Eesti vajab selgust. Segadus peab lõppema. Peataolek riigi juhtimises paraku süveneb ning sellel on valus hind.

See aasta on poliitikas möödunud Reformierakonna eksperimendina oma poliitilise agenda kehtestamise katsena, kuid see on osutunud läbikukkunuks.

Kuhu oleme jõudnud?

Esiteks, rahanduse väljavaated. Reformierakonna juhtimisel oleme saanud Euroopa kiireima võlakoormuse kasvuga riigiks. Kui kutsusin kevadel üles Rootsi ja Soome eeskujul erakondade vahel arutama pikaajalist kokkulepet kiirenevast võlaspiraalist väljumiseks, siis suvel teatas rahandusminister Ligi, et valitsus tegutseb ise.

Tegelikkuses kavandatakse järgmise aasta eelarves investeeringute ning ajatatavate kulude manööverdamist, et näidata enne valimisi asju paremas valguses. Mis edasi saab, pole enam ilmsesti nende mure. Isamaa pani kevadel ette teha negatiivne eelarve. Sellele vastas valitsus hoopis kulusid suurendava eelarvega.

Valitsus kõneleb, et majandus on hakanud taastuma. Milline on tegelikkus? Eelarve defitsiit on üle nelja protsendi. Kui eelarve defitsiiti poleks, oleks majandus languses, arvestades laenuraha multiplikaatori mõju.

Valitsus on hakanud kõnelema tagasiulatuvalt korrigeeritud majanduskasvust viimastel aastatel. Kuidas need numbrid tekkisid? Valitsuse liikmed kõnelesid vajadusest muuta hinnatõusu metoodikat ennekõike energeetika ja toiduainete hinnatõusu arvestamisel. Kevadel võetigi toiduainete hinna arvestamine konjunktuuriinstituudilt ära. Aasta algusest korrigeeriti metoodikat. Tagasiulatuvalt vähendatud inflatsioon ongi toonud kaasa SKP-arvestuse korrigeerimise. See on tagasiulatuv majanduskasv paberil. Kas eestlane näeb hinnatõusu pidurdumist oma kulude või ostujõu kasvus? Paraku mitte.

Juuli 2025 versus juuli 2026: elektri hinnatõus börsil 18,79%, diisli hinnatõus 12,8%, eluasemekulud 8,3%.

Uue metoodika järgi toidu hinnad hoopis langevad. Kui vaatan portaali toiduhind.ee, siis kevadel alustatud aegrea järgi on samas odavam baastoiduainete ostukorv tõusnud aprill vs august hoopis 14%.

Metoodikamuutustega kaasnenud statistiline reaalsus ei muuda aga tegelikkust. Ei teinud seda ka Orbani ajal Ungaris, kus 2022 hakati statistikas arvestama teistmoodi energia- ja toiduainete hindu.
Äsja kuulsime kaitseminister Pevkuri valitsemisala kohta riigikontrolli hävitavat hinnangut. Juba läinud sügisel tõi riigikontroll välja, et rahaasjades valitseb kaitseministri vastutusalas korralagedus. Siis lubas ta pühalikult sellega tegeleda. Nüüd on kaos kasvanud. Pole midagi teha, meie sõnu, on selge: Pevkur peab oma ameti maha panema!

See on vajalik usalduse taastamiseks ja asjades sisulise selguse loomiseks. Julgeolekuolukord on murelik. Venemaa äsjane terroriakt Milremi vastu näitab, et Venemaa ei kõhkle terrorit korda saatmast ka Eesti pinnal. Kaua me veel Vene piiri lahti hoiame? Vajame kiiremat edasiminekut Balti kaitseliiniga, Elanikkonnakaitsesse Euroopa liidu vahendite tõhusat suunamist, droonivõime arendamist.

Tähtis on teha Euroopa liidu tasemel mängumuutev pingutus rahastada sõjalist kaitset. Tänased aluslepingud seda paradoksaalselt piiravad. Kui suudetakse luua mehhanisme rohepöördele ja koroonaviiruse taasterahastuks, siis peab sarnane pingutus olema ka liikmesriikide sõjalise kaitse toetamiseks.

Eesti Tööandjate Keskliit esitas ühiskonnale oma manifesti. Suurima palvena majanduskasvuks palusid nad maksurahu. Milline on Michali valitsuse juba seadustega sisse ehitatud pärand?

Sõidukite registreerimistasu tõus astmeliselt 2028 ja 2031. Näitlikult keskklassi bensiiniauto praegusest arvestuslikust 1100 eurost tõuseb 2028. aastal see 1600 ja 2031. aastal juba 2200 euroni. See tähendab, et bensiiniauto registreerimine keskeltläbi on võrreldes tänasega kaks korda kallim.

ETS 2 süsteemi mootorkütuse uus maks. Seda arvestab valitsus riigieelarve strateegias tuluna koguda lähiaastatel üle 300 miljoni euro.

Ees seisab valitsuse maamaksu seaduse järgi uus made hindamine, mis tõstab maamaksu juba 1. jaanuar 2028. See tähendab, et eeldatavalt 2025. aasta 59 miljonilt eurolt kerkib maamaks kokku juba üle 100 miljoni euro.

Alkoholiaktsiisi tõus 1. jaanuar 2027, tubakaaktsiisi tõus 1. jaanuar 2027, diislikütuse aktsiisitõus 1. mai 2027, elektri aktsiisitõus 1. mai 2027, bensiini aktsiisitõus 1. mai 2027, maagaasi aktsiisitõus 1. mai 2027.

Meie ülesanne on majanduskasv. Kõigepealt tuleb ära hoida rumalused, mis majanduskasvu pidurdavad. See on baashügieen.

Kliimaseaduse projekt kui ressursipõhise majanduse suretamise initsiatiiv tuleb lõpetada. Euroopa komisjon on teinud ettepaneku, mis kavatsetakse juba kevadel jõustada. See puudutab ETS-süsteemi muutmist selliselt, et põlevkiliõli tootmist hakatakse heitekaubanduse kvootidega maksustama 2031. aastast. Eesti Energia hinnangul tähendab see majandusharu konkurentsivõimetuks muutmist. See tähendab 2500 töökohta ning suurusjärgus 2% Eesti SKP-st.

Oleme praegu Euroopa liidu kõige väiksema energia impordisõltuvusega riik, nüüd tahetakse sellele kriips peale tõmmata. Valitsus aga vaikib.

Majanduskasvu soodustamine eeldab majanduskasvu keskseks asetavat poliitikat.

Peame looma kapitalituru strateegia, kaasama Balti turult võlakirjadega kapitali ja looma tooteid, elavdama Balti turgu IP-dega ning looma Balti riikide ja Euroopa Investeerimispanga koostöös ühise Balti indeksfondi. 100 miljardi suurune Balti kapitaliturg ei ole sugugi ebarealistlik. Peame piiriturust saama arenevaks turuks. Praegu näeme, et valitsuse poliitika on kummaliselt loid. 260 miljonit eurot seisab lihtsalt SmartCapi pangaarvel.

Ettevõtjad ootavad toetuste asemel ulatuslikumat ekspordigarantiide ja finantslahenduste süsteemi.
Euroopa liidu vahendite kasutamine majanduskasvuks. Majanduskasvu eesmärki valitsus eurorahale seadnud ei ole. See pole mõistlik. Praeguse loogikaga suunatakse ligi pool ühtekuuluvusfondide rahast rohepöördesse. Neid miljardeid tuleb kasutada majanduskasvu taastamiseks ja konkurentsivõime kasvuks.

Hea näide on toidutootjate ootus lisavahendid just investeerinuteks suunata. Valitsuse signaalid on olnud paraku segased.

Kaitsetööstus. Eesti ettevõte Wolfram Europe avab 200 miljoni eurose tehase hoopis Lätis. Miks? Me ei ole suutnud meie kaitsetööstuse võimestamist piisavalt realiseerida. Üks võimalus on lokaliseerimise nõude läbiv kehtestamine. Kaitsekulu peab tootma kaitsetulu. 30% lokaliseerimise nõue hangetel toob kaasa potentsiaali kasvu sisemajanduses ligi 1%. Kaitsetööstus peab olema meie üks ekspordiveduritest.

Peame raha toomiseks Eestisse moderniseerima meie fondiseadusandlust, et usaldusfondide vahendeid tuua Eestisse. Leedu on suutud finantsteenuste turul tekitada atraktiivsuse ja edukuse. Peame julgema ka Eestis samme astuda.

Peame teadus-arendustegevuse rahastamist hindama samuti majanduskasvu huvides.
Meil on olnud kohtumised erinevate erialaorganisatsioonidega. Kõigilt olen küsinud: „Kuidas just teie sektor saab panustada SKP kasvu ning millised on ootused riigile?“

Töötlev tööstus, ressursipõhine majandus, hulgi-ja jaekaubandus, logistika ja merendus, IKT, kinnisvara, ehitus, majutus ja toitlustus, loometööstus, energeetika.

Kõigil on ootused. Sektori sees ka osalt vastanduvad. Meie ülesanne on see potentsiaal maksimeerida.

Peame muutma mõtteviisi. Viimastel aastatel on Reformierakond riigi tulupuudust lahendanud maksude tõstmisega. Eesti on kiireim maksutõstja Euroopas, nagu tööandjate keskliit sedastas.
Peame lähenema teise filosoofiaga. Kuidas suurendada majanduse mahtu? Praegustes majanduse stimuleerimise oludes majanduse stabiilsuse tagamisel ning julgusel majanduse potentsiaali elavdada, peab olema miinimumiks 5% majanduskasv.

See on jätkusuutlik alus eelarvetulude kasvuks.

Teiselt poolt peame üle vaatama riigi kulupoliitika. Ellu tuleb viia kaks strateegilist ülesannet: muuta kulusid jõukohasemaks ning läbi majanduse suurendada tulusid.

Kõigepealt tuleb aga riigi eelarvejuhtimine korda saada. Riigikontroll nendib, et läinud aastal jäi kasutamata 1,8 miljardit eurot. Ministeeriumitel pole isegi ülevaadet, palju on võetud pikaajalisi kohustusi. Eelarve kinnitamise järel tehakse hiljem kulusid millel pole eelarvega mingit pistmist. Pilt on kurb.

Eesti vajab uusi valimisi. Neid ei ole mõtet pool aastat edasi lükata. Ühiskond ootab selgust segaduse asemel. Nominaalselt on meil vähemusvalitsus, ilmselt lähiajal koalitsioon kaotab veelgi toetuspinnast parlamendis. Asjakohane on võtta kurss ennetähtaegsete valimiste esilekutsumiseks juba sügisel. See eeldab eripalgeliste poliitiliste jõudude koostööd. Isamaa on selleks valmis.

Uued valimised võimaldavad alustada usalduskriisist väljumist ja usalduse taastamist. Kodanikud saavad anda oma hinnangu. Teiseks, uued valimised võimaldavad paika panna edasiliikumise kursi ning korrigeerida vigu. Selguse loomisel on eriti oluline tähtsus just majanduse kasvuvõimalustele. Ning kolmandaks, uued valimised võimaldavad demokraatliku mandaadiga kokku panna 2027. aasta riigieelarve, langetada otsused Euroopa liidu struktuurvahendite osas ning kujundada olulistes ja ajakriitilistes Euroopa poliitikaküsimustes seisukohad, mis tänasel valitsusel puuduvad.

Uued valimised vastavad ühiskonna huvidele. Iseküsimus, kas nad vastavad ka otsuseks vajaliku hulga poliitikute huvidele. Siin peavad kõik erakonnad vaatama otsa Eesti kodanikele ning selge seisukoha kujundama.

Kas raiskame aega või julgeme otsustada? Isamaa kutsub erakondi ja sõltumatuid saadikuid konsultatsioonidele, et venitusteta selles asjas kujundada seisukoht. Kui moodustub kriitiline poliitikute enamus ning peaministripartei eelistab seda ignoreerida, siis tuleb Reformierakonna valitsusele avaldada umbusaldust.

Meie eelistus oleks olnud ühiskonna usalduse pälvinud president Karise jätkamine teisel ametiajal. Koalitsiooniparteid vingerdasid ja signaliseerisid mittetoetamist niikaua, kuni president Karis teatas oma loobumisest kandideerida uuesti.

Inimesed olid pettunud. Õiguskantsler Madise kandideerimise osas oli meie seisukoht avatud. Meie jaoks oli selge seisukoht: me ei kujunda oma positsiooni enne, kui saame selge kinnituse Ülle Madise valmidusest ausalt kandideerida ning kuulame tema seisukohti. Kohtusime ka teiste tublide kandidaatidega, kelle valmisolek avalikult ette astuda väärib tunnustust. Pärast tõsist arutelu leidsime järgnevat. Esiteks, koalitsiooni käitumine ei olnud aus ei Ülle Madise ega teiste poliitiliste jõudude suhtes. Teiseks, Eesti huvides on anda ühiskonnale signaal erakondade suutlikkusest teha koostööd. Seda ei ilmutanud koalitsioon president Karise küsimuses. Kas oleme nüüd nende sarnased või suudame anda signaali, et usaldusväärsem poliitika on võimalik? Kolmandaks, kohtusime Üle Madisega ning tema seisukohad Eesti väljavaadete ja oma arusaamade kohta olid sümpaatsed ning kandud mõõdukalt konservatiivsest hoiakust.

Nende järelduste pinnalt kujundasime erakonna seisukoha toetada Ülle Madiset presidendi ametisse valimisel. See tuli üllatusena vaatlejatena, kes eeldasid Isamaa poolt mingit keerulist mängu eesmärgina iseeneses.

Kõnelesime Ülle Madisega ka õiguskantsleri ametijärglasest. Ta andis veenva kinnituse, et uus õiguskantsler saab olema tema poolt esitatuna vaba poliitilisest seosest ning valik rajaneb õigusalasel erialasel suutlikkusel.

Võtame kokku. Selle poole aasta jooksul ei oota ühiskond valitsuselt enam ühtki positiivset sammu. Usaldus on ammendunud. Kuid vajame edasiminekut inimeste toimetuleku, demograafia, majanduse, hariduse, rahvusliku eneseteadvuse ja julgeoleku vallas. Kui moodustub piisav poliitiline otsustavus, siis toimuvad juba sügisel uued valimised ning Reformierakond kaotab võimu.

Kui aga poliitiline segadus kestab, kaotab Eesti aega. See tähendab, et tuleb teha püstistart jõududel, keda inimesed usaldavad uut lehekülge pöörama. Selleks valmistub Isamaa programmitöös. Lisaks tavapärasele programmile vajame 100 päeva töökava, et venitusteta rakendada positiivsed muutused, pöörata tagasi rumalused ja anda Eestile energia edasiminekuks. See on meie ühine ülesanne.

Nagu öeldakse: „Hakkame sättima!“

 

Autor: URMAS REINSALU, Isamaa esimees
Viimati muudetud: 03/09/2026 09:23:24