Lossikompleksi piirde tagant on hästi näha all asuvad majad. Foto: Mari-Anne Leht

Tšehhimaal valmistatud klaasist esemed on tuntud, nii nagu ka sealsed õlled. Nende kõrval on tšehhidel maailma üks suuremaid lossikomplekse, Karli sild, imeliste majade ja tänavatega Praha vanalinn, kuurortlinn Karlovy Vary ja tänini au sees Karl IV. Süüa saab seal osta meist poole pisema käibemaksuga.

Aprilli eelviimasel päeval Praha lennujaamast hotelli sõites jäid silma tänavaid ääristavad õitsvad sirelid ja kastanid. Varahommikul Merivälja poolt meie lennujaama liikudes olin voodriga jopes ega aimanud, et juba järgmisel päeval hakkab Tšehhimaa palavus liiga tegema.

Teisel päeval kõndisime vaid väikesel osal Praha lossikompleksi 70 000 m2 maa-alast, kus giid Katrini sõnul on üle 200 hoone, millest piletiga saime nelja. Lossikompleksi alal asusid Tšehhimaa valitsejad juba ammusest ajast, 1918. aastast on seal Tšehhi Vabariigi presidendi residents.

Maja, kus praegune president Petr Pavel töötab, ei pääsenud me õuestki nägema. Küll nägime väljast hoonet, kus ta külalisi vastu võtab ning vahel õue kogunenud rahvaga rõdult räägib.

Esmalt astusime riigi suurimasse ja tähtsaimasse, Püha Vituse katedraali, mida ehitati ligi kuus sajandit. Kuna hoones käisid restaureerimistööd, saime vaid hanereas kõndida ja üldpilt jäi poolikuks. Seisatasime Tšehhi kunstniku Alfons Mucha maalitud klaasakna ees hoone ühel pikiküljel. Teine vaatamist vääriv koht on niši ees, kust viib uks riigi kroonijuveelide hoiuruumi.
Giidi sõnul asuvad kroonijuveelid seitsme luku taga ja sinna pääsemiseks on seitsmel olulisel kohal töötaval inimesel, nagu riigi president, kirikupea jt, teistest erinev võti varakambri ukse avamiseks. Kroonijuveelide kambrisse pääsemiseks peavad seitse inimest kirikus kohtuma.

Krüpti, kuhu on maetud Böömimaa kuningad ning Tšehhi Vabariigi lahkunud presidendid, ka Václav Havel, turiste ei lubatud.

Püha Jüri katedraalist ei meenu midagi.

Vana lossi külastatavad ruumid on enamikus mööblita ja seinad hallid, ristkülikukujulisse saali mindud omal ajal ratsa, mille kinnituseks on siiani alles õuest tulev lai kaldtee, mida mööda oli hobustel turvaline kõrgemale astuda. Lossi teise korruse ruumid olid sisustatud, ühes oli raamatuid täis suur kapp.

Neljas koht oli Kuldne tänav ehk Golden Lane, mille madalate majakeste tagumiseks seinaks on lossi müür. Majakesed pärinevad keisrinna Maria Theresia valitsusajast, kes oli troonil 1741–1780 ja lasi majad parematest materjalidest ehitada. Böömimaa kuulus pikalt Habsburgide valitsemise alla.

Golden Lane nimi tuleneb majades elanud kullaseppade järgi, enne neid elanud neis alkeemikud. 19. sajandil aga loomeinimesed, neist tuntuim oli kirjanik Franz Kafka. Majakeste ruumid on madalad ja pisikesed, kuid tänavalt vaadates püüavad pilku juba sellega, et on eri värvi.

Lossikompleksi maa-alal võib vabalt ja piletita jalutada ja siin oli ka vähem huvilisi kui Vituse katedraalis, kuid all-linnas hakkas juba Karli sillal kohati kitsaks jääma.

Karli sild, ilmselt tuntuim rajatis Prahas
Ühtlasi üks võimalustest minna jalgsi vanalinnast kõrgel asuva lossikompleksi maa-alale. Vanalinnast tulles tuleb silla ületamise järel pöörata paremale, läbida mõned tänavad ja alustada mööda tänavat tõusu mäele. Meie sõitsime trammiga üles teisest suunast.

Ingliskeelne maailma nimetab silda Charles Bridge'iks. Ei osanud leida, kuidas silda varem nimetati, kuid praegust nime kannab rajatis 1870. aastast ning muudeti jalakäijate tarvis läinud sajandi teise poole alguses.

Kui tänapäeval on Praha piirides üle Vltava jõe giidi sõnul 17 silda, siis 14. sajandi esimesel poolel oli vaid üks. Seegi puidust ja samas kohas, kus on siiani kivist Karli sild. Kuna Vltava jõgi ujutab aeg-ajalt üle kallaste, tegi vesi puidust sillale liiga ja viimane muutus ohtlikuks.

Vltava veed on oma võimu näidanud ka Karli silla kallal, kõige rängem purustus oli 1890. aastal. Sild, nagu pea kogu Praha, pääses aga viimase suure sõja pommitamisest, kuna rinne ei läinud üle linna.

Karl IV pani tänini kasutusel olevale sillale nurgakivi 1357. aastal, valmis sai see 15. sajandi alguseks ning oli 1841. aastani ainus sild Praha piirides üle Vltava jõe. Silla pikkuseks loetakse 516–631 meetrit. Silla mõlemale poole paigutati 17. sajandi lõpul ja järgmise algul kokku 30 skulptuuri, praeguseks on need asendatud koopiatega.

Kui minna sillale vanalinnast ehk Stare Mestost, seisab paremat kätt suur Karl IV ausammas. Sillal on sõditudki. Rootslased pidasid sellel keisrile truude vägedega lahingu 17. sajandi keskel, kuid sillast nad ei üle pääsenudki.

1992. aastast UNESCO kaitse all olevas vanalinnas on pea iga maja pärl. Kõik seal enne täistundi viibivad külalised kogunevad raekoja ette, et näha astronoomilise kella kohal ammuste meistrite loodud liikuvaid figuure kahest väikesest aknast.

Üks pilku püüdev maja vanalinna väljaku ääres on kunagine Kinsky palee. Praegu on esindusliku välimusega majas kunstimuuseum.

Giid viis meid siiani tegutseva Estates Theatrese maja ette. Just selles teatris esietendusid 1780. teisel poolel Wolfgang Amadeus Mozarti tuntud ooperid „Figaro pulm” ja „Don Giovanni”.
Prahas ei saa üle ega ümber Vaclavi väljakust, mis on saanud nime pühak Vaclavi järgi, kelle mälestusmärk seisab remondis oleva ristkülikukujulise väljaku alguses.

Karl, kuningas ja keiser
Nii nagu Karli sild on üks tuntuimaid rajatisi Prahas, on keiser ise tuntuim valitseja minevikust. Kes oli Karl IV ja mida ta tänasele Tšehhimaale andis? Esmalt muidugi Böömimaa ja Saksa kuningas, seejärel sai temast ka Saksa-Rooma keiser.

Saksa Luksemburgi dünastiast pärit mehe sünninimi oli Václav. Sündis ta Prahas 1316. aastal ja sünnilinnas 1378. aastal ka suri. Poiss viidi Prantsuse õukonda, kus ta sai hariduse.

Viit keelt valdavast noorest mehes sai esmalt isa valduse asevalitseja ühes Itaalia osas. Böömimaa kuningaks sai ta 1346. aastal, üheksa aastat hiljem krooniti Saksa-Rooma keisriks ning Prahast sai Saksa-Rooma keisririigi keskus. Ta muutis Praha 14. sajandil suuruselt kolmandaks linnaks Euroopas. Needki on tegurid, miks tšehhid temast siiani lugu peavad.

Just Karl IV lasi Prahasse 1348. aastal ülikooli ehitada, see oli toona esimene ülikool Kesk-Euroopas, ning pani aluse uue linnaosa ehitamisele. Tänapäeval kannab see Nove Mesto nime ja on üks ligi 1,4 miljoni elanikuga Praha 22 linnaosast.

Järgmistel päevadel viibisime veel kohtades, millele pani aluse Karl IV. Pealinna lähedal kõrgel kaljul seisab siiani ülipaksude välisseintega Karlštejni loss, mille Karl IV lasi ehitada suveresidentsiks. Saanud Saksa-Rooma keisriks, paigutas ta sinna kroonijuveelid, mis nüüd asuvad Püha Vituse katedraalis.

Karlštejn ja Karlovy Vary
Karlštejni lossini, millest varem olin vaid nime kuulnud, ei ole kõigil kerge jõuda, sest kindlus asub kõrgel kaljul, kuhu tuleb kõndida üle kilomeetri. Takso võimalus all parklas oli, kuid sellega lossini ei saa, küll läbib takso lamedama ja huvitavama osa teest. Huvitavama, sest viimast ääristavad poekesed ja söögikohad.

Viimased 600 meetrit tuleb ikkagi jala minna, see on järsem lõik ning tee äärde võis pingid vaid unistustes kohale tuua. Väga raske oli. Eks sellepärastki, et olin kodus kõndimisest paar kuud pausil. Tunda andis seegi, et olime just tulnud Konepruši koobastest, mille kohta oli kodutöö tegemata. Seal tuli palju treppidest üles-alla käia, lõpuks veel järsk trepp maale naasmiseks. Igav koobastik võrreldes Andaluusias Malaga lähedal asuva Nerja koobastikuga, kus palju stalaktiite ja vähem treppe.

Lossi pääseb grupile lubatud ajal ning selleks ajaks saabus värava juurde lossis saatev giid. Üllatas, et giid avas igasse ruumi sisenedes ukse kaasasoleva võtmega ja lahkudes lukustas ukse.

Näidatud ruumid, ka keisri magamistuba, jätsid kõledavõitu mulje. Ju nad olid samasugused ka 14. sajandil. Esimese ruumi seinal on keisri ja tema nelja naise − kõik surnud loomulikku surma − näokujud. Suurde torni külastajaid ei lubatud. Välguga pildistamine oli lossis ja koobastes keelatud. Ega viimases midagi jäädvustamist väärt olnudki.

Karlovy Vary, samuti UNESCO maailmapärandis, on imekena koht nii looduse kui ka hoonestuse poolest, kui tänapäevane tume ja ilmetu spaahoone välja arvata. Kuulsaks on koha teinud kuumaveeallikad, millest ühest sai abi Karl IV, kes peale seda lasknud allika kohale raviasutuse ehitada.

Päikese eest pakkusid varju kolm kolonnaadi, eriti veskikolonnaad, mis on kivist ja tänu sellele on jahe, pargi- ja turukolonnaad on puidust ja õhulisemad.

Soojakraade oli sel päeval pea 30 ja see pidurdas jalutamist. Teatrihoone ja uhked hotellid jäid nägemata. Ravivesi ka joomata, kuigi seda saab kolonnaadidest vabalt. Arukas on osta ravivee joomiseks kannuke, mida müüjad pakkusid.

Hämmastas, et pea iga sammu järel kuuldus valju venekeelset juttu. Tekkis tunne, et osa idanaabri elanikest on kolinud Karlovy Varysse. Prahas kuulsin vaid paar korda vene keelt.

Vikipeedia järgi elas 15 aastat tagasi linnas 2000 Vene kodanikku ja siin on õigeusu kirik. Lühikese viibimise ajal saab kogetu kõrval külastatava riigi elust pisut teada gruppi saatvalt giidilt.

Toidu käibemaks 12%

Teel Karlštejni lossi einestasime toakaaslannaga ühes toidukohas. Tellisin salati ja pudeli vett. Salati käibemaks oli 12%, joogiveel 21% ehk toidu käibemaks on pea poole väiksem kui meil nii poodides kui söögikohtades. Ka ravimite käibemaks on 12%, raamatud on käibemaksuta.

Kui arvestada, et üks euro võrdub 24 Tšehhi krooniga, siis Praha lennujaamas maksis pudel vett 90 krooni, poodides algas veepudeli hind 20 kroonist. Igal pool anti midagi küsimata vastu tšekk.

Et Tšehhi on kuulus ka klaasist toodete poolest, külastasime 1. mail Nižbora klaasivabrikut. Kohalik giid märkis, et osa inimesi tuli tööle, et turistid saaksid näha toodangu valmistamist. See vabrik on vaid jõulude ajal suletud. Nižbora toodang läheb peamiselt Kanadasse, Ameerikasse, Araabia Ühendemiraatidesse, Rootsi ja Iirimaale. Tšehhis on kool, kus õpivad klaasivabrikutes töötamisest huvitatud.

Meie giidi sõnul kehtib riigis astmeline tulumaks. Keskmine palk on Prahas 2400, kaugemates piirkondades 1850 eurot. „Õpetajad teenivad 110% riigi keskmisest ja keskmine pension 850–900 eurot,” sõnas Katrin.

Oligi kõik. Mõnda kohta ei lähe kunagi, kuid Praha vanalinnas, sillal ja Karlovy Varys sooviks jahedamal ajal küll kõndida. Koduses kagunurgas õitsevad toomingad ja kreegid, sireliteni läheb aega. Rohelust täis Prahas on viimased ilmselt õitsenud.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 14/05/2026 07:35:16