Valik aprilli keskpaiga sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Algas ohvriterohke USA kodusõda
165 aastat tagasi, 12. aprillil 1861, algas USA kodusõda, kui Konföderatsiooni (lõunaosariikide) väed ründasid Charlestoni juures Lõuna-Carolinas asunud Fort Sumteri kindlust. Sellest hetkest alates polnud enam lootust, et põhjaosariigid (USA) ja lõunaosariigid (Konföderatsioon) suudaksid omavahel ära leppida või jäädagi kahe riigina edasi eksisteerima, kuni selle ajani olid need võimalused olemas. Oli Konföderatsioon kord sõja taktika valinud, sai põhjaosariikide eesmärgiks Konföderatsiooni sõjaline vallutamine ja allutamine. Seda polnud ega niisama lihtne teha, selleks kulus neli aastat verist ja ohvriterikast sõda, kus hukkunuid oli kokku umbes 800 000 kuni miljoni ringis.

65 aastat Gagarini kosmoselennust
65 aastat tagasi, 12. aprillil 1961, tegi Juri Gagarin esimese inimesena kosmoselennu, mis kestis alla kahe tunni ning mille jooksul tegi kosmoselaev maakerale ühe tiiru. Tegu oli järjekordse etapiga N. Liidu - USA Külma sõja aegses suures võidujooksus, kus mõlema poole eesmärk oli teine vaikselt põlvili suruda, majanduse, relvastuse üleoleku vms asjaoluga. 1950.-60. aastate vahetusel oli võidurelvastumise osas kuum teema strateegilised (kontinentidevahelised) ballistilised raketid, mis oleksid võimelised kosmosesse välja lendama ja viima niiviisi oma laadungi (sh tuumapommi) ükskõik millisesse teise maailma punkti. Nende rakettide konstrueerimise alus aga pärines hoopiski sõja kaotanud Saksamaalt, kus andekas konstruktor Wernher von Braun arendas välja rakettrelva V2 (nn „kättemaksurelva” ehk Vergeltungswagge) – mis tegi muuseas liitlastele sõja lõpul palju pahandust.

Kui sõda lõppes, said sakslaste raketitehnika oskusteabe trofeena kätte nii N. Liit kui ka USA. USA sai endale lisaks veel Brauni enda, kelle natsiminevik muuseas „sund-unustati“, sest alanud relvastusvõidujooksus oli ta USAle ülikasulik persoon. N. Liidus oskas sama pärandit aga edasi arendada kaks andekat inseneri: Sergei Koroljov ja Valentin Gluško. Nii sündisidki N. Liidus strateegilised raketid, sh tuumarelva ameeriklastele läkitamiseks mõeldud R-7 (NATO koodnimetus SS-6), mille väike teisend Gagarini kosmosesse viinud Vostok (8K72K) tegelikult ju oli. R-7 alias SS-6 suurim viga oli ebatäpsus, aga Gagarini kosmosesse lennutamisel arvestati, et N. Liidu Siber on suur ja küllap me Gagarini maandumiskapsli nendelt aladelt ikka üles ka leiame. Tuumapommi kanderaketina kasutamisel tegi sama aspekt muuseas R-7 üsna kasutuks, sest mingi tabamistäpsus peaks relval ja tuumapommil ikka ju olema. Ameeriklaste Atlas-pere oli muuseas palju täpsem.

Igatahes USAle tuli rivaali N. Liidu poolne inimese kosmosesse lennutamine suurüllatusena ja eks see tegelikult ülisuure riski peale minek oli, aga N. Liidu riskialtil liidril Nikita Hruštšovil lihtsalt polnud toona teist valikut riigi strateegilise prestiiži säilitamiseks. Muuseas vaieldakse tänaseni, kas Gagarin ikka oli päris esimene kosmonaut – st kas N. Liidul on õnnestunud oma varajaste kosmonautide hukkumistega seotud esimesi ebaõnnestunud lende ehk tänini varjata. Mis aga puudutab kontinentidevahelisi ballistilisi rakette, siis N. Liidu kosmonautikale aluse pannud kaheastmeline R-7 seal väga ilma ei teinudki, puuduseks ikka seesama täpsus ja töökindlus. Hoopis enam oli N. Liidu relvastuses üheastmelisi R-12 (NATO koodiga SS-4), mille tegevusraadius oli küll vaid 2000 km, aga millega siiski õnnestus Lääne-Euroopat hirmul hoida. R-12 rakette on olnud muuseas ka Eestis, nt Väike-Maarja lähedal Rohul ja Kadilas praeguseks kõikidele huvilistele seal külastamiseks avatud raketiangaarid on peitnud algselt seda tüüpi relvi.

USA, muuseas, saatis oma esimese astronaudi Alan Shepardi kosmosesse kolm ja pool nädalat Gagarinist hiljem, 5. mail 1961. Erinevalt Gagarini täistiirust ümber Maa oli Shepardi lend lihtsalt ligi 500 kilomeetri pikkune ja veerand tundi kestnud suborbitaal-lend, mis viidi raketiga üles ja mille käigus käidi korraks kosmoses (mille kokkuleppelist piiri loetakse alates 100 kilomeetri kõrgusest). Tõenäoliselt oli Shepardi suborbitaal-lend nn „hädalend“, millega tahtis USA oma rivaalile N. Liidule lihtsalt näidata, et nad pole sugugi kosmosetehnikas maha jäänud. Täistiiru (ja koguni kolm täistiiru) tegi Maale kosmoses peale USA astronaut John Glenn 1962. aasta veebruaris ehk Gagarini lennust kümme kuud hiljem.

Sõdurite marss lõhkus silla
195 aastat tagasi, 12. aprillil 1831, põhjustas Inglismaal Manchesteris üle Broughtoni rippsilla marssiv sõjaväeüksus silla kokkuvarisemise. Kuna kukkumine oli väike ja veetase jões madal, siis hukkunuid õnneks ei olnud, kuid umbes 40 jagu sõdureid sai aga mitmesuguseid vigastusi. Kokkuvarisemisele järgnev insenertehniline uurimine tuvastas, et silla konstruktsioon oli piisava tugevusvaruga, kuid silla purustas ühte sammu marssimisega tekkinud kõikumine. Kuigi resonantsi ideed tollal veel ei tuntud (see tuli hiljem), keelati selle juhtumi tagajärjel ära sõjaväel sildade ületamisel ühte sammu käimine. Kokkuvarisenud sild asendati muidugi uuega (pildil).

Inseneerias hakati resonantsi sügavamalt uurima ja arvestama alles 19. sajandi lõpul, kui vastav teave oli jõudnud massidesse. Selle teooria teoreetiline alus – Fourier’ analüüs (iga dünaamiline graafik on vaadeldav eri sageduste ehk erinevate sinusoidide summana) koos omasageduse väljaarvutamise matemaatiliste alustega oli oma klassikalisel algkujul välja töötatud küll juba 1822 ehk üheksa aastat enne Broughtoni rippsilla kokkuvarisemist, kuid sellega tegelesid toona reeglina vaid matemaatikud, inseneerias arvestamisest ja kasutamisest oli asi toona ikka veel väga kaugel.

Nõukogude Liidu ja Jaapani neutraalsusleping
85 aastat tagasi, 13. aprillil 1941, sõlmisid N. Liit ja Jaapan mittekallaletungilepingu, millega nad kohustusid jääma võimalikes tulevastes sõdades üksteise suhtes neutraalseks ning mitte alustama üksteise vastu sõda. Jaapan sai selle lepinguga üsnagi vabad käed USA vastu tegutsemiseks Vaiksel ookeanil, millega ta alustas kaheksa kuu pärast, 7. detsembril 1941 Pearl Harbouri mereväebaasi rünnates. N. Liit võitis sellest lepingust aga niipalju, et talle kriitilisel 1941. aasta sügisel, kui Saksa väed olid Moskva ja Leningradi „väravas”, ei rünnanud Jaapan N. Liitu ja N. Liit võis isegi Kaug-Idast tuua ära oma paljud väeosad Saksamaa vastasele rindele.

Nagu aga kõiki muidki lepinguid, ei kavatsenud N. Liitki Jaapaniga sõlmitud mittekallaletungilepingut täita, vaid tal oli plaanis see talle sobival momendil üles öelda. Seda ta tegigi 1945. aasta augustis, kui USA oli heitnud oma esimese aatomipommi Hiroshimale ning N. Liit taipas, et kui ta tahab mingeidki osi Jaapani vallutatud aladest endale saada ehk talle omaselt „kommunistlikuks pöörata”, siis peab ta ründama kohe. Kuna Jaapan kapituleerus USAle üsna peale pärast kahte tuumapommitamist, ei jõudnud Punaarmee tankid Jaapani okupeeritud aladel kuigi kaugele: nad hõivasid Korea põhjaosa (millest saigi kommunistlik riik) ja teatud alasid Hiinas ka peale Mandžuuria, kuid Pekingisse nad jõudnudki.

Hiina tuumikus jäi kestma juba 1920. aastate lõpul alanud kodusõda ja kohalike kommunistidel õnnestus kogu Mandri-Hiina „pöörata kommunismi” alles 1949. aastal. Ning Vietnami, Laose ning Kambodža aladele (kus Stalin oli juba loonud põrandaalused kommunistlikud sissid tulevaste valitsuste algetena) toona Punaarmee tankid ei jõudnudki, need alad „pöörati kommunismi” alles hilisemate sõdade käigus 1950.-70. aastatel.

On vägagi tõenäoline, et kui USA poleks Jaapani tuumapommitanud (näiteks kui sel oleksid pommid või selleks vajaliku tuumamaterjali rikastamine ebaõnnestunud), oleks Jaapani allutamine veninud tal 1946.-47. aastatesse ning Stalin oleks neid Jaapani poolt okupeeritud alasid rünnanud siis (ja arvatavasti jõudnud oma tankidega ka välja Vietnami, Laosesse ja Kambodžasse). Ning tänini arutletakse selle üle, et kas ja kui palju oleks maailma ajalugu olnud teistsugune, kui Jaapan siiski oleks hilissügisel 1941 N. Liitu rünnanud.

Traagiline plahvatus Soome padrunitehases
50 aastat tagasi, 13. aprillil 1976, plahvatas Soomes Lapua linnas asunud laskemoonatehas, mille tulemusel hukkus 40 ja sai vigastada kokku ligikaudu 60 inimest. Plahvatus toimus hoones, kus paiknes padrunite valmistamise tehas. See hoone hävis plahvatuses täielikult ning tugevaid purustusi said naabruses olevad laskekoomatehase teised hooned. Kuna laskemoonatehas paiknes Lapua kesklinnas, said mitmesuguseid vigastusi (akende purunemisi, krohvi allavarisemist, katusekivide äralendamisi jms) kokku 150 hoonet, sh mitmed linnamajad.

Kõik 40 hukkunut asusid plahvatuse hetkel padrunitehase hoones, kus töötas 69 inimest, 29 inimest neist jäid imekombel ellu. Kuna padrunitehase hoone hävis täielikult, ei suudetud hiljem kindlaks teha põhjust, mis oli katastroofi põhjustanud, st padrunites kasutatava püssirohu detoneerima pannud. Süüdistust kellelegi igatahes ei esitatud, st leiti, et tehases oli sõjamoona tootmine toimunud kõiki vajalikke norme ja reegleid arvestades ja tegu oli lihtsalt õnnetu juhusega. Tegu oli Soome viimase sajandi ühe ohvriterohkema rahuajal toimunud õnnetusega. Katastroofi järel viidi tehas Lapua linnast välja, kuna leiti, et juhtumi kordumisel võivad tehasesse mittepuuduvad linnakodanikud saada surma või vigastada.

Võrdluseks: Eestis rahuajal toimunud ohvriterohkeimaks militaarõnnetuseks oli 1936. aasta 15. juunil toimunud Männiku suurplahvatus, milles Peeter Suure merekindluse mürsumaterjali ümbertöötlemisel hukkus 63 inimest ning vigastada sai 20. Sõjatehnika ja lõhkemoon lihtsalt on paratamatult valdkonnad, kus ohutust on võimalik tagada vaid teatud tasemeni. Seetõttu plaanitakse praegu Eesti sõjamoonatehast ehitada asustusest eemale Ermistule Tõstamaa lähistele, kus võimalik plahvatus või muu katastroof ei mõjutaks üldse kohalikke elanikke.

Paavst külastas sünagoogi
40 aastat tagasi, 13. aprillil 1986, külastas Rooma paavst Johannes Paulus II Rooma suurt sünagoogi. Tegu oli esimese paavsti poolse sünagoogi külastusega läbi kogu kristluse ajaloo ligi kahe aastatuhande. Johannes Paulus II sõnul võttis ta külastuse ette põhjusel, et maailma rahu ja stabiilsuse hoidmise nimel peavad erinevad religioonid tegema koostööd, mitte vastanduma üksteisele.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 16/04/2026 08:47:11