tartu ülikooli vahetusüliõpilasena Võrust Tartusse sõitis.

Mõistagi on ta südamest soomlanna, kelle väärtused ei kattu kõiges eestlaste omadega: „Suhtun kõikidesse inimestesse võrdselt ja nii nagu paljudele soomlastele, on ka minule oluline riietuda mugavalt ning lasta inimestel olla, nagu neile meeldib. Mina näiteks kasutan tänaval kõndides kõrvaklappe, sest nii saan selle aja ka muusika kuulamiseks kasutada.”

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 03/09/2026 09:38:49