„Kaks...” ja „Lingvistiline mets”. Foto: erakogu

Eesti mõisate hiilgeaegadel tervitati oma külalisi pikkade alleedega. Sangaste „rukkikrahvi“ Friedrich Georg Magnus von Bergi (1845-1938) tammeallee oli ligi kolme kilomeetri pikkune, nüüd osaliselt hävinenud. Selle eripäraks oli/on ühepoolsus ja ka muu lossi ümbrus erineb Eesti mõisate (ka Kadrioru park) prantsuse stiilis parkidest: sümmeetria, mustrina kujundatud lillepeenrad, pügatud puud. Sangaste lossi park on inglise pargi stiilis, mis oli eeskuju võtnud jaapani pargist. Seda stiili iseloomustavad loomulik keskkond ja üllatused, nagu me Sangaste lossi ümbrusest ei leiagi kohe üles neljandat tiiki, alleed ja terassid on segastiilis ning kusagil omatahtsi pead tõstnud lilled jäetakse rahule. Nagu juhuslikult on lossi taga kasvama hakanud 28 m kõrgune ja 540-sentimeetrilise rinnaümbermõõduga hiigeltamm, mida rahvasuus tuntakse Peetri tammena.

Kaugemal olevas metsapargis ilmnevad Bergi teaduslikud huvid ja üldse lai silmaring: 1924. aastal oli Eesti mõisate hulgas kõige liigirikkam Sangaste park, 22 okaspuu- ja 36 lehtpuu liiki (Juhan Kahk, Fr. v. Bergi Fond. „Sangaste „rukkikrahv“ Berg”, lk 33). Berg oli peale uue rukkisordi aretamise kõva tegija kartuli-, hobuse- ja tiigikalakasvatuses, maaparanduses, metsanduses, jahinduses.

Mõisa planeerimine oli ka suurejooneline, Berg tellis projekti kõige tuntumalt arhitektilt, Tallinna Kaarli kiriku projekteerijalt Otto Pius Hippiuselt (1874-1881).Loomulikult oli hoone kõige moodsamas stiilis, milleks oli pargiga hästi sobituv historitsism (segastiil). Ruumide arv oli maksimaalne 99 (hilisemate remontide tulemusel 149), sest suuremat arvu said endale lubada ainult tsaarid. Ehituseks kulutati 1 450 000 punast tellist, mõisa eestvaade taanduvate-eenduvate vormide, tornide ja eri kõrgustega jätab mulje mitmest hoonest. Ants Heina hinnangul on see historistliku stiili esinduslikuim näide: „Vormid nagu kasvaksid omapäi, hargneksid ja punguksid, luues ühtaegu mulje niihästi kõikide osade kokkusulamisest kui ka eraldatusest. Mängib nii valgus kui ka vari, nii tellisseinte värv kui ka faktuur“ (Ants Hein, „Eesti mõisaarhitektuur: historitsismist juugendini”, 1992, lk 96).

Sisekujunduses on ruumid erinevate akendega, kõige uhkem muidugi kaheksa konsoolidele toetuva gootipäraste roidvõlvidega kuppelsaal, mis ei tipne aga tavakohase päiskivi, vaid Rooma Panteoni meenutavana valgusküllase okuluse kujulise aknaga. Selline ruum ei ole ainulaadne mitte ainult Eestis, vaid ka lähinaabermaades.

Kui me sel suvel kuppelsaali siseneme, siis oleksime nagu sattunud pooleldi metsaparki, sest seintele on Ly Kaalma riputanud oma võimsad maastikumaalid. Kuidas need sündisid? Ly Kaalma: „Elan Randveres mere ääres ja teen oma igapäevaseid käimisringe ... aga millegipärast võtan suuna ikkagi alati metsa poole. Meri tundub mulle kuidagi külma ja kõledana, lõputuna. Enamus aastast on meri rahutu ... täis müstilist jõudu ja taltsutamatuid loodusstiihiaid. Randvere ürgmetsad vastupidi mõjuvad mulle kuidagi rahustavalt ja tasakaalustavalt. Puud seisavad kindlalt maapinnas ja alati tundub seal kuidagi soe ja turvaline. Tuulevaikne ja rahulik ... Kõige enam jäävad silma üksikud suured tammed.“

Kui eesmärk on edasi anda looduses peituvat müstilist jõudu mujal kui meres, siis on selleks tõesti tamm kõige sobivam ja just ilma edevate lehtedeta, ainult raagus oksad. Nii mõjuvad nad lausa elavatena, kord on rahulikult võimsad, kord võluvad oma väänlevate nõtkete kehadega ja suhtlevad, puudutavad üksteist („Kolm graatsiat“).

Raagus puude kujutamisel ilmnevad autori anded mitmekülgsemana, koloristina ja graafikuna. Ühel sügisõhtul avanes kunstnikule vaade tammele, mille ilus tüvi oli üheaegselt tumesinise taeva ja tänavavalgusti meelevallas. Valmis kaksikmaal „Kaduv maailm“, intensiivse sinise, kollase ja mustaga ja samaaegselt kauni vormi ja joonega. Tulemuseks on kõige sobivam, kõige suurejoonelisem kaaslane roidvõlvidega laele.

Kaalma head värvimeelt tunnistab kõige enam „Lingvistiline mets“ , selle pealkirja panemiseks on luba Valdur Mikitalt olemas. Jah, kevadiselt õitsvad puud on väga inspireerivad. Selle kõrvale sobib suurepäraselt „Kaks...“ Need hõbepajud Pärnu rannapargis on meretuulte läbi kõveraks kasvanud, minu kujutlusesaga kummardavad teineteisele.

Kuid ma näen probleeme pretensioonikates pealkirjades, mis panevad maalidele kohustusi, mida nad ei suuda kanda („Vabanemine“, „Tarkuse saatused“). Pealkiri „Kaduv maailm“ on maali sõnumiga lausa vastuolus. Näituse pealkiri „Metsa stiihiad“ ei kinnita autori sõnu: mets on soe ja turvaline, tuulevaikne ja rahulik. Küll aga teevad seda maalid ise. Sangaste mõisa kuppelsaalis viibimine tekitab kõrgendatud tunde, tõeliselt mõisalossis olemise meeleolu.

 

Autor: KRISTA PIIRIMÄE, kunstiajaloolane
Viimati muudetud: 13/08/2026 09:33:05