„Ma olen siin Võrumaa metsaserval elanud juba pool elu ja ega mul suurt midagi ei ole, üks väike majake, puupliit, paar õunapuud ja mu vana kass Miisu, kes on mul viimasel ajal kõige suurem seltsiline olnud. Lapsed on ammu oma elu peale läinud ja ega neil ole aega mul siin muudkui külas käia, aga Miisu on mul ikka kõrval, kui ma hommikul tule üles teen, kui ma õhtul telekat vaatan ja kui ma niisama köögis istun ning mõtlen, mis kõik siin ilmas sünnib. Ma räägin temaga ka, sest kellega ma siin üksinda ikka räägin ja ta mõistab mind omal moel, tuleb, hõõrub vastu jalgu ja hakkab nurruma, kui näeb, et mul meel kurb on.

Aga nüüd oli Miisul kaheksa poega ja mul on köögis üheksa kassi, kes kõik tahavad süüa, sooja ja hoolt. Üks on must nagu süsi, kaks on hallid, mõni kirju ja üks väikene valge ninaga tegelane on selline vigurivänt, et ronib mul otse mööda kardinaid üles, nii et ma pean muudkui vaatama, et ta sealt alla ei kukuks. Eks ma olen ise ka süüdi, et õigel ajal Miisuga loomaarsti juures ei käinud, aga raha oli napp ja ma mõtlesin, et küll ma saan hakkama ning kui pojad suuremaks saavad, siis küsin küla pealt, kas mõni hea inimene tahab endale kassipoega. Ma ei taha neid niisama kellelegi kaela sokutada, tahaksin ikka teada, et nad saavad hea kodu, kus neid hoitakse ja süüa antakse, sest ega loom ole süüdi, et ta ilma peale sünnib.

Aga ühel hommikul kuulsin ma telekast, et nüüd peab kõigil kassidel kiip olema ja nad peavad ühte suurde riiklikku registrisse kirja saama ning kui seda ei tee, siis võivat trahvi saada...

Edasi loe LõunaLehe paberväljaandest.

 

Täismahus artiklit saad lugeda LõunaLehe paberväljaandest, mis on saadaval ajalehtede müügikohtades ja maksab vaid 1.79 !

Autor: KRISTI METSA, Eestimaa Loomakaitse Liidu Lõuna-Eesti regioonijuht
Viimati muudetud: 12/11/2026 08:26:06