Küsitlus

Kas oled alustanud grillimishooaega?

Roosid Eesti riigile: fragmente vabariigi sünni aegadest, 24.

Vägede ülemjuhataja Johan Laidoner
„Po kakoi statji ...” („mis õiguse järgi ...” – vn k) pidi Soome kolonel Eestis ühe egoistliku Vene leitnandi ees kapituleeruma ja käed üles tõstma? See oli mitte ainult Paju lahingu, vaid ka soomusrongide ja -autode koostöö lahendamatu vastasseis, kui pidada silmas polkovnik Partsi tekitatud vastuolusid. Aga kindralstaabis laiutas ülemjuhataja Johan Laidoner käsi, sest ka tema ei suvatsenud astuda samme tekkinud vastuolude lahendamiseks. Kas soomusautod peavad toetama soomustatud raudteeronge või kaitsma lagedal väljal hallide kogudena rünnakule käsutatud elavaid sihtmärke, keda vaenlase kuulipildujad karistamatult maha niidavad. Ja nii päevast päeva, millega on kaasnenud ülemjuhataja jõuetud targutused rindejoone korraldamisel. Üks selliseid ebamääraseid polkovnik Laidoneri päevakäske Tartu kaotuse puhul on siin käepärast:

„19. Dec. 1918. a. Tallinn. Tartu Maakonna valitsuse esimehele ja P. Limbergile. Sõjariistad ja sõjamoon on polkovnik Limbergile saadetud. Tartu peab ennast ise ja oma sõjavägesid organiseerima. (Kes on Tartu, kes peab korraldama, kes vastutab? Laidoneril ülemjuhatajana polnud sellest õrna aimugi – E. K.) Aga ta postuleerib: „Nõrgad punaste salgad tungivad ainult sellepärast edasi, et meie ennast küllalt energiliselt ei organiseeri.“ Laidoner.

Ning selline on imetletud ülemjuhataja operatiivne päevakäsk. Kas on see kaine peaga kirjutatud või kuskil piljardilaua serval, pole teada. Aga siin ta on. Lugege ja imetlege. Sõjaajaloo klubi auliige Mati Õun on tavatsenud tähendada, et kui sõda oleks jäänud sellisel tasemel Laidoneri juhtida, oleks see kindlasti kaotatud. Kuni ülemjuhataja sügas pealinnas mune, võis olukord rindel mitut kanti murduda. Alampolkovnik J. Unt aga ei suutnud isegi nõrkadele punaste üksustele vastupanu organiseerida ja jättis kaitsetu Tartu linna Läti küttide rüüstata. Nii on kommenteeritud. Kuid kas see on tõene, on esialgu teadmata. Aga siiski on: „8. detsember 1918: Punavägi Jõhvis ja Võrus. 21. detsember 1918: Tartu maha jäetud“ (vana kalendri järgi, „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt“, 1927). Mitte kaotatud ega võidetud, vaid lihtsalt maha jäetud.

Kirjeldatud dissonants ja disharmoonia ei valitsenud üksnes Eesti valgel rindel, vaid see oli sama omane ka punasele. Analoogne olukord tekkis punaarmee rünnakul Narvale 28. novembri varahommikul, kui valmistuti linna vallutamiseks. „Läbi soise maastiku liikudes jõudis jõe ületanud Viljandi kütipolk lõuna poolt Kreenholmi lähistele, ent kandis katsel Narvasse tungida lagedal Joa väljal raskeid kaotusi ning pidi tagasi tõmbuma. [---] Surma sai koguni 83 võitlejat, teiste hulgas üks punakütiüksuste loomise organisaatoreist Jaan Sihver, kes ilmselt lootis oma eeskujuga võitlejaid innustada” (H. Ojalo, „Punakütid. Eesti punakaartlaste ja punaste küttide sõjatee 1917–1920”, 2014).

Kas Paju lahingus oli midagi teisiti, kui rünnaku eel juba ette kaotatud lahingus hukkus lagedal väljal 156 võitlejat? Nende hulgas partisanide pataljoni juht Julius Kuperjanov, kes võrdluses Jaan Sihveriga lootis sama lapsikult oma võitlejaid innustada ja langes püstipäi selles lahingus. Või luhtunud pealetung Anna lahingus, kus rünnakul üle lageda välja mõisa kiviaedade taha varjunud Eesti kommunistliku Viljandi punase polgu (rügemendi) vastu oli soomusronglaste löögiüksusel olulisi kaotusi elavjõus.

Juba rünnaku hakul langes suurte lahinguliste kogemustega õppursõdurite komandör leitnant P. Truuts. Kas öelda, et langes või hukkus, sest surma tõi talle lahingus mitte vaenlase käsi, vaid detoneerunud omaenda granaat tema vööl, polegi vist oluline. Tundub, et hoopis olulisem oli ootamatult tärganud süütunne ja masendus lahingusse minnes, kui ta oli just äsja oma käega maha lasknud ehk mõrvanud sõjavangina kaitsetu Viljandi nooruki. Kas leitnant Truutsi surm oli kinni tema iseloomus, saatuses või süüdimatu nooruki süütult valatud veres, on raske öelda. Aga juba eelmisel õhtul oli Truuts maininud, „... et kuigi ta on vana sõjamees, on tal seekordne lahingusse minek vastumeelt“. Aga kui lõig (lõõg) saab kord täis, võib luuavarrestki pauk tulla. Ja siis astub viimase sammu sinu eest sinu enda saatus.

Kronoloogilisi vaatlusi. Veebruar 1919
01.02. Eesti väed hõivavad Võru ja Valga. Kogu Eesti ala on vaenlastest vaba.
04.02. Eesti väed hõivavad Petseri.
09.02. Eestisse saabub esimene toidusaadetis – 550 tonni nisu Suurbritanniast.
13.02. Tallinna saabub 178 Rootsi vabatahtlikku major Carl Axsel Mothanderi juhtimisel. Kuid ainult üks nendest saabunutest on jätnud Eestis viibimisest jälgi kahe rahva ajaloosse ja oma hulljulgusega kirjutanud nime mitme rahva entsüklopeediasse. See mees oli kapten Einar Paul Albert Muni Lundborg (1896–1931).
16.02. Punaarmee alustab üldpealetungi Eesti vägede vastu. Eesti sõjaväel õnnestub vaenlase pealetung peatada märtsi keskpaigaks.
16.–21.02. Saaremaal oli mäss. See puhkes stiihiliselt ning oli sihitud saarel peremehetsevate baltisaksa mõisnike ja kujuneva Eesti riigivõimu vastu. Vastuhakk suruti sõjaolukorras kiiresti maha, hukkus või hukati 163 inimest.
18.02. Eesti ja Läti sõlmivad lepingu, mille kohaselt Eesti annab loodavatele Läti väeosadele sõjalist abi ning Läti lubab loovutada Eestile Valga linna ja muud vaidlusalused piirialad. Läti valitsus jätab lepingu ratifitseerimata.
24.02. Eesti valitsus kinnitab Eesti Panga põhikirja.

Märts 1919
08.03. Eesti Vabariigi valitsus võtab vastu otsuse Vabadusristi asutamise kohta. Asutamisajaks loetakse 24. veebruar. Sellekohane määrus avaldatakse 16. aprillil.
17.–23.03. Vabadussõja lõunarindel alustab punaarmee suurpealetungi ja üritab haarata Võru linna. Aprilli alguseks tõrjub Eesti kaitsevägi vaenlase taas piiri taha.
25.03. Valitsus kinnitab sõjaministri ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri Ingerimaa Ajutise Valitsusega sõlmitud lepingu. Lepingu alusel luuakse Eesti sõjavägede ülemjuhataja alluvuses Ingeri väeosad.

Aprill 1919
01.04. Valitsus annab seaduse Riigikohtu asutamise kohta.
02.04. Vabadussõja kagurindel Petseri lähedal hukkus luurel Eesti esimesi spordiinstruktoreid ja pedagooge ning Kalevlaste maleva ja skautliku liikumise algataja Anton Õunapuu. Vabadussõja ajal koondas ta noori noorteroodu ja saatis neid rindele enamlaste kuulide ette. Asi ei ole öeldud ironiseerimiseks, vaid täie tõsidusega, sest oskamatul juhtimisel langesid ka kõige kogenumad mehed, rääkimata välja õpetamata verisulis noortest – Õunapuu ise eestvedajana nende hulgas. Ning see juhtus üksnes luurel. Mida aga võinuks oodata amatöörist, kui rühm oleks sattunud lahingukorras vastase tule alla?
03.04. Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner annab korralduse sõjakooli asutamise kohta.
04.04. Eestisse saabus Taanist 189 vabatahtlikku Richard Gustav Borgelini juhtimisel.
5.–7.04. Eesti Asutava Kogu valimised. Erakordset edu saavutavad valimistel vasakpoolsed erakonnad, kellele antakse üle 64% valijate häältest, ning nad saavad 78 kohta Asutavas Kogu ehk parlamendi 120 kohast.
17.04. Eesti lõunarindel alustab punaarmee kolmandat suurrünnakut. Eesti sõjavägi suudab mai alguseks esialgse olukorra taastada.
23.04. Estonia kontserdisaalis tuleb kokku Asutav Kogu.
25.04. Narva saab Punaarmee suurtükitules kannatada. Umbes 2000 inimest jääb peavarjuta.
27.04. Põhja-Lätis hukkub luurekäigul Vabadussõja kangelane kapten Anton Irv (1886–1919). Tõepoolest, kergemeelsus on halb abiline nii sõjaväljal kui ka luurekäigul. Veel halvem abiline aga julguse näitamiseks eriti vaenlase tulejoonel.
30.04 Eesti Pank saab valitsuselt ainuõiguse väljastada pangatähti. Esimesed 50-margased pangatähed trükitakse Helsingis. 1921 trükitakse seal veel 100- ja 500-margased pangatähed.

Mai 1919
02.05. Valitsuse määrusega kehtestatakse Eesti mark Eesti Vabariigi ainsaks seaduslikuks maksevahendiks.
05.05. Valitsus nimetab Mihkel Punga Eesti Panga presidendiks.
06.05 Suurbritannia tunnustab Soome iseseisvust. Kolm päeva hiljem teeb seda ka USA.
08.05. Eesti Asutav Kogu kinnitab ametisse uue valitsuse eesotsas Tööerakonna juhi Otto Strandmaniga. Valitsusliitu kuuluvad Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, Tööerakond ja Rahvaerakond. Valitsus esitab oma tegevusprogrammi Asutavale Kogule 12. mail.
13.05. Vene valgete põhjakorpus kindral Rodzjanko juhtimisel alustab Narva jõe joonelt pealetungi Petrogradi suunas.
16.05. Teatatakse, et Saksamaa kaotas sõjas 1 676 696 meest surnuina, 4 207 028 haavatuina ning 615 922 vangidena.
19.05. Asutav Kogu võtab vastu „Eesti Asutava Kogu seletuse Eesti riiklisest iseseisvusest ja rippumatusest”.
24.05. Eesti väed hõivavad Irboska.
25.05. Eesti väed hõivavad Pihkva.

Juuni 1919
04.06. Asutav Kogu võtab vastu Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra. Moodustatakse 15-liikmeline põhiseaduse väljatöötamise komisjon.
05.06. Eesti Töörahva Kommuun teatab oma tegevuse lõpetamisest, mis sisuliselt tähendas, et Eesti töörahvas oli kodusõjas saanud lõplikult lüüa kodanlastelt ning tööliste helesinine unistus oma vabariigist tuli jäädavalt maha matta. See tähendas ka seda, et Nõukogude valitsus Moskvas oli loobunud Eesti Töövabariigi ideest kui teostamatu illusiooni toetamisest. Sellega oli Eesti töölisklass ka rahvusvahelises tähenduses reedetud ja antud võitjate meelevalda „... vennatapuks, õe äranaermiseks ja isade orjusse aheldamiseks” (Tammsaare).

Aga võitjate üle ei mõisteta kohut ja nende esimene asi, nagu alati, on kättemaks kaotajale. Kaotaja on kaotaja nagunii, sest nende päralt on sunnitöö, vangikongid ja ühishauad. Kui Eesti Töörahva Kommuun oli lakanud olemast, siis oli üldine kartus, et kodanlaste verepulm proletariaadi vastu võib alata. Ning see kartus läks peagi tõeks, kui Eesti ametiühingute kongressi delegaadid vangistati Estonias ja mõrvati Irboskas eikellegimaal.

Viktor Kingissepp
„Kõik me teame, et Eesti töörahvas kaotas kodusõja. Vaatamata punavägede esialgsele edule, löödi nad lõpuks tagasi. Eesti Töörahva Kommuun lakkas olemast. Mis olid Teie arvates selle lüüasaamise peamised põhjused?” küsib Aigar Vahemetsa Viktor Kingissepalt oma kujuteldava intervjuu 88. küsimuses. Samas ta improviseerib, mida vastanuks Eesti töölisliikumise juht (A. Vahemetsa, „114 küsimust Viktor Kingissepale,” 1988).

Kingissepp: „Sellele küsimusele ei saa vastata ei ühe lausega ega isegi mitte ühe hingetõmbega. Kõigepealt oli see mulle ränk psühholoogiline löök, vahest veelgi rängem kui taganemine laevadel veebruaris 1918. Seni polnud ma elanud end peites, põranda all, nüüd tuli seda teha. 1919. aasta jaanuaris mõistsin ma, et oleme kaotamas kodusõda, et oleme valge terrori käes. Minule ei olnud see mitte ajalehesõnum või pealtnägija jutustus, vaid igapäevase elu fakt, mis minu isikusse väga puutus. Minu pea eest pakuti miljon marka! Paar nädalat olin ma kui löödud. Jah, ma ei varjanud oma seltsimeeste eest, kirjades oma abikaasa ees ega varja praegugi Teie ees, et olin meeleheitel. Aga teate, meie põlvkonna meeleheide ei tähendanud allaandmist ega loobumist. Ma ei läinud oma ametipostile Moskvasse tagasi. Minu komandeering jäi igavesti kestvaks. Ma võitlesin lõpuni. Aga noh, millest ma nüüd räägin? Te ei küsinud ju seda. Ma langesin subjektivismi. Hakkasin kirjeldama oma tähtsusetuid isiklikke elamusi.”

Umbes nii oleks võinud vastata Kingissepp intervjueerijale, kui ta poleks langenud valge terrori ohvriks. Käesoleval juhul esines Kingissepa osas tema võimaliku dublandi ja autorina Aigar Vahemetsa ise, avades ühesainsas vastuses Eesti töölisliikumise juhile omases stiilis tema ideoloogilise kontseptsiooni ja isegi surma palge ees talle omaselt paindumatu selgroo. Tundub, et Vahemetsa on teinud seda oma parimas äratundmises, siiralt ja objektiivselt, edastades meile improviseeritud intervjuus pildi Eesti valgest vabariigist, nagu see oli tegelikkuses Kingissepa eluajal.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 11/04/2024 08:25:17

Lisa kommentaar