Sirvides raamatut „Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-88 a.”, võib sealt leida nime Vaher, Osvald Johannes, sünd. 1917 a. Võrumaa Vastse-Roosa vald, 10 kl., masinist, arreteeritud 07.07 1950 a., elukoht Valga Oja tn. 6, tribunal 26.09.1950 a., paragrahv 58-1a, 58-11, 25+5, Karaganda obl. Delinka, vabanes 06.06.1956 a.”

Selliseid üksteise otsa lükitud „salmikesi” isikuandmetest nõukogude repressiooni organite poolt koostatud toimikutest NKVD kartoteegis on selles raamatus üle paarikümne tuhande. Iga nime taga karistatu süü, karistusmäär ja edaspidine saatus. Süü määras sõjatribunal, tema otsustas, kes saadeti ümberkasvatamisele Siberi töölaagrisse või kelle süü loeti eriti suureks, sellele sai osaks surmaotsus.

Aastaid tagasi külastasin Tallinnas Maneeži tänaval asuvat Riigiarhiivi eesmärgiga tutvuda oma isa toimikuga. Tema arreteeriti 1940. aasta oktoobris uue võimu poolt süüdistusega osavõtus Vabadussõjast ja edaspidises töötamises ohvitserina Eesti Vabariigi sõjalises vastuluures, ta suri 1942. aastal Vorkuta surmalaagris.

Kuna minuga oli kaasas ka artikli alguses mainitud represseeritud Johannes Vaheri tütrest abikaasa, siis otsustasime tutvuda ka tema isa toimikuga. Toimikut lehitsedes tabas üllatus, sest aastakümnete jooksul ta oli maininud Siberi tee põhjuseks, et ta vedurijuhina töötades keeldus vedamast küüditatute rongi. Sellise infoga jäi ta meie suhtlusringonnale meelde kuni tema surmani 1994. aastal. Ta jäi oma seletusele kindlaks ka Eesti taasiseseisvumise järel, vastupidiselt paljudele, kes avalikustasid teatud sündmuste tegelikkuse.

O.J. Vaher, Vello Kõiv, Peeter Taur, Johannes Täna, Vassili Villem, August Ustel, Prentsel moodustasid Raudtee tn 12 õues grupi võitlejaid, takistamaks taganevate punaarmeelaste autode liikumist Pihkva suunal Võru tn raudteeülesõidu juures. Tulevahetuses hukkus üks punaarmeelane.

Pärast Valga sündmusi võttis see grupp võitlejaid osa Kallaste alevikus nõukogude aktivistide areteerimisest, mille tagajärjel jäi kadunuks kümme inimest. Kallastest suundus grupp Väike-Maarjasse, kus jäi kadunuks viis inimest. Edasi Rakvere kaudu tuldi tagasi Valka. Valga sündmustega oli seotud ka hilisem Kaagjärve laagri ülem Siig. O.J. Vaher oli ka Omakaitse liige ja sügisest 1941 Valga vangla valvur.

1950. a suvel tundis vene rahvusest raudteetöötajast naine vedurijuhis ära mehe, kes osales Raudtee tn maja õues võitlejate salga moodustamises, milline hiljem osales punaarmeelastega relvastatud võitluses. Uurimisel oli üheks tunnistajaks ka K.J. Kajak.

Asumiselt vabanes O.J. Vaher 1956. a suvel, hiljem töötas hinnatud töömehena erinevates ettevõtetes lukksepp-keevitaja ja santehnikuna. Mingil ajal, kunagise Võru Tööstustehnikumi vilistlaste kokkutulekul kohtus ta kooli lõpu eksamitööks tehtud seifiga, mis pakkus talle suurt heameelt.

Kirjutan, sest olen tema perekonna kunagine liige ja olen ilmselt ka ainuke, kes avalikustab kunagise represseeritu varjukülje nii paljudele sugulastele kui ka kaasteelistele. Loodan, et ka tänasel põlvkonnal leidub enesealgatuslikku initsiatiivi haarata relv, kaitsmaks meie väikest Eestimaad!

 

 

 

 

 

Autor: TIIT KUSLAPUU (85), Valga
Viimati muudetud: 02/07/2026 08:12:45