Valik augustikuu teise poole sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Louvre'ist varastati „Mona Lisa”
115 aastat tagasi, 21. augustil 1911, varastas Pariisis asuva kunstimuuseumi Louvre'i töötaja Vincenzo Peruggia muuseumi ühe kuulsaima maali, Leonardo da Vinci „Mona Lisa”. Vargal oli kinnisidee, et maali õige koht on Itaalias, mitte Prantsusmaal – seda hoolimata asjaolust, et Leonardo da Vinci ise oli maali viinud oma elu lõpul Prantsusmaale. Ainus võimalus maali Itaaliasse viimiseks oli kunstiteos aga varastada. „Mona Lisa” jäigi esialgu pärast vargust kadunuks, sest Peruggia hoidis seda oma kodus, 1913. aastal püüdis ta aga müüa seda Firenze Uffizi galerii juhatajale Giovanni Poggile, arvates ekslikult, et viimane on huvitatud maali jätmisest Itaaliasse ja toetab tema väärideed, et maal ei peaks asuma Louvre'is, vaid siiski Itaalias.

Poggi (pildil maali uurimas) oli aga teist meelt ning pühendas asjasse politsei – lõpptulemusena saadi varastatud „Mona Lisa” kätte ja tagastati loomulikult Louvre'ile. Kunstivargale mõisteti aastane vanglakaristus, mida aga Itaalia võimud pidasid liiga karmiks ja ta vabastati pärast seitsme kuu äraistumist – oli ju „Mona Lisa” siiski maalitud Itaalias, mis sellest, et Vinci ise viis ta oma eluajal juba Prantsusmaale.

Looduslik gaas tappis tuhandeid inimesi ja loomi
40 aastat tagasi, 21. augustil 1986, eraldus Kamerunis Nyose järve põhjast rekordiline hulk vulkaanilise päritoluga süsihappegaasi, mis tappis (lämmatas) järve lähistel 1700 inimest ja üle 3500 karilooma. Järv asub nimelt aktiivse vulkaanilise tegevuse tsoonis ja otse järve all on magmapesa, kust eritub aeg-ajalt suures koguses süsihappegaasi (mille tõttu on järves muuseas suures koguses süsihapet). Seda kõike enne 40 aasta tagust katastroofi muide teati, aga ei kujutatud ette, et mingi ootamatu protsessi (arvatavasti maalihke) tulemusena võib ühekordselt vallanduva süsihappegaasi hulk paljukordistuda nii, et saab saatuslikuks järve lähistel elavatele inimestele ja loomadele. Nii aga juhtus, inimesed ja loomad hukkusid järvest kuni 25 kilomeetri kauguseni.

Erinevatel andmetel vallandus järvepõhjast korraga 100 tuhat kuni poolteist miljonit tonni süsihappegaasi, mille pilv täitis kogu järveoru ja saigi saatuslikuks. Kõige selle uurimise järel paigaldati 2001. aastal järve mitmed degaseerimistorud, mille ülesanne on võimalik taas kiiresti vallanduv süsihappegaasi hulk sealt ohutult eemaldada nii, et see ei saaks taas saatuslikuks ei inimestele ega loomadele. Hiljem ei ole ei 1986. aasta katastroof ega ka sellele lähedast massilist süsihappegaasi vabanemist enam aset leidnud.

35 aastat augustiputši läbikukkumisest
35 aastat tagasi, 21. augustil 1991, kukkus Moskvas riigipöördekatse läbi, kui sinna naasis Krimmist Foroselt varahommikul president Mihhail Gorbatšov, kes teatas, et juhib taas riiki ja kontroll riigis on tema käes. Tegelikult oli enamiku tööd putši läbikukkumisel teinud päev-kaks varem Venemaa president Boriss Jeltsin, kes oli teinud Moskva tänavale toodud sõjaväelastele ettepaneku tema poole üle minna ja mitte täita Erakorralise Olukorra Komitee ehk riigipöörde juhtide korraldusi. Enamik vägesid läkski kiirelt Jeltsini poole üle, kuigi ööl vastu 21. augustit toimusid Moskva tänavatel ka väikesed madinad, kus hukkus kolm sõjaväele vastu läinud inimest.

Nii oli 35 aastat tagasi nurjunud N. Liidu riigipöördekatsel vaid kolm inimohvrit ja kümme-paarkümmend vigastatut. Tegelikult Gorbatšov Moskvasse naastes putšieelset võimu reaalselt tagasi siiski ei saanud, sest Jeltsin võttis selle (koos Vene Föderatsiooni kui suurima liiduvabariigi võimuorganitega) lihtsalt kiirelt ja jõuliselt enda kätte. Ning kui septembris jõuti putši järel ka liidulepingu teemadeni (algne liiduleping pidi muide sõlmitama 20. augustil, mille putš halvas), siis sõlmiti see algsest hoopis erineval kujul ja sõnastuses ning N. Liidu kõrvale loodud Sõltumatute Riikide Ühendus oli pigem riikidevaheline kokkulepe, riikideks muutusid aga varasemad liiduvabariigid. Sellises olukorras polnud N. Liidul muud teha, kui end 1991. aasta detsembri lõpul ise likvideerunuks kuulutada (mis oli minu hinnangul muide läbi aegade üks paremaid jõulukingitusi Vabale Maailmale, sest mis saab olla parem, kui kurjuse impeeriumi kadumine).

Meie (ma mõtlen Eestit, Lätit ja Leedut) jäime muidugi sellest liidust kõrvale, nagu meil oligi varem plaanitud – taastades oma reaalse iseseisvuse. Aga demokraat Gavriil Popovi poolt Endel Lippmaale eravestluses ennustatud pika ja valuliku „kümne aasta pikkuse lahutusprotsessi” asemel toimus see kiirelt, sest teist osapoolt ju 1991. aasta detsembri järel lihtsalt enam ei olnud. Pildil kolme augustiputši katses hukkunu riiklik ärasaatmine Moskvas riigipöördekatse nurjumise järel.

„Räimesõja” lõpp
30 aastat tagasi, 22. augustil 1996, ratifitseerisid Eesti ja Läti parlamendid omavahelise merepiiri leppe, mis oli sõlmitud poolteist kuud varem, 12. juulil 1996. See fikseeris Eesti ja Läti vahelise merepiiri veidi teisiti, suuremate jõnksudega, kui oli olnud üldtunnustatud ja kaartidele kantud merepiir nõukogude ajal liiduvabariikide vahel. Põhjuseks oli piiri nihutamine Ruhnu saare juures rohkem Läti poolele, sealt ida pool, rannikule lähemal, nihutati merepiir aga varasemast põhja poole, et Läti ei kaotaks majandatavat mereala. Enne merepiirileppe jõustumist oli Eesti ja Läti vahel väikeseid arusaamatusi kalapüügilaevadega, kes vahel püüdsid teise osapoole arvates „valedest” vetest, st teise riigi majandusvööndist. Selle leppe sõlmimise järel see segadus kadus.

Saksa väed jõudsid Leningradi alla
85 aastat tagasi, 22. augustil 1941, jõudsid Saksa väed Leningradi ehk varasema Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi lähistele. Veel nad linna ümber ei piiranud, aga kaks nädalat hiljem, 8. septembril 1941, see siiski juhtus: Soome väed olid jõudnud linna lähistele põhja poolt, Saksa väed lõikasid aga maismaaühenduse muude aladega läbi lõunast. Selles mõttes polnud septembris alanud Leningradi blokaad üldse täielik klassikaline blokaad, kuna üle Laadoga järve toimis nii lennuühendus kui ka suvine laevaühendus ja talvine jäätee, mida ei pääsenud eriti häirima ei Saksa ega ka Soome väed (kellel polnud selleks soovi ega ressurssigi). Sõjaväeüksusi viidi sedakaudu sisse ja välja, samuti viidi sisse-välja toorainet ja tööstustoodangut, sest Leningradi sõjatehased ju töötasid kogu aja täisvõimsusel.

Samuti oli Leningradis paiknev sõjavägi ja sõjatööstusega seotud isikud varustatud kõige vajalikuga. Et pooleteiseks aastaks ehk 17 kuuks – kuni maismaablokaadi murdmiseni jaanuaris 1943 – oli halvatud suur osa Leningradi igapäevaelust ja väikeste toidunormide tõttu suri nälga hulk elanikke, näitab pigem bolševike suhtumist oma ülejäänud rahvasse, kelle alalhoidmist sõjaväe ja sõjatööstuse kõrval ei pidanud nad lihtsalt vajalikuks. Et sõja järel sealset olukorda veelgi dramaatilisemana näidata, püüti propagandas luua kuvand, et Leningradi blokaad kestis koguni kuni jaanuarini 1944, mis aga nii ei olnud – alates jaanuarist 1943 kuni jaanuarini 1944 oli juba ka maismaaühendus Leningradiga täiesti olemas, kuigi Saksa väed asusid endiselt linna lähistel.

Leedu ja Island tunnustasid Eesti Vabariiki
35 aastat tagasi, 22. augustil 1991, tunnustasid Leedu ja Island kaks päeva varem, 20. augustil taastatud Eesti Vabariiki de jure. Vene Föderatsioon tegi sarnase avalduse kaks päeva hiljem, 24. augustil, N. Liit (kelle roll jäi pärast riigipööret küll üsnagi marginaalseks) 6. septembril – kuna Venemaa oli selle käigu juba ära teinud, oli viimaseid kuid eksisteeriv N. Liit selles valdkonnas üsnagi sundseisus. Nii jõudis taastatud Eesti Vabariik kiirelt rahvusvahelisse reaalsusesse, ÜRO täisliikmeks saime me 17. septembril 1991.

Eesti iseseisvuse alguspäevad
35 aastat tagasi, 23. augustil 1991, kuulutas kolm päeva tagasi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi Valitsus, et kõik üleliidulise alluvusega tehased ja raudtee on nüüdseks Eesti Vabariigi omand. Lisaks keelati Moskva-meelse EKP (nn „ööpartei”) tegevus kui Eesti Vabariigi vastane, samuti võeti Tallinnas maha Lenini kuju parteimaja (praegu väliministeeriumi maja) eest.

Eestirand ei jõudnud Kroonlinna
85 aastat tagasi, 24. augustil 1941, alustasid bolševikud Tallinna mõningast evakueerimist, kuna oli selge, et linna ümber ehitatud kolm kaitseliini Saksa vägede pealetungi tõenäoliselt siiski ei peata. Kuigi Tallinna mahajätmise korraldust veel ei olnud, läks 24. augustil 1941 teele esimene ehk eelkonvoi, milles oli 13 laeva, sh ka transpordilaevaks muudetud Eestirand, mis viis Tallinnast Venemaale bolševike poolt mobiliseerituid. Kokku oli neid laeval vähemalt 3500. Prangli lähedal ründas konvoid Saksa lennuk ning mõned pommid tabasid laeva, tappes mõnikümmend kuni paarsada meest.

Kuigi laeval olnud bolševikud käskisid sõita edasi Kroonlinna ja ei lubanud isegi vette lasta päästepaate, tüüris kapten laeva käske eirates ja omal vastutusel Prangli saare juurde madalikule. Päästepaate ei lubanud bolševikud vette lasta põhjusel, et sinna läinud (ja kaldale sõudnud) mehed oleks ju jäänud sakslaste kätte ja bolševike hinnangul pidi nõukogude sõdur pigem surema kangelassurma kui andma end vaenlase kätte vangi. Pranglile jõudnuna võtsid eestlased bolševikelt võimu üle. Kui sinna jõudsid sakslased, selgitasid nad välja bolševikud, mobiliseeritud eestlased lasti vabaks ja pääsesid niimoodi Venemaa tööpataljonide ning Velikije Luki kadalipust. 44 laeval pommitamisel hukkunud mehe surnukehad (need, kes jäid laeva) maeti Pranglile, kus on kalmistul mälestusmärk Eestiranna päästerõnga ja suure puust ristiga. Eks hukkunuid oli rohkemgi, võib-olla üle saja-kahesajagi, aga nemad jäid merre ja nende arvust ei ole usaldatavat ülevaadet. Vähemalt üle 3000 sundmobiliseeritu pääses Venemaale viimisest.

Gorbatšov pani parteijuhi ameti maha
35 aastat tagasi, 24. augustil 1991, teatas N. Liidu president ja NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov, et asub parteijuhi kohalt tagasi ning ühtlasi tegi ettepaneku NLKP Keskkomiteele partei laialisaatmiseks. Päev varem oli Venemaa president Boriss Jeltsin peatanud N. Liidu kommunistliku partei tegevuse, kuna see oli tegelnud riigipöörde ajal põhiseadusevastase tegevusega. Partei tegutses siiski edasi (ilma Gorbatšovita), mistõttu pidi Jeltsin kaks ja pool kuud hiljem, 6. novembril 1991 andma välja uue ja rangemas vormis ukaasi partei keelustamiseks. Sellega N. Liidu kommunistliku partei tegevus ka lõppes, kuigi hiljem on mitu (taas)asutatud kommunistlikku parteid Venemaal pidanud seda oma eellaseks.

Pluuto degradeeriti väikeplaneediks
20 aastat tagasi, 24. augustil 2006, „degradeeriti” Päikesesüsteemi kaugeim planeet Pluuto väikeplaneediks ja kaotas „päris” planeedi staatuse. Nimelt võttis Rahvusvaheline Astronoomiaühing IAU 24. augustil 2006 oma peaassambleel vastu planeedi definitsiooni, kus sellele oli seatud suurusepiirang. Põhjuseks oli asjaolu, et nii Marsi kui Jupiteri vahel kui ka tagapool Neptuuni oli järjest kvaliteetsem vaatlustehnika (sh kosmoseteleskoop Hubble) leidnud igasugust „väikest sodi” ja ennustati, et seda leitakse veel.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 27/08/2026 08:52:51