Kass, foto on illustreeriv. Foto: LLi arhiiv

Tädi Maalil on kass. Kena noor isane triibik, kes on pensionärile seltsiks ja jalasoojendajaks. Seda looma pole Maali endale võtnud, ta tuli ise. Oli lihtsalt ühel kenal päeval platsis, näugus mõned korrad haledalt ja hõõrus end vastu Maali jalasääri.

Maalile meenus, et oli eelmisel õhtul kala puhastanud, tõi rapped kiisukesele, see pistis kogu toodu isuga nahka. Ja läinud ta oligi – et järgmisel päeval uuesti kohal olla. Nii jätkus see mõned nädalad, ehk isegi kuu. Siis hakkas aga lähenev talv endast märku andma, õues olid öösiti juba miinuskraadid, ning ühel hetkel avastas Maali, et hiirekuningas oli end lesole kerra tõmmanud – välisuks oli mõneks minutiks valla jäänud. Ei olnud Maalil südant looma välja visata, ikkagi jumala loodu, mis siis, et kassi päritolust ja pärisperest ei olnud miskit teada.

Maali oli küll külast uurinud, et kelle lemmikuga võiks tegemist olla, kuid päris ühest vastust ei saanud. Mõni küll vihjas, et teispool metsatukka oli suvel üks lastega pere, ehk jätsid nemad looma omapäi ja saatuse hooleks, kuid kindel ei saanud selleski olla. Ühes oli Maali kindel: hädas looma ei tohi abita jätta! Maali oli pärast seda, kui tema krantsitõugu kutsu mõned aastad tagasi auto alla jäi, endale küll lubanud, et ei ühtegi looma enam ... Aga nüüd oli see nurruv rohesilmne varas talle südame külge kasvanud, ikkagi elus olevus, kellega suhelda ja kellega hellust jagada.

Maali on seaduskuulekas inimene nagu enamik pensionäre – ta on lehest lugenud ja ka raadioast kuulnud, et lemmikloomad peavad olema steriliseeritud, vaktsineeritud, kiibistatud ja registrisse kantud. Ja looma eest lasub vastutus omanikul. Selleks et kõik oleks nagu kord ja kohus, peaks Maali aga koos hoolealusega tohtri juurde saama, kuid lähim loomaarst on linnas. Lähim bussipeatus asub umbes kilomeetri kaugusel, sinna annab pensionäril haigete jalgadega ka üksi komberdada, aga lisaks veel raske transpordipuuriga, no see käib täiesti üle jõu.

Õnneks oli seekord abi lapselastest, kes vanaemale appi tõttasid, linnast sõprade käest vajaliku puuri laenasid ja Maali koos kiisuga arsti manu toimetasid. Kõik kulud pidi Maali siiski ise kandma, sest ussirohi ja vaktsineerimine maksid ikka omajagu. Kass sai ka kiibi ja on nüüd täieõiguslik registreeritud lemmikloom. Omanikuks märgiti registrisse loomulikult Maali.

Nõnda elati talv koos üle, Maali kasis ja toitis, kuigi seda kasimist eriti vaja polnudki, sest kassike ajas oma toimetused enamasti õues ära. Kass aga kuulas kannatlikult pensionäri muresid ning vastas nurrumise ja haigete põlvede soojendamisega.

Koos esimese kevadsoojaga hakkasid pihta aga uued mured, pärast loomakese igapäevaseid metsaretki pidi Maali tema karvkatte üle kontrollima, sest näljased puugid olid juba varakevadel ärkvel ja valmis kõigi ettejuhtuvate elusolendite verd imema. Maali oli küll muretsenud selle ampulli vedelikuga, mis puugitõrjeks loomale kuklasse pigistatakse, kuid kas oli pensionäri käsi pisut ebakindel või konkreetne ravim lihtsalt sellele kassile ei sobinud, mine sa tea, aga puuke see eemal ei hoidnud, vahel tundus, et lausa vastupidi.

Loomaarst oli Maalile rääkinud puugirihmast, mis pidi tüütuid vereimejaid lausa kaheksa kuud tõrjuma, kuid kui Maali selle hinda kuulis, läks meel mõruks. „Järgmisel pensionipäeval,” otsustas ta siiski kindlameelselt ja nopib nüüd iga päev looma puukidest tilkuvat kasukat puhtaks.

Kassi märgistamine on soovituslik
Selle elusolendi päästsid halvimast tema enda tugev ellujäämisinstinkt ja pensionär Maali hea süda. Kõigil loomadel siiski nii hästi ei lähe, aeg-ajalt jõuavad avalikkuse ette uudised kassikolooniatest, kus kontrollimatult paljunenud loomad virelevad väga halbadest tingimustes.

Tundub aga, et arvet lemmikloomade tegeliku arvu ja olukorra kohta ei pea Eestis keegi. Hulkuvate loomade püüdmise ja hoidmisega tegelevad küll kohalikud omavalitsused, kui neil ei jagu alati selleks võimalusi. On kolm üle-eestilist registrit, kus need loomad justkui peaksid arvel olema, aga tegelikkus on teine. Osa omavalitsusi on loonud ka oma registri. Lemmikloomade pidamise eeskirja on kehtestanud kõik omavalitsused, koerte märgistamine mikrokiibiga ja registrisse kandmine on enamasti kohustuslik, kasside puhul soovituslik.

Lemmikloomi kiibistatakse, et kadunud loom kiiresti omaniku juurde tagasi jõuaks või et vajadusel saaks kindlaks teha, kes on looma omanik. Ainult looma kiibistamisest ei piisa, lemmiklooma kiibi number tuleb kanda lemmikloomade registrisse, kus see seotakse infoga looma omaniku kohta. Mõistlik on lemmikloom kanda mitmesse registrisse, kuna kohustuslikud registrid on kohalike omavalitsuste juures, ärajooksnud koer võib aga lühikese ajaga jõuda teise linna või valda. Tõukoerad registreeritakse ka Eesti Kennelliidu registris.

Maali kass ei olnud kantud ühtegi registrisse.

„Toetan ühtse riikliku lemmikloomaregistri loomist, mis aitaks paremini tagada loomade heaolu ning suurendaks vastutustundlikkust looma pidamisel. Praegune süsteem on killustatud ega paku piisavat kindlust, et looma andmed on õigesti ja ajakohaselt registreeritud. Ühtne register aitab kiirendada kadunud loomade kojusaamist, tõkestada ebaseaduslikku loomakaubandust ning toetab kohalikke omavalitsusi loomapidamise järelevalves,” kõneles regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Tema sõnul on ministeerium ette valmistamas veterinaarseaduse muudatust, millega muudetakse kohustuslikuks koerte mikrokiibiga märgistamine ja nende andmete registreerimine PRIA hallatavas registris.

„See teema on saanud positiivset tagasisidet ning liigume kindlalt edasi – seaduse vastuvõtmist kavandame 2026. aastasse. Usun, et see muudatus aitab nii loomi kui inimesi ning loob selgema ja toimivama süsteemi,” sõnas Terras.

Põllumajandus- ja toiduamet meenutab vaktsineerimise tähtsust
Põllumajandus- ja toiduameti (PTA) loomatervise ja -heaolu osakonna nõuniku Maarja Kristiani sõnul on vaktsineerimine vastutustundliku loomapidamise oluline osa. Looma vaktsineerimisega kaitsed ka iseenda ja oma pereliikmete tervist. Vaktsineerimine aitab ära hoida haiguste levikut loomade seas, mis võib mõnel juhul mõjutada ka inimest. Näiteks marutaud, loomade ja inimeste ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõpeb alati surmaga. Ravi sellel puudub, kuid haigust on võimalik vaktsineerimisega ennetada.

Euroopas, sh ka Eestis, on marutaudialane olukord viimase paarikümne aasta jooksul märgatavalt paranenud just tänu koerte-kasside ja metsloomade, punarebaste ja kährikkoerte vaktsineerimisele. Siiski, rõhutab Kristian, tuvastatakse marutaudis loomi ikka ja jälle mõnes Euroopa riigis. „Sellel aastal on marutaudi Euroopas avastatud nii koduloomadel kui ka metsloomadel Poolas, Rumeenias, Moldovas ja Slovakkias,“ sõnas ta.

Koerte, kasside ja valgetuhkrute marutaudivastane vaktsineerimine on kohustuslik. Lemmikuid tuleb marutaudi vastu vaktsineerida iga kahe aasta tagant. „Esimene süst tehakse kolme-nelja kuu vanuselt, seejärel aasta pärast ning peale seda on iga kahe aasta järel vajalik kordusvaktsineerimine,“ kirjeldas Kristian vaktsineerimisprotsessi. Lisaks soovitas ta loomaomanikel nõu pidada loomaarstiga, milliste tõsiste laialt levinud haiguste vastu on võimalik lemmiklooma veel vaktsineerida.

 

Autor: PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 22/05/2025 08:53:02