Meedias avaldatud info põhjal on meid ootamas karm talv mitte niivõrd külmakraadide poolest, vaid niigi kõrgete energiahindade ligi poole võrra tõusmise tõttu. Olen seda meelt, et enamus inimesi on harjunud elektriturul valitseva totaalse kaosega ja sellega, et ees ootab kallim elektritalv (majandus.postimees.ee), kuid ligemale 80 000 maagaasi eratarbijale ja paljudele ettevõtetele on ligemale 100% maagaasi hinnatõus enam kui noahoop selga, sest nii elektrihinna kui gaasihinna tõusuga kaasneb paljude teiste toodete hinnatõus, mis tahes-tahtmata süvendab ka niigi üle mõistuse suureks paisunud vaesumist.

SEB panga poolt 2025. aastal läbiviidud uuringu (õigemini küsitluse) kohaselt tunnistas 46% Eesti elanikest finantsolukorra halvenemist. Eriti nutune oli olukord Põlvamaal, kus ligi 70% küsitletutest tunnistas majandusliku olukorra halvenemist ehk vaesumist.

Ametliku statistika põhjal elas eelmisel aastal absoluutses vaesuses ligi 45 400 inimest. Olgu siinkohal lisatud, et absoluutses vaesuses elavaks inimeseks tunnistati neid, kelle sissetulek kuus jäi eelmisel aastal alla 345,8 euro.

Valus statistika näitab, et mullu elas vaesuses praktiliselt iga viies inimene ehk ligemale 265 000-270 000 inimest. Eriti raskes olukorras oli ligi 63% suhtelises vaesuses elavat üle 65-aastast inimest. Kui mööda Euroopat ringi liikuda või vaadata suurtel kruiisilaevadel elu nautijaid, siis enamuses riikides on pensionärid kõige paremini majanduslikult kindlustatud ning ka suuremad reisijad ja kultuuri nautijad.

Raske oli ja on ka üksikvanematel, kes kasvatavad alla 16-aastaseid lapsi. Kõige rohkem kurvastab mind aga tõsiasi, et mullu elas absoluutses vaesuses ligi 11 800 alla 16 aasta vanust last, kes ei saa endale lubada talvisel ajal sooja tuba, kahte paari jalatseid, normaalselt toituda ja osaleda hobiringides. Pole mingit kahtlust, et energiahindade pideva tõusuga muutub eelkõige maagaasi toasooja saamiseks ja toidu valmistamiseks kasutavate inimeste olukord veelgi raskemaks. Saab ainult küsida, kas sellistes oludes me kasvatamegi tulevasi Eesti riigi majanduse edendajaid ja riigi kaitsjaid?

VAESUS on seisund, milles inimese ressursid, valmidus, suhted või tegelikud võimalused on sedavõrd piiratud, et tal on raske või võimatu end iseseisvalt hoida, teostada, täiendada ning ühiskonna- ja kultuurielus inimesena osaleda.

Vaeseks jäämine põhjuseid on palju. Mitmed neist, nagu valitsuse eluvõõras ja oma riigi majanduse ja elanike reaalset olukorda mitte arvestav tegevus, poliitiline olukord jne, ei ole seotud kohe kuidagi inimese enda tegevusega.

Sageli kuuleb riigikogu infotundides väidet, et inimesed on vaesumises ise süüdi. Tegelikult ei taheta kohe kuidagi tunnistada ja ka uuringuid teha vaesumise tegelike põhjuste välja selgitamiseks. Vähegi mõtlemis- ja analüüsivõimet omavad ametnikud peaksid teadma ja julgema ka seda tunnistada, et lisaks kahele eeltoodud vaesumise põhjusele mõjutavad vaesumist ka kogukond, haridussüsteem, tööturg, õiguskord, tervishoid, majanduspoliitika, juhuslikud õnnetused ja paljud teised tegurid.

Erinevatel põhjustel (näiteks töö kaotus, loodusõnnetused, haigestumine, sunnitud kodukohast lahkumine, abikaasa kaotus jne) hammasrataste vahele jäänud inimeste vaesumine algab sageli sellest, et nad harjuvad toetusi saama, ilma et neil oleks vaja otsustada, otsida ja luua võimalusi, hoida ja vastutada. Olles päris hästi kursis Kagu-Eesti olukorraga, saan arvata, et meie kandis pole ka eriti võimalusi töö leidmiseks, ettevõtlusega tegelemiseks ja isegi mitte olemasolevate varade hoidmiseks. Oma osa selles on ka Nursipalu harjutusväljaku laiendamisega kaasnevatel ohtudel inimeste tervisele, mida kahjuks ei püütagi uurida.

Nii kohalike omavalitsuste kui riigikogu valimiste eel kuuleb kandidaatide poolt uhkeid lubadusi Eesti viie rikkama riigi hulka viimise ja elanike elukvaliteedi parandamise teemadel.
Ilmselt rikkusest rääkijad ei adu, mida sõna „RIKKUS“ tegelikkuses tähendab. Olgu siinkohal mainitud, et rikkus näitab väärtuste rohkust ja mitmekesisust: teadmisi, oskusi, kogemusi, suhteid, tervist, aega, loomingut, kultuuriseoseid, usku, lootust ja armastust.

Rikkaks saamine algab sellest, et inimene kogeb ennast armastatud, suutliku ja vajalikuna ning hakkab looma väärtusi, mille kaudu saavad ka teised tugevamaks, vabamaks ja õnnelikumaks. Saan ainult küsida, kui palju on kohalike omavalitsuste volikogudesse ja riigikogusse valituks osutunud, aga ka nende poolt paika pandud omavalitsuste või vabariigi valitsuse juhid teinud midagi ettevõtluse mitmekesistamiseks ja elanike elukvaliteedi parandamiseks? Vastust teab vaid tuul.

Meedias kajastatakse tihti, kui palju on pankades inimestel hoiuseid, kui palju on Eestimaal rikkaid ning millised on riigikogu, omavalitsuste volikogude liikmete ja paljude tippjuhtide varad.

VARAKUS näitab, et inimesel on raha, maa, eluase, töövahendid, säästud, omand. Jah, inimene võib olla varakas, aga vaimselt, kultuuriliselt ja suhterikkuselt võib ta olla vaene. Inimene võib olla kõrge sissetulekuga, kuid võimetu oma aega, tervist, loodust, kultuuriväärtusi ja suhteid hoidma.

Olen kohanud materiaalselt vaesuses elavaid inimesi, kes on hingelt, vaimult ja moraalselt rikkad; kes on vähese varaga, kuid suure loome-, töö- ja koostöövõimega ning seetõttu jõukaks kujunemise teel.

Nüüd tahan küsida: kas meie riik ja rahvas on jõukas? Liikudes mööda Eestimaad ja eriti Kagu-Eestit, ei näe vähemalt mina seda jõukust kuskilt.

Aga JÕUKUS näitab inimese võimet väärtusi luua, hoida, kasutada, taastada, jagada ja järgmistele põlvkondadele edasi anda.

Jõukuse kujunemise aluseks on inimese võime näha ja luua alternatiive, teha otsuseid, pühenduda, teha koostööd, hinnata tulemusi ja tagajärgi ning võtta oma osa eest vastutus. Kas me näeme riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil koostööd, pühendumist ja tehtu või tegemata jätmise eest mingit vastutust? Ei näe. Nähes meie looduse ja maaelu hävitamist, tekib küsimus: mida me pärandame oma lastele ja lastelastele?

Ilmselt on meil pikk tee arusaamiseni, et jõukuse kujunemine eeldab inimeste elujõu, vaimujõu, tahtejõu, loomejõu, suhtevõime, kultuuriseose ja väärtuste loomise võime kujunemist.

Võib-olla eksin, kuid mul pole õnnestunud leida ja seega on jäänud mulje, et Eesti ülikoolides ei ole enam ammu tehtud ühtki ühiskonnaalast teaduslikku uuringut. Küsitlused ei ole uuringud. Olen arvamisel, et praeguse võimuliidu võimuloleku ajal neid uuringuid ka ei tule, sest need ametimehed, kes peaksid uuringuid tellima ning kellel on õigus ja kohustus lahendada ühiskonnaalaseid probleeme, ei oma arusaama, et õigusega otsustada kaasneb kohustus vastutada nii järgnevate tegevuste kui ka nende tegevustega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest. Kuna meie „asjamehed” vastutada ei taha, ei taha nad ka otsustada ning sellest tulenevalt on nende arvates haridus, haritlased, poliitiliselt sõltumatud teadlased, uuringud ja teadmised ülearused.

Eesti ametnikud ei ole veel võimelisesed aru saama, et neil tuleb oma rahva ees vastutada ka selle eest, mis jääb tegemata ja saavutamata, sest tehti midagi muud, tehti valel ajal, vales kohas, valesti, analüüsimatult, vajalikke uuringuid või keskkonnaalaseid hindamisi tegemata, süsteemitult, pelgalt näimiseks ja avalikkusele mitte tõest infot avaldades.

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast
Viimati muudetud: 27/08/2026 09:07:24