Eesti Vabariik tänab iseseisvuspäeva eel teenetemärkidega inimesi, kes oma töö ja pühendumisega on aidanud Eestil saada vaimult suuremaks ja paremaks, targemaks ja hoolivamaks, kindlamaks ja ettevõtlikumaks. Sel aastal saavad riigi teenetemärgi 203 inimest Eestist ja välismaalt, meie kandist tunnustatakse kümmet inimest. Vahendame nende muljeid ordenist teada saamisel ning mõned päevad hiljem.

„Teenetemärgid on tunnustus erinevate elualade inimestele kodumaal ja meie sõpradele ning toetajatele välisriikides sihikindluse ja hoole eest nende kutsetööl või kogukonnas,“ kirjutas president Alar Karis riigi teenetemärkide andmise otsuse eessõnas.

Valgetähe teenetemärgi V klassi kavalere saab Kagu-Eesti peatselt juurde üheksa, lõviosa neist Võrumaalt: Kreutzwaldi majamuuseumi juht ja museoloog Aimi Hollo, keraamik ja keraamikapärandi hoidja Meelis Krigul Piusalt, Vastseliina rahvamaja kultuurikorraldaja ja kultuurielu edendaja Anneli Lõhmus, rahvatantsujuht Maire Udras, pärimusmuusik ja pedagoog Celia Roose Antsla vallast ning pereettevõtte Pro Optika asutaja Varju Lauri.

Põlvamaalt pälvivad 14. veebruaril Rakveres Ukuaru muusikamajas Valgetähe V klassi ordeni kirjanik ja muusik Aapo Ilves Räpinast ning Põlva politseiametnik Pille Rüga. Valgamaalt saab sama riikliku teenetemärgi abiprokurör Valdo Gerassimov. Võru kultuurimaja Kannel kauaaegne lava- ja helitehnik Madis Eiche pälvib Valgetähe medali.

Siinkohal olgu märgitud, et ajakirjanikele olid oma kandi ordenisaajad juba varakult teada, ent presidendi kantselei palus jumalakeeli olla avalikustamiseni ehk kuni kella 13.30ni reede pärastlõunal kuss.

„Eelmise nädala reede pealelõunaks olin ma vaadanud sõber Jan Rahmani tehtud küljenduse mustandit, no ma miskipärast ikka usun Eesti rahvasse ja tahan juturaamatu üllitada, ja seejärel, vaadanuna termomeetrit, loopisin halge ahju ja siis korraks hüppasin populaarsesse sotsiaalvõrku, kus LõunaLehe ajakurjanik Vidrik hakkas mind miskipärast õnnitlema,” meenutab Aapo Ilves tunnustusest teada saamise hetki ja emotsioone. „Küsisin linki ja saingi teada. No ega see märk minus midagi muuda, vähemalt saame Jäägeri Mercaga (näitleja pälvib sama ordeni – toim) koos järgi minna, see meile sobib ja punk on lahe! Nimekiri on toredatest inimestest pungis, hea seltskond! Jube vara peab Rakverre sõitma, ma ju magan seal roolis!”

Ilves lisab, et Delfi kirjutise kohaselt antakse aumärgid kätte „muusikajamas”. „Eks me lahendame selle jama ära!” teatab räpinlane huumoriga.

Täpsustuseks: näpuviga „Rakvere Ukuaru muusikajamas” pärineb algselt presidendi kantselei kommunikatsiooniosakonna pressiteatest.

„Olin koduateljees molberti taga ja üritasin töös olevale maalile mingit mõistlikku lahendust leida, kui helistas ammune sõber ja hakkas mingit imelikku juttu ajama – muudkui heietab ja heietab. Järsku muutus hääl asjalikuks ja teatas, et nüüd on kellaaeg sealmaal, kui tohib palju õnne soovida. Presidendi auraha jne. Mõtlesin, et teeb lolli nalja. Aga miks peaks üks hea sõber sõbra üle lolli nalja tegema? Kurat! Vist ikka ongi nii,” kirjeldab keraamik Meelis Krigul läinud nädala reede pealelõunat.

Milliseid mõtteid riikliku teenetemärgi saamine teis täna tekitab?

„Nüüd, mõni päev hiljem mõlgub mõttes, et tuntust nagu juba on, mõni tiitel ka saadud, äkki peaks kuidagi majandusliku kindlustunde ka saavutama,” tõdeb Krigul selle nädala algul.

„Reedene tööpäev oli juhtumisi planeeritud väga töisena ja päeva vältel toimusid mitmed menetlused. Mina sain teenetemärgi saamisest teada lõuna paiku oma otsestelt juhtidelt Tartust, kes helistasid,” räägib abiprokurör Valdo Gerassimov. „Ja ega esimestel sekunditel ma seda uskuda ei suutnudki. Kuna pidin aga kohe oma tööülesannete täitmist jätkama, siis emotsionaalselt oli see päris keeruline. Alles õhtul jõudis kogu see emotsioon päriselt kohale. Pole just igapäevane, et pealinnast kaugel lõunapiiril ühe kogukonnaprokuröri töid ja tegemisi nii kõrgelt hinnatakse.”

Rahvatantsjuht Maire Udras teenib igapäevast leiba soojusettevõttes Danpower Eesti ning oli läinud reedel parasjagu süvenenud igapäevastesse tööülesannetesse, kui talle tuli telefonikõne ajakirjanikult. Temalt Udras teenetemärgi pälvimisest teada saigi.

„Kuna samal nädalal oli avalikustatud ka Danpoweri enamusosaluse omandamine SW Energia OÜs, arvasin esialgu, et õnnitlused on seotud selle uudisega. Alles siis, kui nägin nimekirja oma silmaga, jõudis teadmine päriselt kohale. Üllatus oli tõeliselt suur,” meenutab Udras.

„See tunnustus paneb paratamatult peatuma ja tagasi vaatama – pikale teekonnale ning inimestele, kes on mind sellel teel õpetanud ja toetanud. Oma rahvatantsualased teadmised sain tantsuansamblis Kuljus, Pill ja Ülo Luhti käe all. Sealt saadud kogemused, metoodika ja väärtused on mind saatnud kogu elu. Täna tunnen eelkõige suurt tänu – tantsuõpetajatele üle Eesti, tantsijatele ja oma lähedastele. Rahvuskultuuri hoidmine ei ole olnud mulle pelgalt tegevus, vaid eluviis, rõõm ja vastutus ning võimalus end loovalt teostada. Erilist heameelt teeb, et sel korral on märgatud paljusid võrokesi. Soovin ka edaspidi panustada suurtesse ja tähenduslikesse ettevõtmistesse, mille mõju ulatub kaugemale Võrumaast. Olen tänulik inimestele, kes on mind märganud ja esitanud selle kõrge tunnustuse saamiseks. See tunnustus kuulub tegelikult kõigile neile, kellega koos olen saanud hoida ja edasi kanda Eesti kultuuri,” edastab Maire Udras oma mõtteid väärikast tunnustusest.

Ka politseiametnik Pille Rüga tegeles läinud reedel süvenenult oma igapäevaste tööülesannetega, kui kell 13.42 laekus talle korraga PPA infovahetuse Teamsi keskkonda kiri kolleegilt arendusosakonnast: „PILLE!!!! Palju õnne, vapustav, vaimustav, imeline, WOW!”

„Lugesin, aru ei saanud, mille kohta niisugune reaktsioon, ja küsisin: millest sa räägid?” kirjeldab Rüga. Järgnevalt kopeeriti talle lause, mille kohaselt saab sisejulgeoleku vallas teiste seas presidendi teenetemärgi Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna Põlva piirkonnagrupi klienditeenindaja Pille Rüga.

„Siis oli pea täiesti tühi, olin sõnatu, tundus, et hingamine seiskus, pisarad silmis ... Seejärel helistati kommunikatsioonist, ajalehest, kolleegidelt õnnitlused meili teel, Teamsi kaudu ja telefonis. Istusin laua taga, vaatasin arvutiekraani ja oli täiesti tühi tunne. Hiljem tulid õnnitlused ka PPA peadirektorilt ja siseministrilt,” kirjeldab Rüga.

„Tänaseks olen rahunenud, olen saanud aega mõelda, mis niisuguse tunnustuseni on viinud. Ma olen püüdnud teha oma tööd selliselt, et kõigepealt ma ise oleks tehtuga rahul, et ei jääks kripeldama, et midagi tegin poolikult – kui juba, siis ikka täiega,” analüüsib PPA töötaja. „Ja tundub, et olen liikunud õiget rada, ja seda on märgatud. Olen juba tänanud ja tänan veel kord oma kolleege Kagu politseijaoskonnast, kes minu kandidatuuri teenetemärgi saamiseks esitasid. Võtan tänu ja uhkusega vastu riikliku teenetemärgi 14. veebruaril Ukuaru muusikamajas. Jätkan oma igapäevast tööd koos toredate kolleegidega ja teenindan rõõmuga oma kliente.”

Aimi Hollo Kreutzwaldi muuseumist sai samuti õnnitluse ja ordeni saamise teate eesti kirjanduse päeval ajakirjanikult. Sel päeval oli muuseumimaja külastamine tasuta ja Hollo ütleb alustuseks, et tema suur ja täitumata unistus on, et eesti kirjanduse hälli juures olnud Kreutzwaldi elu ja tegevusega seotud muuseum oleks avatud kõigile Eestimaa koolilastele tasuta.

„Sel päeval olid juba muuseumi jõudnud Vastseliina lasteaed ja Väikse Werrone kooli õpilased, keda juhendas Heli Raudsik. Ja siis see sõnatuks võttev uudis tuli!” kirjeldab Aimi Hollo. „Kavas oli täiendada Marika Sepa kujundatud Eesti Raamatu Aastale pühendatud näitust. Saata kutseid Koidula luulepäevale 11. veebruaril ja pidada plaani aasta tähtsündmuste tähistamisest. Saab ju tänavu Kreutzwaldi ausammas 100 ja muuseum 85! Ja siis need õnnitlused hakkasid tulema! Ja kõik jäi sinnapaika!”

„Nüüd on mul võimalus tänada kõiki õnnitlejaid (küll tahaksin nimedki nimetada!), aga kõige olulisem, mida ma mõistsin: need ongi mulle olulised inimesed, keda mina peaksin tänama. Ilma nende toetuse ja abita ei oleks ma suutnud hoida aastakümneid Kreutzwaldi pärandit,” avaldab Aimi Hollo oma tänu.

Võru Kandle kauaaegne lava- ja helitehnik ning peatne Valgetähe medali kavaler Madis Eiche oli reedel tööl ja meisterdas külmas garaažis üht transpordikasti.

„Helistas vend ja õnnitles, mina ei võtnud seda nagu tõsiselt, ja üsna pikka aega ei võtnud, aga ta hakkas fakte laduma,” meenutab Eiche. „Siis võttis võbisema ja endale ütlema, see pole võimalik!?”

„Tunded on väga kaksipidised, esimene on ikka, et sirvid ju neid nimekirju ja üha madalamale vajud. Need on tuntud ja tohutult aktiivsed ja n-ö produktiivsed-loomingulised jne inimesed, misasja mina seal? Kes mind sinna on arvanud-pannud, mispärast?” väljendab Madis Eiche oma tagasihoidlikkust. „Minu töö eriti loominguline pole olnud, enamjaolt on see olnud viimine-toomine-tõstmine ja millegi ühendamine ja veel kord tõstmine ja ootamine ... Aga ju siis on see vajalik olnud, väga hea. Et kas just selle eest medali peab andma ... ei tea. Kui minu käest oleks ka küsitud, oleks kasvõi oma töökohalt nimesid kergelt leidnud, kellele sobiks see autasu rinda. Aga olen tänulik soovitajatele ja otsustajatele, seekord siis nii. Aitäh!”

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 09/02/2026 08:26:17