Valik septembrikuu kolmanda dekaadi sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

82 aastat Avinurme mõrvatööst
82 aastat tagasi, 20. septembril 1944, toimus Tartumaa põhjaosas traagiline Avinurme lahing, kus taganevad Eesti Leegioni üksused sattusid vastakuti punaste pool sõdinud Eesti laskurkorpuse üksustega ehk eestlased sõdisid eestlaste vastu. Kuna punaste jõud olid tohutus ülekaalus, siis lõppes lahing nende selge võidu ja Avinurme hõivamisega.

Punaste pool võidelnud Eesti laskurkorpus näitas Avinurme lahingus seal Eesti leegionäride vastu üles erakordset julmust. Esiteks lömastati Avinurme-Tudulinna teel leegionäride voor tankiroomikute all, mille all purustati nii hobused-vankrid kui ka neil olnud inimesed (sh haavatud), andmata armu kellelegi. Edasi tungisid laskurkorpuslased Avinurme kirikusse, kuhu olid taganemisel maha jäetud raskelt haavatud Eesti leegionärid, keda polnud mingit võimalust kaasa võtta. Nikolai Trankmanni käsul tapeti kõik kirikus varjul olnud haavatud leegionärid kuulipildujatule ja granaatidega.

Veel tänagi leidub Avinurme kirikupinkides nii kuuliauke granaadikilde kui ka killujälgi (pildil) ning kirikupõrandal on selgelt näha vereplekke, viimased 22 aastat ka neid julmi sündmusi meenutav mälestustahvel. Mõned tunnid hiljem kordus sarnane julmus Kadrinas Viitnale viival teel, kus Punaarmee tankid samuti lömastasid Eesti leegionäride voori koos autode, hobuste, inimeste ja kõigega, mis seal oli. Sel päeval 82 aastat tagasi hõivas Punaarmee oma edasitungil muuseas ka Rakvere, Virumaa pealinna.

Tollal oli muide heade rahvusvaheliste tavade kohaselt vastaspoole haavatute hukkamine hospidalis (sh välilaatsaretis) sõjakuritegu, kuna 1907. aasta Haagi konventsioon keelas tappa või haavata vaenlast, kes on relvad maha pannud või kellel pole enam kaitsevõimet ja kes on alistunud. Raskelt haavatud ja seega ka lahinguvõimetu vaenlase sõdur kuulus aga just sellesse kaitstavasse kategooriasse. Konks peitub aga selles, et kuigi Venemaa Keisririik oli Haagi konventsiooni 1909. aastal ratifitseerinud, olid riigis 1917 võimu haaranud bolševikud sellest konventsioonist lahti öelnud. Seega oli bolševike väärastunud ideoloogia poolt vaadates tollal vägagi „normaalne“, et vastaspoole võitleja (ka siis, kui ta on haavatud või muul viisil võitlusvõimetu) tapeti.

Ja palju hullem veel – bolševikud viisid sama taktikat ellu ka nn „sisevaenlase“ vastu vormiliselt rahu ajal nii oma kui ka okupeeritud rahvaste rahva vastu, nii enne kui ka pärast Teist maailmasõda (ehk NKVD kuklalask oli paraku selles väärastunud riigis normiks). Võrdluseks – kuigi ka Saksa natsid panid sõja ajal sarnaselt N. Liidu bolševikega toime palju massimõrvu, ei olnud natsid ometi ametlikult oma allkirja 1907. aasta Haagi konventsioonilt tagasi võtnud (erinevalt bolševikest).

Kui N. Liidu üliräige diktatuur Stalini surma järel 1953 veidi leebus, leidsid N. Liidu uued juhid, et ülejäänud maailmaga parema läbisaamise nimel on mõistlik siiski sarnaste konventsioonidega ühineda. Kuna mõned aasta varem, 1949. aastal vastu võetud Genfi III konventsioon puudutas just sõjavangide kohtlemise teemat, siis N. Liit ratifitseeris selle 1954. aastal ehk aasta pärast Stalini surma. Sellega seoses „sund-unustati“ N. Liidus ära varasem taganemine sõjavangide kohtlemise rahvusvahelisest tavast – ja sellega seoses püüti ka 82 aastat tagasi Avinurme kirikus toimunud mõrvatööd maha vaikida. Eks kohalikud muidugi teadsid ja see teadmus liikus suust suhu.

115 aastat Titanicu sõsara avariist
115 aastat tagasi, 20. septembril 1911, põrkasid Inglismaa lähedal kokku tollal maailma suurim reisilaev Olympic (Titanicu „vanem õde”) ja Inglise sõjalaev HMS Hawke. Õnnetuse põhjustas Olympicu ootamatu pööre olukorras, kus kaks laeva sõitsid kõrvuti. Olympicu kapten arvas, et jõuab Hawke'i eest ära pöörata, kuid alahindas Hawke'i kiirust. Hawke'i meeskond oli aga üllatunud Olympicu kohmakusest ja suurest pöörderaadiusest ning oli kindel, et Olympic suudab Hawke'i eest ära pöörata ja ei alandanud kiirust. Võib oletada, et Hawke'i tüürimehe ja kapteni hinnang reisilaevade kiiruse ja manööverdamisvõime kohta pärines varem kohatud väiksematelt laevadelt, Olympic oli aga erakordselt suur ja seeläbi ka väga palju kohmakam.

Selle kõige tulemusena sõitis Hawke oma vööriga Olympicule pardasse (parempoolsesse ehk tüürpoordi), tekitades sinna suure augu. Lõpptulemusena ujutati veega üle Olympicu kaks veekindlat sektsiooni. Ülejäänud sektsioonid (kokku oli neid 16) suleti ja kuna olulised laevamehhanismid kannatada ei saanud, sõitis Olympic omal jõul sadamasse. Hawke, mille projekteerimisel oli arvestatud, et eriolukorras tuleb tal vööriga rammida vaenlase laevu, jäi samuti veepinnale ja sõidukõlbulikuks, kuigi vöör sai väga tugevaid kahjustusi ning tuli hiljem uus ehitada. Samuti ujutati veega üle Hawke'i vöörisektsioon, mujale vesi ei pääsenud. Keegi kummagi laeva parda olnutest viga ega surma ei saanud, mõlemad laevad hiljem ka parandati.

Muuhulgas oleks aasta hiljem ka Titanic jäänud veepinnale, kui see oleks jäämäele otsa sõitnud, mitte aga seda parema pardaga (tüürpoordiga) riivanud. Laupkokkupõrge jäämäega oleks arvatavasti hävitanud Titanicu vööriosa ja põhjustanud 1-3 vööripoolse veekindla sektsiooni totaalse lömastumise ning lahtiste esemete (mööbli) ümber- ja purukspaiskumise kogu laevas, aga vaevalt oleksid saadud löögist purunenud (dehermetiseerunud) ülejäänud tagumised veekindlad sektsioonid. Nimelt olid nii Olympic kui ka Titanic projekteeritud nii, et kui veega täitub 16 veekindlast sektsioonist kuni neli, jääb laev veel veepinnale. Jäämäe riivamisel rebestati tüürpoordi poolt puruks aga koguni kuus järjestikulist veekindlat sektsiooni ning nende täitumine veega määraski Titanicu uppumisele.

Kuu sondi missioon läks luhta
60 aastat tagasi, 20. septembril 1966, startis USAst Canaverali neemelt Kuu uurimiseks mõeldud kosmosesond Surveyor 2. Plaanide kohaselt pidi sond tegema pehme maandumise Kuul ning saatma sealt Maale fotosid ja muud uurimismaterjali. Nii aga ei läinud, kuna Maalt startimise järel kursi muutmiseks käivitada plaanitud üks manööverrakett keeldus töötamast. Rikke põhjus jäi selgusetuks. Manööverraketi rike muutis võimatuks sondi pehme maandamise Kuul ning Surveyor 2 kukkus suurel kiirusel Kuu pinnale puruks, tekitades sinna ühe uue kraatri. Ehk konkreetne missioon nurjus.

Kokku lennutas USA Kuu suunas toona kuus Surveyorit, milledest nelja missioon õnnestus, Surveyor 2 oli üks neist kahest, mida tabasid rikked. Manööverraketi rike Surveyor 2 juures tegi USA kosmoseagentuuri NASA ettevaatlikuks ja ärevaks, sest poliitiline eesmärk oli viia 1971. aastaks inimene Kuule ning kui sama viga oleks tabanud mehitatud laeva, oleks see võinud viia astronautide hukkumiseni. Õnneks nii ei läinud, st kõik Apollo kuus mehitatud Kuule maandunud missiooni aastail 1969-72 õnnestusid – välja arvatud 1970. aasta kevadel startinud Apollo 13, kus hoolimata tõsisest rikkest ja Kuul käimise tühistamisest õnnestus astronaudid siiski elusalt ja tervelt Maale tagasi tuua.

80 aastat Cannes'i filmifestivale
80 aastat tagasi, 20. septembril 1946, avati Prantsusmaal Cannes'is esimene Cannes'i filmifestival, mis on jäänud tänini toimivaks rahvusvaheliseks traditsiooniks ning saanud ülemaailmselt üsnagi tuntuks. Algne plaan oli esimene festival korraldada juba 1939, aga alanud Teine Maailmasõda tõmbas nendele plaanidele kriipsu peale – õigemini lükkas neid seitse aastat edasi.

90 aastat Tallinna lennuvälja avamisest
90 aastat tagasi, 20. septembril 1936, avati Tallinnas uus, Ülemiste lennuväli, mis nüüd kannab Tallinna Lennart Meri Lennujaama nime. Lennuvälja asukohaks valiti 1929. aastal Ülemiste järve idakaldal, teisel pool Tartu maanteed asunud Sõjamäe linnamõisa soised heinamaad põhjusel, et toona polnud teada, kas levima hakkavad järvelt õhku tõusvad vesilennukid või maismaalt õhku tõusvad lennukid. Oli võimalik variant, et tulevikus levivad mõlemad lennukitüübid, mis määraski lennuvälja valiku, sest siis oleks sama taristu saanud toetada ka Ülemiste järvelt ülestõusvaid lennukeid. Uut lennuvälja oli aga vaja, sest Esimese maailmasõja ajal rajatud Lasnamäe sõjaväelennuväljal tahtis lennuvägi vabaneda tsiviillendudest ning näiteks Leningradi-Tallinna-Berliini liini teenindanud Nõukogude-Saksa ühislennufirmat Deruluft julgeolekukaalutlustel Lasnamäele ei lubatudki.

Nii ehitas Deruluft endale privaatlennuvälja Nehatule (praeguse Iru elektrijaama kohal), millel oli Tallinnaga aga üsna vilets ühendus. Seetõttu otsustatigi Tallinna rajada uus tsiviillennuväli. 90 aastat tagasi, 20. septembril 1936, olid Sõjamäe mõisa soised heinamaad kuivendatud ja sinna oli rajatud kolmnurkselt paiknenud neli 400-meetrist stardirada, samuti ka ajutised ehitised, mis võimaldas lennuvälja lendudeks avada. Lennujaama peahoonet (reisijatehoonet) siis veel ei olnud – seda hakati ehitama alles 1938. aastal. Enne sõda saadi hoonest valmis vaid põhikorpus ning hoone lõpetati (rikkalikus neoklassitsistlikus stiilis ja interjööridega) alles üheksa aastat pärast sõda 1954. aastal. Fotol Poola lennufirma LOT lennuk Tallinna Ülemiste lennuväljal 1930. aastatel.

65 aastat Chinooki raskeveokoptereid
65 aastat tagasi, 21. septembril 1961, tegi sõjaväe transpordikopter Boeing CH-47 Chinook oma esmalennu. USA vägede relvastusse võeti kopter järgmisel, 1962. aastal ja see on kasutuses tänini. Tegu on õnnestunud lennuvahendiga, 55 aasta jooksul on seda helikopterit toodetud enam kui 1200 eksemplari ja ta on ennast õigustanud nii Vietnami sõjas 1960.-70. aastatel, Suurbritannia poolt kasutatuna Falklandi sõjas 1982 ning hiljem ka Iraagi ja Afganistani sõdades. Tegu on muuseas maailma ühe suurema masstoodetud kopteriga – seeon võimeline kandma üle 10 tonni lasti ja üle 50 inimese. Vaatamata soliidsele vanusele on masin endiselt mitmete riikide armeede teenistuses.

35 aastat viimasest surmanuhtlusest
35 aastat tagasi, 21. septembril 1991, viidi Eestis täide esimene ja ka viimane taasiseseisvumise järgne surmanuhtlus – Patarei vanglas hukati mahalaskmise teel topeltmõrvar Rein Oruste. Selle järel kuulutati Eestis surmanuhtlusele moratoorium ning 1998. aastal kaotati see karistusliik Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksist üleüldse, nagu arenenud Euroopa oli teinud juba mõni aastakümme varem. Tegelikult ei olnud ka Eestis enne Eesti Vabariigi taastamist surmanuhtlusi alates 1969. aastast ellu viidud – surmamõistetud olid hukkamiseks viidud Leningradi (bolševikud olid Peterburi ümber nimetanud niimoodi), kuid 1991. aastal see nii enam jätkuda ei saanud. Rein Oruste maeti nagu teisedki Eestis surmanuhtlusele määratud Harju-Madise kihelkonnakalmistu lähedal asuvale nn „kurjategijate kalmistule” nimetusse hauda. Kalmistu asukoht oli nõukogude ajal (mil selle eksisteerimine oli saladus) valitud vast Rummu vangla läheduse järgi.

 

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 24/09/2026 08:30:28