Kui ma olin väikene poiss, siis oli mul üks unistus. Nimelt oli mul mõte, et kui suudaksin oma laiade kummidega tõukerattale peale panna mootorsae Družba mootori, siis saaks sellest ühe laheda ja kiiresti sõitva sõiduriista. Tänaseks päevaks on mu lapsepõlveunistus realiseerunud, aga tõuksi ei lükka tagant mitte saemootor, vaid tõmbab elektrimootor. Kaalusin ka võrrimootorit, aga see tundus ehk natukene suurevõitu, oli see ju mõeldud juba raske raamiga ratta edasiliigutamiseks – abimootoriga jalgratas oli vist võrri ametlik definitsioon.

Selline lapsepõlve seik meenus nüüd, kui taevast sadas alla droone ja paanika on Eesti riigis lahti läinud. Tõsi küll, neid allakukkunuid leiti vaid mõned ja üks käis vastu soojusjaama korstent ka – moel, et vaid väike musta suitsu plekk oli näha. Isegi mitte väikest auku ei suutnud selline droon ega tema võimalik lõhkekeha tekitada.

Kui vaadata hoolega näiteks rahvusringhäälingu korrespondendi pilte sündmuskohalt allakukkunud droonist, siis on näha pisikest mootorit, mille küljes on ... uskumatu, aga ... puust propeller!! Süüteküünla pikkuse järgi on näha mootori suurusjärk ja sellise pisikese riistapuu kohta öeldigi vanasti: võrrimootor.

Nüüd aga on küsimus, et kuidas üks pisike riistapuu, millel on puust propeller ja võrrimootor, suudab käivitada meie riigis sellise paanika, nagu oleks sõda lahti. Erakorralised teavitused riiklikul tasemel, ministrid ja kõrgeimad sõjaväelased võtavad sõna, massimeedias käsitleb juhtunut saade saate järel, intervjueeritav rahvas räägib õudsest üleelamisest ja väljendab juba mõtet riigist ärakolimisest. Vaat' mida kõike suudab üks väike võrrimootor puupropelleriga. Jah, ilmselt on seal mõningatel ka väike lõhkekeha küljes, aga nagu näha oli Auvere korstna vigastusest, siis ei suutnud see ka telliskivist killukestki välja lüüa. Võrrimootor pole suuteline tuhande kilomeetri taha suuremat laengut kandma, sest ka endale tarvilik küte tuleb ju stardist kaasa tirida.

Ise mõtlen, et Kastre vallas allasadanu näol ei saa mitte millegi muuga tegemist olla kui n-ö peibutusdrooniga, mille eesmärgiks on välja kurnata Vene õhutõrjet, enne kui n-ö pärisdroonid suurema lõhkelaenguga kohale jõuavad. Selline puupropelleriga võrrimootor küll hiiglaslikke kütusemahuteid sadamas plahvatama ei suuda panna.

Vaid mõnikümmend aastat tagasi leidus vaat et igas Eestimaa asulas mõni mees, kes olnuks suuteline võrrimootorile puupropellerit otsa monteerima ja ehk mõne sellise seadeldise õhulennulegi saanud. Aga kui kogu meie ühiskond nende mõne võrrimootori ja puupropelleri pärast nõnda paanikasse läheb, mis saab siis kui mõnikord lendab päris rakett või suure purustusjõuga korralik droon? Püstitan vaid küsimuse, vastus leidku igaüks ise.

No mida teha, kui meie agressiivne naaberriik ründab endast väiksemaid ja on nüüd paraku vennasrahva ukrainlaste vastu oma hambaid murdmas?! Paljude Z-patriootide blogidesse/juttudesse on viimasel ajal sagenenud pessimistlikud noodid ning üks suuremaid nööke ja lööke on neile olnud just see, et Ukraina suutis päevi järjest droonidega pommitada Ust-Luga ja Primorski sadamaid, kust toimub lõviosa Vene naftatransiidist. Paraku tundub, et Venemaa ei tunnista peale toore vastujõu ühtegi argumenti! Aga kui kaardile pilk heita, siis otsetee Ukrainast kõnealuste sadamateni viib just meie idapiiri vahetust naabrusest. See, et Venemaa neid droone üritab segajatega eksitada, pole ju üllatav. Eks eksib neid droone meie õhuruumi ilmselt veel, aga iga võrrimootori ja puupropelleri peale ei peaks nõukogude okupatsioonigi üle elanud Eesti nüüd küll verest välja lööma.

Vabadusel on oma hind ja praegu on Eesti huvides, et need droonid Vene sadamatesse lendaksid. Ja võimalikult palju ning, et need suudaksid seal tekitada võimalikult suurt kahju. Ehk siis jõuab ka agressorriigi tegelinskite ajudesse kohale, et sõda ei ole vaid ühepoolne ukrainlaste materdamine ja pommitamine.

Pärast Teist maailmasõda olid pea kõik meie metsaalused ja põlluveered sõjast jäänud lõhkekehi täis ja nende purustus- ning lõhkemisjõud oli tohutu. Aga külapoisikestele meeldis nendega vägagi mängida ja lõkkesse loopida või muul moel korralikku pauku teha. Eks kaotati hulgaliselt heal juhul jäsemeid, halval juhul elusidki. Võrreldes nende aegadega on nende paari väikedrooni eksimine meie territooriumile siiski üsna tühine oht.

Nii et võtame rahulikult, politseilt ja militaarilt ootaks kiiret ja põhjalikku selgitust, et tegemist on väikeste peibutusdroonidega, mis suudavad äärimisel juhul kanda väga väikest lõhkelaengut ja suuremaks paanikaks pole põhjust.

 

Autor: URMAS PAIDRE, LõunaLehe peatoimetaja
Viimati muudetud: 16/04/2026 09:09:10