Inara Luigas ja Aldo Kals Petserimaa raamatu esitlusel Värskas. Foto: Ilmar Vananurm

Eesti raamatu 500. aastapäevale pühendatud „Petserimaa elulooraamatu“ esitlussaaga algas 2. mail Tartus ja jätkus 15. mail Värskas. Petserimaa suveülikooli esindajad olid aegsasti kohal, et panna vabadussamba jalamile, Petserimaa kahe laualipu vahele mälestusküünal tekstiga „Au Petserimaa vabastajatele!“. Tundsime heameelt, et vabadussamba rajamisse panustasid ka Petserimaa suveülikooli liikmed ja meie rajataguse ajakirjandusliku teavitustöö kaudu mitmed väliseestlasedki, nende hulgas Jüri Toomepuu.

Seadsime end raamatukogu hubases esindusruumis Eesti ja Petserimaa laualippude, maakonna kaardi ja muude tarvikutega oma etteasteks valmis. Kuigi olime seal esimest korda, jäi mulje, et meie vastuvõtja Heli Kõllamägi on meie tuttav aegade algusest. Raamatukogu poolt olid välja otsitud minu raamatud, mida keegi varem kuskil pole märganud esile tuua. Omalt poolt sai raamatukogule kingituseks kimbuke minu trükiseid, millele kindlasti toon lisa.

Kell 17 kukkus kuskil kellakägu ja võõrustaja, tartlaste ning kolme väärika külalisega läks lugu lahti! Ilmar Vananurm mängis ja laulis oma unustamatut „Petseri valssi“ ning muusikaline avalöök sai samuti tehtud (vahetpidamata jooksid numbrid diktofoni ekraanil).

Tervitasin ja tänasin kokkutulnuid, eriti aga raamatukogutöötajat, kes meid lahkelt vastu võttis ja kohvikannu sisse lülitas. Pakkusin välja, et räägin pisut endast, oma kodukohast Pärnu-Jaagupist, sidemetest Petserimaaga ning elulooraamatu saamisloost.

Olen sündinud 1945. aastal Pärnu-Jaagupi alevis, mis asub Pärnust 28 km põhja ja Tallinnast 101 km lõuna suunas. Olen „Petserimaa külade“ raamatust lugenud, et sealne maastik on tulvil järvedest, ojadest ja jõgedest. Meil seal Pärnumaal piisab ühe käe sõrmedest, et järve mõõtu veekogusid kokku lugeda: Ermistu, Kaisma, Lavassaare, Tõhela ja Tõstamaa.

Kes tahab teada, kus on Pärnu-Jaagupi kihelkond, otsigu maakaardilt üles Kaisma ja Lavassaare järv, tõmmaku nende vahele mõtteline joon ning ongi minu kihelkond kirdest edelasse märgitud. Kui keegi tahab mulle leida „saatuse sõrme“, siis võtku teadmiseks, et Kaisma järve lähedal sündis 1870. aastal Petserimaa valgustaja ja preestri Karl Ustavi sakslannast abikaasa Pauline (snd Miederberger). Tema oli ilmselt võtmeisik Petserimaa toomisel ‒ petserimaalaste sellekohase ametliku pöördumise alusel ‒ Venemaa küljest Eesti koosseisu 1918. aastal (enamikule „teadjameestele” on see tõik täiesti tundmatu).

Õppisin Tartus ajalugu ja olen kaitsnud sel erialal kaks teaduskraadi. Olen abielus, kahe poja isa ja nelja lapselapse vanaisa. Mul on olnud suur õnn kogu elu tegutseda ajaloo alal nii muuseumitöötaja, ajalooõpetaja kui ka ülikooli õppejõuna.

Asusin ajalugu õppima 1967. aastal ja enam-vähem sellest ajast olen tuttav nimeka petserimaalasest rahvaluuleteadlase Paul Haguga, kellega olin viimati koos nädalapäevad tagasi, kui talle kui kaasautorile meie käesoleva elulooraamatu üleandmist korraldasin. Kutsusin Pauli kui suurepärast asjatundjat ühe oma üleriigilise eeposeteemalise ürituse peaesinejaks 1995. aastal, kus ta tutvustas ka seto Peko eepose lugu.

Petserimaast kuulsin esimest korda oma emapoolselt vanaisalt Jürilt ja oma isalt Arturilt, kes mõlemad olid sõjaväelist sundaega vastavalt tsaari- ja Eesti ajal Petserimaal teeninud. Kui ise üheksa-aastaselt Eesti maakaarti uurisin, siis avastasin, et Eesti Petseri oli ENSV piiri taga? Hiljem selgus, kuidas see maakond oli naabri poolt üle võetud. Tänapäeva maateadusõpikute koostajatele näpunäide: vaadake sõjaeelse algkooli geograafia töövihikut, siis saate ka ise teada, kuidas Eesti peab põhiseaduse paragrahvi 122 järgi koos Petserimaaga tänapäeval välja nägema, aga ei näe.

Ise külastasin Petserimaad esimest korda 1959. aastal koos oma ema Pärnu-Jaagupi töökaaslastest kooperaatoritega Molotovi veoauto presendiga kaetud kasti pinkidel Lõuna-Eesti kahepäevasel ekskursioonil, kus Petserit võeti ikka Eesti osana ning munkasid ja poemüüjaid sai eesti keeles kõnetada.

1963. aastal käisin Petseris koguni kaks korda. Esmalt just siis koolilaste hulgas moodi läinud autostopimatkamise võimaluse tõttu. Kloostris tegime pumbajaama juures juttu päikeselõõmas furaškat kandnud tõsise ja pisut mureliku silmavaatega töömehega, kelle nime sain teada 60 aastat hiljem – August Kunnus. Muljet avaldasid jumalakojas kirikuslaavi keeles järjehoidjaga paksu pühakirja laulval toonil lugenud ilmik ja Mihhaili katedraali valgustuslahendus: kirikul polnud ainsatki akent, särav päikesevalgus voogas kupliakendest sisse.

Seejärel olin tuntud looduskaitsetegelase Jaan Eilarti kutsel harmooniumiga Värskas loodussõprade kokkutulekul kunagises kasarmus. Et olin koolipoisina pisut esperanto keelt nuusutanud ja Värskas oli parajasti ka Balti, täpsemalt Nõukogude Liidu esperantistide kokkutulek, osalesin sellelgi pärast Eilarti ürituse lõppu.

Esimesel puhul tehti ekskursioon Petserisse ja Irboskasse, kus Eilart näitas meile Eesti tegelikku idapiiri. Teisel üritusel tegime laevaga tiiru ümber Kolpino saare. 1987. aastal sooritasin oma Tartu muuseumisõpradega huvitava autobussimatka Petserimaale, mille keskmes olid klooster ja ekskursioonibüroo giidi saatel Irboska ümbrus. Sama seltskonnaga külastasin 2020. aastal Salusaart, kuhu paljud pole oma jalga tõstnud.

2014. aastal olin ilmselt Inara Luigase vahendusel kutsutud Seto kongressi külaliseks Värskas. Üritus oli võimas, aga kõigi varasemate kongresside otsuste ja resolutsioonide kuulutamisest jõus olevateks ei piisa. Vähemalt paar korda, nt usupühade taustal, tuleks petserimaalaste muredest teavitada ajalehtedes, raadios ja televisioonis kogu Eestit ja maailma. Kes peni hända liigutab, kui mitte koer ise (nt Ruhnu sadama süvendamist ei hakka Eesti riik tegema, kui ruhnlased ise selleks soovi ei avalda).

Riigikogu, valitsuse ja presidendi ees on vaja pidevalt oma muredega esineda ja neist valjult rääkida. Võõraste empaatiavõime ei tööta, töötab riigiaparaat! Arvan, et üksainus petserimaalaste põhjendatult koostatud avalik kiri Toompeale või Kadriorgu oleks lõpetanud riigireeturliku ühemehesoolo, uue ja veel uuema Eesti-Vene piirilepingu saaga, kuhu kulutati miljoneid kroone ja sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha.

Eesti seadused lubavad kodanikualgatust, kui see tegevus on kooskõlas põhiseaduse vaimuga. Kümmekond aastat tegutsenud Tartu Rahu Põlistamise Selts ja Petserimaa suveülikool on võtnud südameasjaks sekkuda riigi ükskõiksesse suhtumisse oma seaduslikesse, kuid ajutiselt okupeeritud ja annekteeritud idaaladesse, sealhulgas Petseri maakonna kontrolljoonetagustesse aladesse.

Oli rõõm osaleda Obinitsa raamatukogu juhataja Liidia Sillaotsa vahendusel 2015. ja 2016. aastal kohapeal Petserimaa Ülestõusmisülikooli sildi all rahvaülikooli vormis ajalooloengute ja allkirjade kogumisega uuema Eesti-Vene piirilepingu vastu. Tundsime rõõmu, kui riigikogus kukkus läbi järjekordne selle ratifitseerimise hääletus 25. novembril 2015.

Meie uue nime all tegutsenud Petserimaa suveülikooli tipphetked olid aastatel 2017‒2022, mil võtsime oma telgiga osa kuuest järjestikusest Seto kuningriigi päevast. Eesmärk endiselt korraldada rahvaülikooli vormis ja tugevate lektoritega (Rein Einasto, Andres Inn, Peeter Kaasik, Rein Koch, Mart Niklus, Jaak Pihlak, Peep Pillak, Urmas Salo, Indrek Särg, Veronika Varik jt) loenguid Petserimaa ajaloo, looduse ja maateaduse ning maakonna suurmeeste (Samuel Sommer, Karl Ustav, Anton Õunapuu) teemadel. Tegin ka ise mõnikord suu lahti.

Ega me seda väga oodanudki, aga nii mõnigi Eesti avaliku elu tegelane astus meie telki uurima, millega siin sinimustvalge ja Petserimaa leelokandlega lipu kõrval, setode püha Jüri ikooni ees põleva küünla säras tegeldi. Parima mulje jätsid meile Jüri Adams ja Kaja Kallas.

Seda loengutegevust võimendasime hiljem ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias ettekannete avaldamisega. Kuus aastat järjest läks meilt kiri Konstantinoopoli patriarhile Bartholomeos I-le sooviga, et tema kanoonilises alluvuses olev õigeusklik maailm palvetaks iga aasta setode jüripäeval, 6. mail Petseri maakonna taasühendamise eest muu Eestiga.

Petserimaa sõbrad muretsevad, et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 122 järgi de iure meile kuuluv maakond pole seda de facto. Seejuures ei näi keegi midagi tegevat, et see nii ei oleks. Kedagi ei näi häirivat, et naaberriigi verine diktaator käib Petseri kloostris oma pihiisalt saamas õnnistust Ukraina Vabariigi hävitamiseks. Samad sõnad Venemaa mõju all olnud Kiievi juhtiva kloostri neile kaotsiminekul selle aujärje Petserisse toomisel.

Sellest on korduvalt juttu olnud, et asja lahendamiseks tuleks välisministeeriumis luua ametikoht okupeeritud alade kuraatorile, kes valvaks rahvusvahelise õiguse järgi olukorda Eesti okupeeritud aladel. Vajadusel külvaks ta naabri üle õigustatud protestidega, olles sellega maailma pildil, meie tegevusetuse tõttu ei teata mujal Petserimaa muredest midagi. Korduvatele pöördumistele ja meeldetuletustele vaatamata pole meie eurosaadikud Brüsselis sel teemal sõna võtnud, kuigi Ukraina kohta seda tehakse.

Asi kipub koomiline olema seetõttu, et ka siinpool kontrolljoont elavad kodanikud ei tea peaaegu midagi Petserimaast ja sealsetest muredest. Et mingi ajaloohõnguline teave leviks, oleks vaja midagi ette võtta. Petserimaa sõbrad on mõnda aega mõtisklenud maakonna ajaloo tutvustamiseks elulugude kasutamist. Ise tegin seda oma kodukihelkonna kohta täpselt pool sajandit tagasi. Siis valmis mul ja mu abikaasal Mallil kaheköiteline käsikiri ‒ Pärnu-Jaagupi muinasaegset nime Korbe kasutades ‒ „Tuntud korbelaste elulood“. See sisaldab 56 illustreeritud põhi- ja lisaks 31 lühielulugu.

Et nimekatest petserimaalastest tekiks mingi ülevaade, sai aastatel 2020‒2022 koostatud „Petserimaalaste üldnimestik 1862‒2022“, mis sisaldab umbes 7000 biobibliograafilist kirjet petserimaalastest (selleks sai läbi töötatud sadakond Eesti tähtsamat eluloolist teatmeteost), ja 2023. aastal see raamatuna välja antud.

Selle põhjal algas 2024. aastal 30, põhiliselt aga kolme kogenud elulookirjutaja (Enn Ernits, Peep Pillak, Heini Vilbiks) osavõtul „Petserimaa elulooraamatu“ kirjutamine, see sisaldab 163 illustreeritud elulugu, esindatud on 28 naist ja 135 meest. Tegu on ajaloolise Petseri maakonna hariduses, majanduses, kultuurielus, poliitikas, spordis, sõjanduses, usuelus ja teistes eluvaldkondades silma paistnud tegelastega. Elulooraamatus säravad Petseri gümnaasiumi õpetajad ja nende õpilased, kellele olid jõukohased kõikvõimalikud vaimuelu saavutused.

Olen teinud mitu pöördumist ajalootudengite poole, kes otsivad endale bakalaureuse- või magistritöö teemat. Pakun selleks „Petseri gümnaasiumi ja 2. keskkooli ajalugu“, millest võib välja kasvada isegi doktoritöö „Petserimaa hariduslugu“. Kirjutamist ootaks ka koguteos Petserimaa, seisuga kuni 1944, ja jätkamist sariväljaanne „Petserimaa külad“.

Mu üle poole tunni väldanud esitlusjutt lõppes ja selgus, et rahvast oli tublisti juurde tulnud. Oma autorieksemplarid said kätte Aare Hõrn, Rein Järvelill, Inara Luigas, Õie Sarv ja Ilmar Vananurm, kes vahendas kokku kolme eksemplari jõudmist Georg Pelisaarele ja Vilma Tigasele ning Petserimaa sõbrale Aare Lepastele.

Elav huvi oli minu autogrammi vastu ja hunnik elulooraamatuid osteti ära. Mulle tehti kingitusi, mida ma kindlasti polnud ära teeninud, aga mille eest tänasin kinkijaid. Üks eksemplar elulooraamatut jõudis isa Andreas Põllu kätte, keda tunnen tema teenistusaastatest 1991‒1996 ja 2004‒2014 minu abikaasa kodusaarel Muhus. Omakorda Andrease aate- ja mõttekaaslane, Petseri Vaimuliku Seminari kasvandik ja Tallinna Issanda Muutmise peakiriku ülempreester Emmanuel Kirss oli minu Pärnu-Jaagupi Uduvere õigeusu kiriku kauaaegne preester.

Ere mulje jäi vaimustatud raamatusõprade seltskonnast, kes on truu oma maakonnale ja oskab hinnata selle sõpru. Kohal oli Petserimaa tunnustatud vabadusvõitleja Jüri Vaidla, kes olnud sage külaline ja kõnemees Tartu rahu maja ees 2. veebruaril. Üllatuspommi valmistasid aga Õie Sarv ja Inara Luigas, kes lõid lahti leelo minule! Sain aru, mis ülev tunne võis olla Soome riigitegelastel, kellele leelotas Hilana Taarka aastal 1921!

Petserimaa suveülikooli tartlased lahkusid tänutundes Värskast, vabadussambal põles edasi leinalindiga mälestusküünal Petserimaa vabastajatele.

 

Autor: ALDO KALS, Petserimaa sõber
Viimati muudetud: 22/05/2025 08:41:08