Loosi koolihoone sai katuse alla 1940. Sõja ajal paiknes selles Wehrmachti väeosa, seejärel seisis tühjana, siis kool 1949–2000. Nüüd eravaldus. Foto: erakogu

Algus 23. jaanuari LõunaLehes.

Järgmisel päeval jätkus tavaline argielu. Eilsest peost midagi ei räägitud, vahest ainult nelja silma all. Ei meenutanud seda ka esimees. Ometi sai see pöördepunktiks tema elus.

Edaspidi elas ta mõned päevad karjalauda lakas Kaarti Lindaga, siis mõned päevad senise naisega popsimajakeses. Tegelikult Linda polnud lesk, ta mees, politseinik, elas Siberi vangilaagris. Ka vabanemise järel ei lastud teda kodumaale. Neil oli kaks last, minuvanune poeg Lembit ja temast noorem õde Milvi. Lõpetanud 7-klassilise kooli, sõitis Lembit isa juurde ja Siberisse nende jäljed kadusidki.

Kuid muutumas oli ka ühiskonna elu nii Tasuja kolhoosis kui ka Eesti NSVs. Tugevnes partei kontroll igal elualal. Paul Niitmetsa arvates oli tema tähetund tulnud.

Ka teine mees külas oli saanud parteipileti tasku – Kasaritsast Sepa tallu koduväiks tulnud Karl Vassa. Väidetavalt bolševik 1924. aastast. 1939. aastast elas ta siin politsei järelevalve all, Saksa ajal pidi iga kahe nädala järel vallamajas end näitama. Külakooli haridusega, Lenini tüüpi teoreetikuna ta teotahtelisele Niitmetsale ohtu ei kujutanud.

Kolhoosielu kohandati üleliidulise plaanimajandusega. Ülevalt tulid korraldused, mis kuupäeval kevadkülvi ja heinateoga alata, olgu maa külmunud või ilm vihmane. Suvel pidid kolhoosilapsed teatud päevi kolhoosis karjuseks olema, kolhoosi aiamaal peenraid rohima koos küüru vajunud vanaemadega.

Keset küla maantee pervele püstitati plakat „Seltsimees Kolhoosnik! Normipäeva täitmata ära lahku põllult!“.

Normipäev oli ainus väärtusühik, millega mõõdeti tööd põllul, karjalaudas ja raamatupidamises. Kuid keegi ei teadnud selle väärtust, mis pidi selguma sügisel. Normipäeva tegelik hind oli igas kolhoosis ja igal aastal erinev. Normipäevad asendati rahapalgaga alles aastal 1956.

Muutused mõjutasid kolhoositööd juba esimesel sügisel. Põllult enne pimedust ei lahkutud, kuid tööd ka ei tehtud. Istuti ümber lõkke ja heietati mälestusi kadunud aegadest ja inimestest. Lõkke juures istus ka brigadir Rauba Taaniel. Esimeest polnud – Nikatsi Paul kartis ööd nagu laps pimedat tuba.

Kord tuli ta meile, olime emaga kahekesi kodus. Näitas paberit, kuhu oli joonistatud võllapuu ja poomisnöör silmusega – pistetud talle läbi akna tuppa. Poisikeste vemp see polnud, alles hiljuti oli tapetud rahvakaitse komandöri vend ja isa.

1950. aasta kevadel enam keegi mullust leivaküpsetamist ei meenutanud, leiba ei jätkunud omalegi. Normipäevade eest saadi rukist nii vähe, et oli kunst leivaga sügiseni elada. Eriti paljulapselistel peredel.

Kevadel 1949 suleti Tüütsmäe 4-klassiline kool. Vabariigi ajal katuse alla saanud uus Loosi koolimaja, Rootsi allkooli järele tehtud palee, avas lõpuks ukse. Kolmandasse klassi jõudnuil tuli esialgu küll siseneda mööda kaldpinda ja läbi akna. Laulutunnid toimusid trepikojas.

Tüütsmäe järele igatsema hakkasin alles aastakümneid hiljem. Loosis oli huvitavam: kümme korda rohkem kaaslasi, osalt mu Loosi sugulaste kaudu tuttavadki. Ja üheksa õpetajat: Loosi vanast 6-klassilisest koolist tulnud, seal Vabadussõja rindelt koolijuhatajaks saanud Karl Puusepp, nüüd õppealajuhatajaks alandatud, loodusloo ja joonistamise õpetaja Erich Sõnna – nende möödumisel kerkisid mütsid iseendast. Klassiaknast paistsid taevarannal Noodasküla ning minu sünnimaja.

Vene keele õpetajaks tuli Põlvast Elsa Kurrusk, tsaariaegse haridusega vooruslik vanatüdruk. Pahandas kord: „Miks te Pionerskaja Pravdat ei telli?“ Keegi tagapingist ühmatas: „Raha pole!“ – „Raha?“ imestas vanatüdruk. „See maksab ainult 90 kopikat kuus!“ – „Aga vanemad said normipäeva eest 10 kopikat,“ kõlas juba julgemalt. „Ja seegi jäi maksmata, anti vaid kotitäis kesvi,“ kõlas juba sõjakalt. Kurrusk vajus vaikides toolile. Toibus aga kohe: „Võtke lahti oma utsebnik, lehekülg ...“

Meie klassis oli üks pioneer, Niina Tsentroopova Irboskast. Eesti keelt rääkis hästi, keegi teda ei kiusanud ega temaga ka seltsinud.

Samal õppeaastal arreteeriti Loosi koolist neli õpetajat: Elmar Meister, Koidula Sillaste, Helju Juhkam ja Maimu Sild. Koidula oli Tüütsmäel minu klassijuhataja ja isa tädipoja Sillaste Augusti kaudu ka sugulane.

Tundi tulles hakkas Kurrusk ootamatult kõnelema meie kodukeeles: „Ärgi unohtagu, et säädüs om meil väe-ga kõva.“ Võib-olla tahtis ta hoiatada meid, aga vast kartis ka ise „säädüst“, kuna ta isal olnud väike riidekauplus.

Külas tärkasid uudsed tööalad. Näiteks suhkrupeedi kitkumine kolhoosipõllul sügisõhtu hämaruses ja öine siirupi keetmine oma köögis. Meil varjas end Venemaale töölesaatmise eest tüdruk Vastseliinast, keda õega kutsusime Siiropi-Salmeks. Päeval ei tohtinud ta õue minna, aga öösel ei saanud und – toimetas pliidi juures või luges hommikuni juturaamatut. Metsaäärsetes taludes aeti hansat, mis tõi raha majja.

Suvel pandi poisikesedki leiba teenima. Äratati päiksetõusul, hakkasime Tootsi Vello ja tema koolieelikust venna Endeliga linna poole astuma, tühjad kotid seljas. Sinna oli 12 kilomeetrit mööda mägesid ja orge, põldude ja metsatukkade, külade ja talude vahel väänlevat maanteed. Tee ääres vaid nimepidi kuuldud Verijärv, Valgjärv, Pappjärv, Tamula. Oli nagu matk kodumaa tundma õppimiseks.

Igav oli vaid seista tunde kõrvetava päikese all leivasabas, mis kulges teosammul mööda Tartu tänavat madala poekeseni kinomaja ees. Sealt sai seljakotti kandilise leivapätsi. Järgnes võidujooks tagasi Jüri tänavani. Ja teine sabasseis sama leivapoeni. Saime ka sõimata vanematelt inimestelt, aga õppisime ka ise lõõpima. Lõpuks saime teisegi pätsi kotti.

Koduteel hakkas kuumus alanema, aga käisime ikkagi Verijärves, ujudes jõime karastavat järvevett. Jõudes Palometsa külani, hakkas päike loojuma, kodukülla jõudsime valevas suveöös. Seljakotis poolteist pätsi leiba, teise poole olime ära söönud.

Ükski külapoiss ei leppinud kolhoosikorraga. Keset küla püstitatud vineerplakatile, mis kutsus seltsimees kolhoosnikku võõrvõimu orjama, tegime kivisõja. Järele jäid pilpad. Aga ikkagi püstitati uus plakat, mille jällegi pilbasteks tegime. Vello ütles: „Kurat kuidas nad küll õppust ei võta!?“

Raskemaks läks eriti karjatalitajate elu. Juba toomapäeval (17. jaanuar) lõppes loomasööt. Ajaleht soovitas lehmadele anda haljaid kuuseoksi. Karjanaised pidid neid ise metsast hankima ja vankriga koju tooma. Märtsis algas lehmade „sünnipäevade pühitsemine“. Karjanaiste kisa peale tõttasid külamehed lauda juurde, tõstsid paar laelauda täpselt „hällilapse“ kohal lahti ja lasksid kaks jämedat köit alla lauta. Laudas toppisid karjanaised ühe köie lamava lehma tagajalgade, teise esijalgade taha ning andsid lael seisjatele märku: „Tõsta!“ Neli meest – üks iga köie otsal – hakkasid looma halvatud jalgadele tõstma. Vahel õnnestus kohe, enamasti kukkus loom pikali, niipea kui köied lõdvenesid. Siis hakkasid karjanaised looma masseerima, sõnajõuga turgutama ning ülestõstmist korrati veel ja veel – ja see lõppes tavaliselt rõõmsalt.

Murepäevad kordusid juba aprilli tulekuga, mil loomad vabastati ahelaist ja laudauksed avati pärani. Mõned lehmad ei teinud sammugi või kukkusid selle järel maha. Taas tuli meesjõudu vaja. Nõrgemad loomad talutati kahe mehe vahel õuele, mõned kukkusid sealgi. Nii mõnegi elu kustus Võru tapamajas, Venemaale ei jõudnudki.

Karjanaiste töökoormus suvel ei vähenenud. Tuli jälle sõita metsa, hanguga allapanekuks sammalt kiskuma, sest põhk oli viimse kõrreni loomasöödaks kulunud. Suvisel poolaastal tuli kolm korda päevas lehmi lüpsta ja emal jäi une jaoks vaid kaks-kolm tundi ööpäevas. Oli mõistatus, kuidas tema jalgadel püsis.

Ka põllutöölised rähklesid suvekuudel päikesetõusust loojanguni. Mõttetu põllutöö järel pidi kogu jõu, tarkuse ja nutikuse pühendama õueaiamaale ning lauta jäetud ainsale lehmale, mis aitas perel elu sees hoida. Aga pikapeale sellega harjuti. „Ka põrgus võib elada, aga see just kõige põrgulikum on,“ ütleb Poola kirjanik Stanislaw Lem.

Kõik kolhoosnikud ei alistunud saatusele hääletult. Olin kord tee ääres, kui möödusid tülpinud nägudega põllutöölised. Kuulsin Härma Osvaldi madalat häält: „Kes me siin lõpuks oleme?“, ja ta vastas ise: „Rääkivad tööriistad vaid.“ See ütelus jäi mälus kõlama.

Aastaid hiljem lugesin, et samade sõnadega iseloomustas enam kui 2000 aastat tagasi elanud filosoof Seneca Rooma orje. Muidugi polnud Osvaldil aega elus antiikajalooga tegeleda, kuigi kasutas kirjakeelset sõna „rääkivad“, ilmselt polnud sõnapaari kohanud ka paljulugenud Villaku Kusta. Ometi iseloomustab see sõnapaar seisundit, millesse langes eesti talurahvas 20. sajandi teisel poolel.

Järgneb.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 13/02/2025 08:27:22