Ivari Padar, segakoor Tervis ja Kreutzwaldi ausammas. Foto: Urmas Paidre

Võru linna tuntuim maamärk, Tamula järve kaldal seisev Fr. R. Kreutzwaldi mälestussammas, sai saja-aastaseks. Täpselt sajand tagasi, 1926. aastal avati pidulikult see skulptor Amandus Adamsoni loodud monument, mille esikülge ehib reljeef Kalevipoja võitlusest sarvikuga. Nüüd märgiti seda olulist tähtpäeva samba juures suure kõnekoosolekuga, kus astus üles segakoor Tervis ning oma mõtteid jagasid nii riigiesindajad, kohalikud juhid kui ka samba rajajate järeltulijad.

Üritust eest võtnud Võru instituudi juht Ivari Padar, kes andis toonasele sündmusele ajaloolise raamistuse, rääkis mälestussamba avamisest sada aastat tagasi: „29. augustil 1926 oli suur üle-eestiline sündmus siinsamas, selle Kreutzwaldi samba avamine.“ Ta rõhutas samba erakordsust, märkides, et „tollal oli see esimene Eesti inimesele pühendatud ausammas ja Eesti kirjanikule pühendatud ausammas”.

Padar meenutas ka sajanditagust avamistseremooniat: „Sada aastat tagasi oli avasõnavõtt Johannes Käisilt, kellega idee autor Jakob Teder seda asja peamiselt vedas.“ Ta lisas, et toona võttis pärast avasõnu sõna koguni riigivanem Jaan Teemant.

Padar valgustas ka monumendi sünnilugu, mis oli kõike muud kui kiire. „Kui sellest sambast rääkida, siis seda plaani, et Kreutzwaldi teadvustada samba kujul, peeti juba aastast 1891, mil Orava mehed saatsid vastava palvekirja kubernerile,“ selgitas ta ning lisas, et kulus lausa 35 aastat, enne kui idee viimaks teostus. Alates 1903. aastast võttis idee elluviimise eestvedamise enda kanda Võru haritlane Jakob Teder. Vahepeale jäid aga Esimene maailmasõda ja Vabadussõda, mistõttu alles 1923. aastal moodustati Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Selts.

Samba rajamine oli noore riigi ja kohaliku kogukonna jaoks tohutu pingutus. „Samba hinnaks kujunes ligikaudu üheksasada tuhat Eesti marka. Selle raha eest oleks võimalik olnud soetada 40 kuni 50 tööhobust,“ illustreeris Padar toonaseid kulusid. See summa võrdus lihtsa töömehe 15 aasta või toonase riigikogu liikme 23 aasta palgaga. Ligi 30 protsenti või enamgi rahast tuli annetustest, kusjuures Konstantin Päts toetas projekti isiklikust fondist lausa 200 000 margaga.

Lisaks rääkis Padar põneva seiga samba hilisemast ajaloost: „Täna hommikul siin, kui me seda asja üles sättisime, tuli siit sambast mööda omaaegne asjapulk härra Tõnu Helemets ja ta küsis, et huvitav, kas Ukraina värk on all veel või ei ole.“ Padar selgitas, et 1987. aastal pandi sambale betooni asemel graniidist alus ning tollased äärekivid toodi tõepoolest Ukrainast Žõtomõrist ning Võru kivimeistrid saagisid need valmis ja panid paika.

Kultuur ja traditsioonid hoiavad riiki
Valitsuse poolt oli kohale tulnud taristuminister Kuldar Leis, kes tõmbas sümboolse paralleeli sajanditaguse ajaga. „Tookord ka oli valitsuse delegatsioonis tollane Eesti Vabariigi teedeminister August Kerem. Et ma nüüd olen taristuminister, siis vähemalt selles osas on saja-aastane traditsioon säilinud, et Kreutzwaldi ausammast käivad taristuministrid austamas,“ märkis Leis. Ta rõhutas, et riiki ei ehitata ainult teede, sildade või majadega: „Riiki ehitatakse peamiselt ikkagi kultuuriga, kirjandusega, keelega ja lugudega ning kogu mäluga.“

Minister jagas ka sooje isiklikke lugusid seoses väärika ausambaga. Ta meenutas, kuidas tema naine õpetas nende poega Joonast Põlvas kooliteel tervitama Jakob Hurda ausammast. „Ja niimoodi oligi, et esimesed aastad iga koolipäeva hommikul, kui Joonas kooli läks, ütles, et tere hommikut, Jakob Hurt. Ja kui tagasi tuli, siis et head päeva, Jakob Hurt,“ muheles Leis.

Lisaks teadis minister rääkida 1990. aastate traditsioonist, kui kohalik Võru spordiklubi Tasa 13 käis igal aastal 1. jaanuaril Kreutzwaldi ausamba juures eepost lugemas. „Küll mitte tervet „Kalevipoega”, aga nii nagu jaksu oli 1. jaanuaril nendel mitte kõige noorematel spordipoistel,“ muigas minister.

Võru – Lauluisa kodu ja vaikiv tunnistaja
Võru linnapea Urmas Tali meenutas oma sõnavõtus, et 100 aastat tagasi avati sammas väga pidulikult. „Sajand on inimese elus väga pikk aeg,“ alustas linnapea. „Selle saja aasta jooksul on muutunud riigikorrad, põlvkonnad ja Võru linn. Kuid Kreutzwald on püsinud siin vaikselt, väärikalt, pilk suunatud meie poole.“

Tali rõhutas, et sammas pole pelgalt kivisse ja pronksi valatud ajalugu. „See tuletab meile meelde inimest, kes pühendus oma elu rahvale ja selle teenimisele. Arstina inimeste tervist hoides ning kirjanikuna eesti keelt, kultuuri ja eneseteadvust tugevdades,“ sõnas Tali. Ta lisas uhkusega, et Võru oli suurmehe kodu ja tööpaik: „Siin ravis ta inimesi, kirjutas ja mõtles. Just siin kujunes suur osa sellest pärandist, mille üle tunneme uhkust kogu Eestis.“

Linnapea tänas kõiki suurmehe pärandi hoidjaid ja tutvustajaid ning tõi eraldi esile uudse lahenduse Tamula rannas: „Tänud ka neile, kes valminud Kreutzwaldi-ainelise raja Tamula äärde aitasid valmistada, kes valisid sinna muinasjutte, lugusid ning aitasid seda ka koostada.“

Samba rajaja J. Teder inimesena ja lapsepõlvemälestused
Sündmuse üks oodatumaid ja pikemaid etteasteid oli tuntud ERRi ajakirjaniku Tarmo Tiisleri sõnavõtt. „Mina olen Tarmo, mina olen Jakob Tederi poja tütre poeg. Ja minu ema Malle seisab seal suusakeppidega ... tema on siis Jakob Tederi lapselaps,“ alustas Tiisler tutvustust.

Tiisler jagas väga elavaid mälestusi lapsepõlvesuvedest, mis möödusid Petseri tänaval asuvas majas, kus vanasti elas Jakob Teder. „Minu lapsepõlve ühed imelisemad suveajad ja suvenädalad möödusid Võrus. Ma arvan, et esimest korda toodi mind siia umbes aastal 1973. Ja viimane selline tõsine Võrus olemise suvi oli aastal 1980, siis suri vanavanaema Alvine ja siis meil ei olnud enam kuhugi tulla,“ rääkis ta. Ometi tunnistas ta, et see tekitas temas tugeva sideme: „Aga sellest ajast alates on minus mingisugune Võru kutse sees, nii et ma igal aastal vähemalt kord istun autosse ja sõidan Võrru.“

Lapsepõlvemälestused Petseri tänava majast olid kohati ka humoorikalt ehmatavad. „Minu jaoks ikkagi, kui mind siia toodi, oli selline algusšokk, kui selgus, et noh, kuidas siis nimetame, tualettruum või kuivkäimla ei olegi mitte toas ja ei ole soe ja vesi tuleb tuua kaevust õue pealt ... ja poisid õues kaklevad ja käivad õunaraksus,“ meenutas ta tollast linnaelu.

Tiisler avastas hiljem ka, et tema naabruses elasid teisedki tuntud võrulased: „... minu kõrvalmajas, viiekordses majas elab näiteks suusatreener Laur Lukin siiamaani. Ja et Urmas Tali, keda me tunneme varsti umbes 50 aastat läbi võrkpalli, tema kasvas ka enam-vähem sealkandis.“

Eriti soojalt meenutas Tiisler oma vanaisa Kaljula Tederit. „Minu väga suur mõjutaja on Jakob Tederi poeg Kaljula Teder, kes siis on minu vanaisa, kes oli siin, ta oli ka küüditatud härrasmees. Ja kuidas me jutlesime seal väikeses toas kahetoalises korteris, üks tuba oli vist üheksa ruutu ja teine oli 12 ruutu ...”

Kuigi korter olnud pime ja väike, valitsenud seal siiski erakordselt soe õhkkond. Üheskoos käidi palju Kreutzwaldi muuseumis ja Võru peal jalutamas. Tiisler meenutas naljatledes, kuidas tema huvi kultuuri vastu noorena põrkus kohalike ahvatlustega: „Ma mäletan selgelt, et oli probleem, kuna sinna Tamula-äärse restorani ette suviti tehti lõbustuspark, kus oli ka vaateratas. Ühesõnaga, minu igasugune Kreutzwaldi huvi läks üle seal lõbustuspargis, kus ma siis hakkasin jaurama ja jonnima ning ma ei tahtnud mingist Kreutzwaldist ega Jakob Tederist midagi kuulda, ma tahtsin sinna vaaterattale.“

Oma vanavanaisast Jakob Tederist rääkides maalis Tiisler pildi väga põhimõttekindlast mehest. „Jakob Teder sai oma Kreutzwaldi huvi Oskar Kallaselt,“ märkis ta, olles seda lugenud vanaisa Kaljula Tederi kirjutatud koduloouurimusest. „Mulle tundub, et need kaks meest, Jakob Teder ja tema poeg, olid hästi mustvalge maailmapildiga. Oli õige ja vale, vahepealseid asju ei olnud ja õige oli see, mis oli nende arvates õige.“

Tiisler tõi välja, et Jakob Teder oli väga hardcore ehk ülitõsine karskusliikumise esindaja ning lisaks üllatavalt tugev ateist. „Ma arvan, et tal võis olla Võrus ka päris palju vaenlasi, et teda ühelt poolt nagu hinnati ja võib-olla jumaldati ... Aga ma arvan, et oli päris palju ka neid, kes teda vihkasid sellepärast, et ta oli lisaks oma teadmistele ja tarkustele ka selline,“ arutles Tiisler esivanema sirgjoonelise loomu üle.

Veel meenus talle Petseri tänava majast üks omapärane detail: „Ilus pildikene, kus oli kiri, et kaunistagem Eesti kojad, aga mitte kolme koduvärviga, vaid lilledega lahkesti.“

Lõpetuseks tõdes Tiisler muheledes: „Kui ma satun kokku mõne Võru inimesega, kes alguses vaatab mulle ülevalt alla, et mis sina, pealinna poiss, ka Võrust tead, siis ma käin välja trumpkaardi, et minu vanavanaisa rajas Kreutzwaldi muuseumi ja pani püsti talle ausamba, ja siis ma nagu teenin väikese lugupidamise ikka ära küll.“

Kreutzwaldi kristlik taust
Võru kirikuõpetaja Rene Alber tõi koosolekule vaimulikuma vaate: rahvusliku liikumise tugisambana ja arstina oli Kreutzwald ka kristlane. „On teada, et tema vanemad olid sügavalt usklikud inimesed, vennastekoguduse liikmed. Kreutzwald ristiti väikese lapsena ja vanemad kasvatasid teda kristlikus vaimus, võtsid teda sageli ka palvetundidesse kaasa,“ rääkis Alber. 16-aastaselt käis Kreutzwald leeris Hageri luterlikus kirikus ning 30-aastaselt Võrru elama tulles sai temast Võru-Katariina koguduse liige.

Kohalik kirik oli Kreutzwaldile oluline: „Kõik tema kolm last ristiti ja vanem tütar ka laulatati meie kirikus.“ Erilist tähelepanu pälvis fakt, et tema poja üheks ristiisaks sai siinne kirikuõpetaja Julius Kolbe ja teiseks ristiisaks ei keegi muu kui Friedrich Robert Faehlmann. „Viimane kord käis ta meie kirikus armulaual 73-aastasena ehk 1876. aasta vana-aastaõhtul,“ lisas Alber ajaloolise detaili.

Kreutzwald maeti Tartusse Jaani kalmistule. Nagu sada aastat tagasi kohalikud kirikuõpetajad, andis ka Alber mälestussambale selle sajandal aastapäeval oma õnnistuse.

Pärandi hoidmine ja arendamine jätkub
Koosolekul astusid üles ka riigikogu liige ja endine Võru linnapea Anti Allas ning Johannes Käisi Seltsi esindaja. Allas meenutas huvitavat vastuolu Lauluisa elus: „Võime ju tema Võru perioodi esimestest aastatest ühest kirjast ka lugeda, et ta ütleb, et muusade jaoks ei ole Võru just kõige sobivam paik. Aga ometi just Võrus sündis siis meie rahvuseepos „Kalevipoeg”.“

Samuti tõi Allas esile vähem tuntud fakti, et Kreutzwald „olla ka aidanud uurida selle järve kalu, et nii mitmekülgne mees oli Kreutzwald“. Allas kutsus kogukonda üles pikkadel sügisõhtutel mõtlema, mida Kreutzwaldi pärandiga kultuurielus ja hariduses veel toredat ette võtta.

Käisi seltsi esindaja tõi omakorda välja seose Johannes Käisi ja Kreutzwaldi teose „Maailm ja mõnda“ vahel. Ta tsiteeris Käisi mälestusi: „Koolis ei olnud ühtegi lasteraamatut lugemiseks. Nii jäid ainsaks lugemisvaraks õpperaamat ja veel mõni, mis isa oma kapist andis. Viimasest mäletan väga selgesti Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda ...”“. See noorpõlve kogemus võis mõjutada ka seda, et hilisem koolipapa Käis toetas aktiivselt Jakob Tederit samba rajamisel.

Kõnekoosoleku ametliku ja piduliku osa lõpetuseks tegi lühikese tänukummarduse Kreutzwaldi muuseumi noor töötaja Aadi Parhomenko, kes luges ette Mihkel Veske luuletuse ning muuseumi nimel tänas Võru linna: „Kreutzwaldi muuseum tänab Võru linna, et ta on saja aasta jooksul seda sammast hoidnud ja hooldanud.“

Ürituse lõppedes kutsus Ivari Padar kõiki osalejaid tasuta külastama Kreutzwaldi muuseumi ja jätkama meeleolukat päeva pruukostiga muuseumi hoovis.

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 03/09/2026 10:22:18