Valik juunikuu keskpaiga sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

84 aastat juuniküüditamisest
84 aastat tagasi, 14. juunil 1941, küüditasid bolševikud Eestist Siberisse üle 10 000 inimese. Neist mehed (üle 3000) arreteeriti, ülejäänud olid aga määratud sundväljasaatmisele Siberi kaugetesse piirkondadesse. Kuna sõja ajal elasid nad väga ränkades tingimustes, hukkus juuniküüditatutest vähemalt 60% (üle 6000 inimese), 1950. aastatel tuli Eestisse tagasi vaid napp kolmandik.

Juuniküüditamine oli osa N. Liidu suuremast operatsioonist, mille käigus tuli N. Liitu 1940. aastal inkorporeeritud uutelt aladelt ehk Eestist, Lätist, Leedust, Moldovast (Bessaraabiast), Bukoviinast ning Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest „eemaldada nõukogudevastane element”. Põhimõtteliselt tehti seal kiirkorras sama, mida N. Liidu sisealadel oli tehtud juba Suure Puhastuse käigus 1937-38 – kõik need inimesed, kellest oli oodata, et nad ei ole lojaalsed nõukogude võimule, tuli saata ära Siberisse või mujale kaugematesse regioonidesse. Valmistus ju Stalin tollal sõjaks, mille käigus ta soovis vallutada suure osa Euroopast (tollases kõnepruugis: vabastada Euroopa töörahvas fašistide ja kapitalistide ikkest) ning iseäranis just piirialadel ei saanud ta riskida „kahtlase” elemendi paikajätmisega. Samas, nagu näitavad Eesti 1941. aasta suve sündmused, alahindas ta tugevalt rahva meelsust ning hoolimata 10 000 äraküüditatust oli näiteks Eestis ka enamiku paigale jäetud rahva meelsus selgelt nõukogudevastane ning sakslaste pealetungi edenedes osales näiteks tuhandeid Eesti mehi Suvesõjas bolševike vastu.

Kuna julgeolekujõude nappis, siis kõikidel uutel aladel ei korraldatud juuniküüditamist korraga, vaid arreteerimised ja deporteerimised olid hajutatud pikema perioodi peale alates 20. maist kuni 20. juunini, st nende lõpp oli plaanitud kaks ja pool nädalat enne nõukogude pealetungi algust, mis kõikide märkide kohaselt pidi algama 6. juulil 1941. Kokku küüditati Eestist, Lätist, Leedust, Moldovast (Bessaraabiast), Bukoviinast ning Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest üle 200 000 inimese. Lätis (kust küüditati üle 15 000 inimese) toimus küüditamine Eestiga samal päeval, 14. juunil, Leedus (kust küüditati üle 18 000 inimese), algas küüditamine samuti 14. juunil,, aga selle lõpp jäi Eesti ja Lätiga võrreldes pikemalt venima.

Eestis puudutas juuniküüditamine peamiselt linnu – maapiirkondadesse kas nad ei jõudnud veel minna või polnud neil see toona veel plaaniski tulevase sõja tagala eripära arvestades: kuna julgeolekuasutuste arhiivid on Venemaal jätkuvalt suletud, siis pole ka väga palju teavet, mis juuniküüditamise tagamaid avavad. Nimelt Venemaa püüab tänaseni (iseäranis praegusel Putini diktatuuri ajal) varjata asjaolu, et Stalinil oli 1941. aastal plaanis ise rünnata esimesena ning sakslaste rünnak N. Liidu vastu 22. juunil 1941 oli vaid sakslaste hädapärane ennetav rünnak.1941. aasta juuniküüditamine oli ju ilmselgelt osa väga paljudest ettevalmistustest selleks sõjaks, mida tegelikult ei toimunudki – või õigemini toimus tugeva hilinemisega 1944-45 väga palju muutunud tingimustes.

105 aastat põhiseadusest
105 aastat tagasi, 15. juunil 1920, võttis Eesti Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse. See oli üks järjekordne samm oma „päris” riigi suunas, mida hakati tasapisi üles ehitama alates 1917. aasta kevadest autonoomia saamisega ja mis kinnistus olulisel määral Vabadussõja lõpetanud Tartu rahulepinguga 2. veebruaril 1920. Tegu oli Eesti Vabariigi esimese põhiseadusega. Praegu kehtib 1992. aastal, peale taasiseseisvumist kehtestatud ehk neljas põhiseadus, vahepeal on olnud jõus ka 1933. ja 1938. aasta põhiseadused.

85 aastat okupatsiooni algusest
85 aastat tagasi, 16. juunil 1940, esitas N. Liidu väliminister Vjatšesalav Molotov Eesti Moskva suursaadikule August Reile Eestile ultimaatumi, milles nõuti täiendavate vägede Eestisse toomist ja ühtlasi ka Eesti Vabariigi valitsuse vahetust, kellel oleks „soovi pidada kinni N. Liiduga sõlmitud lepingu sätetest”. Esitatud nõudmiste mittetäitmisel ähvardati Eesti sõjalise vallutamisega. Eesti võttis rängad tingimused ülikiiresti vastu, kuid sellegipoolest sisenesid Punaarmee täiendavad üksused Eestisse järgmise päeva, 17. juuni hommikul Virumaal osaliselt ahelikus, st kartsid Eesti poolset sõjalist vastuhakkamist, mida aga ei toimunud.

Faktiliselt tähendas see Eesti okupeerimist, mille vormiline pool korraldati ära viis päeva hiljem, 21. juunil, kui Tallinnas korraldati „rahva meeleavaldused”, mis nõudsid valitsuse vahetust, mis kohe ka teoks tehti. Nende sündmustega oli N .Liit – ajal, mil maailm jälgis Prantsusmaa alistumist Natsi-Saksamaale – otsustanud kaotada Eesti, Läti ja Leedu senini veel säilinud vormilise iseseisvuse, vahetada seal võim, kes oleks nõus läbi tegema „valimisfarsi”, mille järel võetakse uute valitsustega Eesti, Läti ja Leedu N. Liidu koosseisu. Ehk siis sündmused Eestis, Lätis ja Leedus toimusid sama stsenaariumi järgi, ainult neid juhtiv N. Liidu „emissar” oli erinev, Eestis oli selleks Andrei Ždanov. Leedu oli sarnase ultimaatumi saanud N. Liidult päev varem, 15. juunil, Läti sai samal päeval, 16. juunil.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 19/06/2025 08:33:30