Vaade Saesaare paisjärvele jõelaevalt Lonny. Foto: Vidrik Võsoberg

Jäigalt seadusi ja euroliidu direktiive jälgiv Eesti riik on võtnud seisukoha, et kalade kaitseks tuleks üle Eesti lammutada kümneid paisjärvede tamme ning teiste seas peaks kaduma ka Saesaare paisjärv maalilises Taevaskojas Põlvamaal. Värske tõlgenduse kohaselt pole aga paisjärvede allavett laskmine möödapääsmatu.

LõunaLeht kirjutas Taevaskojast ja sealsest Saesaare paisjärvest (toidab ka ASi Generaator hüdroelektrijaama, mis toodab 500 korteri või 170 eramu jagu elektrit) pikemalt mullu aprillis. Keskkonnaamet on aastaid tagasi võtnud seisukoha, et elektri tootmine tuleb lõpetada ja paisjärv tammi lammutades tagasi jõeks muuta. Riigikohus jättis mullu jõusse halduskohtu otsuse, millega sisuliselt välistati Taevaskoja Saesaare paisule kalade kruvipääsu rajamine – seda pakkus elektritootja alternatiivina tammi lammutamisele. Nii jäi – nagu juba aastaid – endiselt õhku võimalus, et paisjärv kaob ja ASi Generaator hüdroelektrijaam koos sellega.

Kliimaministeerium survestab ja meelitab (toetuste abil) likvideerima paisjärvede tamme, põhjenduseks Euroopa Liidu nõudmised ja nende rikkumisel Eestit ähvardavad trahvid. Eeskätt on paisude mahalõhkumise või ümberehitamise selgituseks vajadus parandada kalade rändevõimalusi. Kliimaministeeriumi ja RMK esindajad kirjutasid sel suvel Delfis, et Eestis on üle 900 paisu, mis takistavad kalade vaba liikumist. Kiiret lammutamist vajaks 89 paisu, mis põhjustavad veekogude kehva seisundit. Paisude lammutamiseks aitab Euroopa fondidest raha leida RMK. Ühe paisu likvideerimine maksab umbes 100 000 eurot, samas kui kalapääsude rajamine võib olla poole kallim ja paisjärvest setete eemaldamine 800 000 euro kandis.

ELi veepoliitika raamdirektiiv nõuab, et liikmesriikide jõed-järved-ojad tuleb 2027. aastaks viia heasse seisukorda. Postimees leidis aga hiljuti veedirektiivi süüvides, et otseselt see paisude kaotamist ei nõua. Väljaanne märkis: direktiivis öeldakse, et riigid peavad otsustama, mis on tehisveekogu ja mis on looduslik veekogu, ning tehisveekogule kehtivad nõrgemad nõuded kui looduslikule. Tehisjärve seisukorda peaks küll võrdlema pärisjärve omaga, kuid tehisjärvele peaks kohaldama kõige madalamaid näitajaid, mis järvedele on ette nähtud. Lisaks loodusele tuleb tehisjärvede puhul arvestada nii inimeste kui ka inimeste rahakottidega.

Pinnaveekogu võib liigitada tehislikuks või tugevasti muudetuks näiteks siis, kui veekogu ökoloogiliselt heasse seisu viimine (tammi lõhkudes) avaldaks märkimisväärset negatiivset mõju muu hulgas navigatsioonile, sealhulgas sadamarajatistele, või puhkeaja veetmise võimalustele; tegevusele, milleks vett varutakse, näiteks joogiveevarude, elektrienergia tootmise või niisutuse tarvis, ning inimeste muule võrdselt tähtsale püsivale arendustegevusele.

Või kui „veekogu tehislikust või muudetud iseloomust tulenevat kasu ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad”.

Niisiis, kui lugeda direktiivi terve talupojamõistusega, mitte näpuga rida ajava ametniku pilguga, võib sealt üldistatult välja lugeda: kui paisjärve ümbruses tegutseb kogukonda toitev turismikompleks, siis peaks inimeste ja kalade vastasseisus andma õiguse inimestele ja järve alles jätma. Trahviähvarduse tagauks: kui olukord on kehv, siis saab öelda, et tehisliku veekogu tõttu käib seisundi parandamine maksumaksjale üle jõu.

Taevaskoja: turism ja elekter
Tõrva Koorküla Veskejärve sel suvel alguse saanud likvideerimine ei tekita kohalikes just vaimustust, ent koppade ette barrikaade ka rajama ei hakatud. Kuid näiteks Põlvamaal Taevaskojas on kohalikud sealse Saesaare paisjärve (rajati 1950−1952) hävitamisele risti vastu. Tammi all tegutseb hüdroelektrijaam (mis teadaolevalt suudaks kriisi ajal ära toita Põlva haigla), järvel liiguvad aerutamissportlased ja kalamehed ning vaatamisväärsuste vahet jalutamisest väsinud turistid astuvad päikeseenergial töötavale elektrilaevale Lonny, et paisjärvel kolmveerandtunnine tiir teha ja „looduskino” nautida.

Lonny perenaine, ühtlasi Salamaa Campingu perenaine, OÜ Loodusretk juhatuse liige ning keskkonnakaitse organisatsiooni Taevaskoja-Kiidjärve Puhkeala MTÜ eestvedaja Iia Timmi tervitab eurodirektiivi värsket tõlgendust.

„[See näitab, et] nii nagu elus ikka, kõik ei olegi must ja valge,” märkis ta. „Ja kogu see paisjärvede teema on ju meil praegu ainult jõupoliitika, seal ei ole ju arutelusid. Ma saan aru, et üks osa paise ongi oma aja ära elanud, kahjulikud ja kõik see pool. Aga nii meie järv kui Hellenurme järv (veskijärv varem Valga, nüüd Tartu maakonnas – toim) on niivõrd erilised juba kultuuriajalooliselt, et seal neid asju ei saa niimoodi kirvega teha. No meie järvel ei ole alternatiivi, kaotaksid absoluutselt kõik. Meie kohaliku MTÜga oleme käinud riigikogu keskkonnakomisjonis, me oleme teinud keskkonnaametile kirju. Sest praegu ju tegelikult ka seaduses on sellised kohad, mis vajaksid korrigeerimist, oleme teinud ettepanekuid seaduse muutmiseks. Sest on nii, et kui mis iganes veekogul keegi tahab paisutatud vett kasutada, siis ta peab kõigi maaomanike käest küsima. Aga kui nüüd riik tahab järve alla lasta, siis ta ei pea arvestama mitte ühegi maaomaniku, mitte kellegi arvamusega. Need ei ole ju enam päris õiged ja õiglased seisukohad riigi poolt.”

Siinkirjutaja saab asjast aru niimoodi, et Eesti ametnikud tõlgendavad Euroopa Liidu veedirektiivi väga jäigalt, aga tegelikult on seal kirjas, et paisjärvede puhul tuleb mängu nii inimfaktor kui ka see, kui kallis võiks lõpplahendus ümbruskonnale olla. Timmi ei vastanud esialgu otsesõnu küsimusele, millist lootust võiks see uus tõlgendus ja selle väljatoomine anda Saesaare paisjärve säilimisele. Ta kordas oma seisukohta, et paisu likvideerimine oleks halb.

„Kui võtame selle Kiidjärve paisjärve, mis likvideeriti, siis ju nägime, mis juhtus ja kuidas juhtus. Riik näitab meile väga uhkeid eskiise, kus on sillad, kus on mingisugused matkarajad. Aga kui jões vett ei ole, siis seal ei saa enam ka kõige tavalisema paadiga sõita. Ahja jões ei ole kunagi olnud nii palju vett. Vanad kohalikud mehed on rääkinud seda, kuidas nad ainult suurvee ajal said paadiga Ahja jõel kalal käia. Et noh, see, mis oli tookord, oli loomulikult kõik okei, aga, see, mis tehti tookord pea kaheksakümmend aastat tagasi, oli loomulikult lollus. Aga tänane seis on selline, et see [likvideerimine] oleks veel suurem lollus ja katastroof loodusele.”

Kadunud Tennosaare paljand
Timmi rõhutas, et Taevaskoja loodus on paisjärve rajamisest alates jõudnud taastuda. Vahelepõikena soovitas ta lugeda zooloog Nikolai Laanetu raamatut paisjärvede kasulikkusest. Taevaskoja naabruses asunud Kiidjärve paisjärve likvideerimise kohta tõi ta veel välja, et seal asus kunagi liivakivipaljand, mida kutsuti kuulsa kohaliku järgi Tennosaare paljandiks. Ent järve likvideerimise järel hakkas see märgatavalt kiiremini lagunema ning on nüüdseks nõgestesse ja võssa kasvanud ning nähtamatu. Ka lastud järve likvideerimisel suur kogus muda allavoolu.

„Kõik need asjad, kuidas tegelikult käituti sellises hapras looduskeskkonnas, need ei kannata kriitikat. Ja ma arvan, et meie järvega on täpselt seesama asi,” pelgas ta looduse kaitse sildi all tehtavat kahju loodusele.

Ent siiski: kas selle uue tõlgenduse valguses võiks olla lootust, et Saesaare paisjärv jääb?

„No ütleme niimoodi, et me isegi ilma selle tõlgenduseta oleme kogu aeg seda meelt olnud ja võitleme selle nimel, et meie järv jääb alles,” teatas Iia Timmi. „Just sellepärast, et piirkonnale on korvamatu kahju, kui järve ei ole. Mina turismiettevõtjana näen järjest rohkem seda, kuidas suved lähevad kuumemaks. Meie inimesed muutuvad ka eakamaks, nad tahavad välja tulla, aga ei jaksa enam päise päeva ajal kõndida seal radade peal. Meie järvel annab ju Lonny selleks võimaluse või siis ka needsamad paaditamised. Sest kui me räägime kaitsealast, siis tegelikult ju veepealne kahju on kõige väiksem kahju loodusele. Me ei saa vähendada või pisendada kuidagi seda fakti. Teine asi muidugi on elektrijaama teema ka. Elektrijaamal on täna võetud ka kaks uut salvestit. Jah, ta toodab vähe elektrit, aga see on ka meile kohalikele natuke julgeolekuallikas ka juba.”

Turismiettevõtja avaldas heameelt, et ajakirjandus on euroliidu veedirektiivist leidnud uusi nüansse, sest tema sõnul on riik seni pidevalt püüdnud kohalikele selgeks teha, et looduse kaitsel inimesi arvestama ei pea – nüüd aga on leidnud kinnitust, et elu pole vaid must ja valge.

Timmi tõi ka välja, et paljud turistid on kuulnud või lugenud mingisugusest abstraktsest Saesaare paisjärvest ja riigi soovist see likvideerida, ent pole seostanud seda Taevaskojaga ning maaliliste vaadetega, mis avanevad seal kurseerivalt Lonnylt. „Kas see on tõesti see järv?” jahmuvat nad.

„Paljudele läheb meie järv korda, see on päris uskumatu. Ma võin ka ausalt öelda seda, et me ei tee laeva peal mingisugust propagandat, räägime ausalt järve tekkest ja et see oli lollus. Et meie järvel on oma ajalugu, selline see on. Aga teistpidi jälle see, milline maagia seal järve peal on ... Ma ei oska teist sellist kohta praegu Eestis öelda, kus ongi täpselt see rahu, vaikus. Kus lihtsalt oled paadi või laeva peal, kulged ja sa unustad ära selle rütmi. Laevas on väga tihti nii, et inimesed küsivad, kas me juba pöörasime ümber,” pajatas taevaskojalane lõpetuseks.

***
Kliimaministeerium on „ootaval positsioonil”

EL-i veedirektiivi kohaselt on võimalik paisud alles jätta, kui „nende hävitamine oleks keskkonnale, kohaliku majanduse või rahakotile liiga kulukas ja olulisi hüvesid ei saa muul viisil”. Kas või mida saaksid kohalikud teha selle nimel, et Saesaare pais alles jääks, kui muuhulgas on riik keskkonnaameti näol välistanud kalade kruvipääsu rajamise paisule?

Vastab kliimaministeeriumi kommunikatsiooninõunik Mart Altraja:
„Riigikohtu eelmise aasta alguses tehtud otsus lõi olukorra, kus jätkub seni peatatud veeloast (sisuliselt paisutusloast) keeldumine ehk teine kohtuvaidlus. Selle osas ootame esimese astme ehk halduskohtu otsust. Kui see vaidlus lahenduse saab, siis selgub, kas pais tuleb likvideerida. Seniks oleme ootaval positsioonil”.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 27/08/2026 09:43:41