Valik juunikuu lõpu sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

100 aastat „mersu” emafirma sünnist
100 aastat tagasi, 28. juunil 1926, ühinesid Saksamaal kaks pika ajalooga legendaarset autofirmat: 1883. aastal Mannheimis Carl Benzi poolt asutatud Benz & Cie (Rheinische Automobil- und Motorenfabrik AG) ning 1890. aastal Gottlieb Daimleri poolt asutatud Daimler-Motoren-Gesellschaft (DMG). Tulemuseks oli ühtne firma Daimler-Benz, mis võimaldas senisest jõulisemalt hakata arendama autotööstust. Tõenäoliselt on see ühinemine ka üheks oluliseks põhjuseks, miks Mercedes-Benzi kaubamärki kandvaid autosid toodetakse maailmas tänaseni ja neid loetakse maailma ühtedeks kvaliteetsemateks.

70 aastat Poola ülestõusust
70 aastat tagasi, 28. juunil 1956, algas Poolas kolm päeva kestnud Poznani ülestõus. Ülestõus oli ajendatud Hruštšovi poolt N. Liidus alustatud destaliniseerimispoliitikast, millega koos loodeti endile kaubelda paremaid töötingimusi ja miks mitte ka lõdvendada Poola olukorda N. Liidu vasallriigina. Ülestõus algas mitmete majanduslike nõudmistega streikidega, kuid kasvas kiiresti ülelinnaliseks meeleavalduseks, kus nõuti muuseas ka Poola riikliku seisu ülevaatamist. Poola N. Liidu meelne juhtkond reageeris protestidele kiirelt ja julmalt – saatis umbes 100 000 meeleavaldaja vastu neile ustavad väeüksused koos mõnesaja tankiga. Puhkenud tänavalahingutes hukkus vähemalt sadakond ülestõusnut, sõjaväelaste hulgas oli ohvreid kaheksa. Nii summutati protestiliikumine verre ja see ei arenenud selliseks üldriiklikuks protsessiks nagu näiteks Ungaris sama aasta sügisel, kuhu sekkus erinevalt Poolast ka N. Liidu sõjavägi.

Sündis hääbumisele määratud sotsiaalmeediasüsteem
15 aastat tagasi, 28. juunil 2011, käivitus netimeedia hiiglase Google'i poolt rajatud sotsiaalmeediasüsteem Google+. Paraku hakkas edu endiselt saatma veidi varem samadel eesmärkidel rajatud Facebooki ning selle rolli üle võtmiseks loodud Google+ ei saavutanud sellest populaarsust, nagu temalt oli loodetud. Nii jäi Google+ kasutatavus vägagi tagasihoidlikuks ning 2. aprillil 2019 lõpetas Google+ tegevuse.

Sojuz-11 tragöödia
55 aastat tagasi, 29. juunil 1971, hukkusid N. Liidu kosmoselaeva Sojuz-11 maandumisel (pärast lahkumist maailma esimeselt orbitaaljaamalt Saljut-1) kõik kolm pardal olnud kosmonauti: Georgi Dobrovolski, Vladislav Volkov ja Viktor Patsajev. Õnnetuse põhjuseks oli Sojuz-11 dehermetiseerumine 150 kilomeetri kõrgusel ventilatsiooniklapi rikke tõttu. Ehk klapp, mis pidi plaanide kohaselt avanema alles maapinnal, avanes mitmetel tehnilistel põhjustel juba lubamatult 150 kilomeetri kõrgusel, misjärel kosmoselaev lihtsalt „jooksis õhust tühjaks” ning kosmonaudid lämbusid. Tõenäoliselt püüdsid kosmonaudid lubamatult avanenud klappi käsitsi sulgeda, sest Patsajevi surnukeha leiti maandumise järel just selle klapi juurest, käsi klapil. Kuna aga õhk läks Sojuzist välja kõigest mõne sekundi jooksul, ei jõudnud nad seda teha ja hukkusid.

Kosmonautide elu oleks päästnud skafandrite kasutamine, kuid skafandreid neil ei olnud, sest lennukorraldajad olid veendunud Sojuz-11 hermeetilisuses ning koos ruumikate skafandritega poleks kolme kosmonauti Sojuz-11 pardale mahtunud. Õnnetuse järel (uutel Sojuzidel) täiustati klapi konstruktsiooni, et sama viga ei korduks. Muuseas oli selle lennuga – iseäranis lennu eesmärgiks olnud maailma esimese orbitaaljaamaga Saljut 1 – seotud ka arvukalt muid viperusi. Esiteks oli tegu juba teise katsega Saljudi pardale minna, esimene katse (Sojuz-10 ja teise meeskonnaga) ebaõnnestus põkkumisseadmete rikete tõttu. Kui Sojuz-11 meeskond 7. juunil lõpuks siiski Saljudile pääses, oli Saljut-1 (ventilatsiooniseadme rikke tõttu) täis vingu ja suitsu ning seda tuli mitu päeva puhastada, et meeskond saaks üleüldse orbitaaljaamale minna ja seal pikemalt viibida. Edasi elas orbitaaljaam Saljut-1 üle väikese tulekahju, misjärel kõik ta seadmed enam töökorda ei jäänud ning missioon otsustati seetõttu ennetähtaegselt lõpetada ning Saljut-1 Maa atmosfääri kukutada.

Nii polnud 55 aastat tagasi, 29. juunil 1971, ette nähtud sugugi mitte plaaniline lahkumine orbitaaljaamalt, vaid erakorraline evakueerumine, sest riknenud orbitaaljaamal polnud lihtsalt enam edasi olla võimalik. Ning kõige lõpuks ei jõudnudki meeskond elusalt Maale tagasi. Kõik need ilmnenud tehnilised puudused muide parandati ning mõni aasta hiljem oli N. Liit suuteline juba hoidma orbitaaljaama Maa-orbiidil pikalt ning vahetama sellel Sojuz'idega meeskondi.

Kuigi N. Liidus oli toona tendents hoida õnnetusi salajas, siis siin polnud seda võimalik teha – oli ju meeskond avalikult kosmosesse saadetud ja neid oodati sealt tagasi, varjata toimunut lihtsalt ei saanud. Nii täitsid N. Liidu järgmise päeva keskajalehtede esikülgi suured nekroloogid ning hukkunud kosmonaudid maeti suurte austusavaldustega Moskvasse Kremli müüri äärde.
Tegu on muide N. Liidu/Venemaa traagilisema komsoseõnnetusega läbi aegade. Lisaks on tegu maailmas tõenäoliselt esimese õnnetusega, kus kosmonaudid/astronaudid hukkuvad kosmoses – jaanuaris 1967 hukkusid USAs kolm astronauti Apollo maapealsete katsetega seotud tulekahjus, aprillis 1967 hukkus N. Liidu kosmonaut Vladimir Komarov aga maandumisel selgelt juba Maa atmosfääris, kui langevari ei avanenud. Tõenäoliselt seepärast, et tänini ringlevad jutud, et enne Gagarini kosmoselendu aprillis 1961 olevat N. Liit kosmosse läkitanud veel kedagi, kes aga elusalt tagasi ei tulnud ja seetõttu olevat kogu missioon maha vaikitud – seda versiooni ei ole keegi veenvalt ümber lükanud, samas pole muidugi ka tõestusi ...

Avapauk USA kiirteede rajamisele
70 aastat tagasi, 29. juunil 1956, anti avapauk USA legendaarsetele kiirteedele, kui president Dwight Eisenhower kirjutas alla kiirteede föderaalabi seadusele (The Federal Aid Highway Act of 1956). See seadus määratles, et autodele mõeldud osariikidevaheliste maanteede ehitamist hakati rahastama mitte osariikide eelarvetest, vaid riigieelarvest ning see pani reaalse aluse nende väljaehitamiseks moodsate eraldusribaga kiirtedena, mis ilmestasid USAs juba 1960. aastatel.

Tihti on vääralt arvatud, et kiirteede väljaehitamine algas maailmas USAst, kuid see siiski nii ei olnud. Esimene riik, kes suutis ehitada autodele mõeldud kiirteid märgataval tasemel, oli Saksamaa, kus neid oli ehitatud enne Teise maailmasõja puhkemist juba üksjagu. Paljud loetakse kiirteid ka natside „edulooks”, kuid seda nad tegelikult väga polnudki – esimene kiirtree valmis Saksamaal Kölni ja Bonni vahel 1932. aastal (st aasta enne natside võimule tulekut) ning natsid vaid jätkasid varasemate lennukate plaanide elluviimist.

Ja maailma esimese eraldusribaga autodele mõeldud kiirtee ehitas hoopiski Itaalia Milano ja Varese vahele 1924. aastal. Muuseas tegi Itaalia seda Saksamaa Esimese maailmasõja eelsete plaanide alusel, sest Saksamaa plaanis kiirteede ehitamist tegelikult juba 1910. aastatel, lihtsalt sõda tuli vahele ja nullis need plaanid ning ehitamiseni ei jõutud enne 1914. aastat. Sõja (Versaille' rahu) järgses Euroopas olid Saksamaal peal aga sõjareparatsioonid ning esialgu oli riik ka kodusõja laadses seisus, mistõttu esimestel sõjajärgsetel aastatel kiirteede ehitamisest Saksamaal veel asja ei saanud. Küll olid aga palju lahedamad olud sõjas „õigel” pool olnud Itaalial, kes maailma esimese kiirtee 1924 siiski valmis ehitasid. USA tollase maailma juhtriigina trumpas aga alates 1956. aastast kiirteede ehitamise mahult ja tempolt kogu Euroopa kiiresti üle.

Natsid hõivasid Jelgava ja Liepaja
85 aastat tagasi, 29. juunil 1941, hõivasid põhja ja itta edasirühkivad Saksa väed Läti linna Jelgava (Miitavi), kunagise Kuramaa Hertsogiriigi pealinna, samuti Edela-Läti sadamalinna Liepaja (Liibavi). Juba päev-paar varem olid Saksa väed hõivanud Kaunase, Daugavpilsi (Dünaburgi, Dvinski), Bialystoki ja Minski. Kuna Stalin ei uskunud, et sakslased võivad rünnata esimesena (ja avada sõja kahel rindel) ning valmistus ise kibekiirelt mõned nädalad hiljem plaanitud suurrünnakuks, siis mingit tugevamat vastupanu Saksa vägedele esimestel päevadel polnud. Kaitseks polnud valmistutud ning palju üksusi oli hoopistükkis teel rindele, lahus oma varustustest ja relvadest. Need oli suurepärane saak sakslastele.

Oli selge, et üsna pea jõuavad Saksa väed ka siia ning bolševikel tuleb Eestist taganeda. Esialgu valmistusid nad muidugi kaitseks ja üldmobilisatsiooniks, mis erinevalt Leedust ja Lätist õnnestus bolševikel siin siiski arvestataval tasemel ka läbi viia. Leedus kukkus bolševike mobilisatsioon läbi täielikult (eriti ei jõutud teha midagi), Lätis viidi läbi seda aga üliminimaalses mahus. See oli muuseas põhjus, miks hiljem, kui Punaarmee koosseisus loodi eestlastest ja lätlastest koosnevad laskurkorpused, oli Läti laskurkorpus võitjate arvult Eesti omast poole väiksem.

Eestis õnnestus bolševikel juulis-augustis 1941 siiski mobiliseerida ligi 50 000 meest, kellest enam kui kahte kolmandikku õnnestus bolševikel ka ida poole taganedes kaasa võtta – ülejäänud jäid maha või hukkusid Juminda miinilahingus. Kuna Eestis oli paljudele selge, et bolševikud peavad lahkuma ka siit ning ka Eesti langeb peatselt sakslaste kätte, läks ligi 10 000 meest metsa, et kas oodata seal sakslasi või hakata koguni aktiivsete metsavendadena ise sissisõja vormis bolševike vastu võitlema. Arvestades kõike seda kurja, mida bolševikud olid siin esimese kommunistliku aasta jooksul korda saatnud, võeti Saksa vägesid loomulikult vastu kui vabastajaid (sama toimus Vilniuses, Riias, Lvovis, Kiievis, Minskis ja mujal). Loomulikult oli üsna pea pettumus suur, kui selgus, et sakslastel polegi plaanis Eestis iseseisvat rahvusriiki kiirelt taastada.

Brittide operatsioon juutide vastu
80 aastat tagasi, 29. juunil 1946, viisid Suurbritannia Palestiinas asuvad ekspeditsioonijõud juudi rahvuslaste ja sionistlike organisatsioonide vastu läbi operatsiooni Agatha, mille käigus arreteeriti üle 2700 juutide liidri ning korjati neilt ära suur hulk relvi. Muuhulgas oli arreteeritute hulgas Iisraeli hilisem peaminister Moshe Sharett. Operatsiooni põhjuseks olid relvastatud kokkupõrked juutide ja kohalike araablaste vahel ja üksikute käremeelsemate juutide brittide vastased sõjalised operatsioonid. Need olid tingitud sionistlike juutide frustratsioonist, et hoolimata enam kui 25 aasta tagusest (1921. aasta) Rahvasteliidu otsusest jagada enne Esimest maailmasõda türklaste Osmani impeeriumile kuulunud Palestiina juutide ja araablaste tulevaste riikide vahel – vastavalt lääne ja ida pool Jordani jõge – polnud piirkonda mandaatterritooriumina haldavad britid juudiriigi loomiseks veel midagi praktilist teinud. Veelgi süvendas sionistlike juutide frustratsiooni asjaolu, et kuu aega varem – mais 1946 – olid britid ida pool Jordani jõge araablaste riigi Transjordaania (kaasajal lihtsalt Jordaania) lubanud rajada, juutide riiki aga veel mitte. Ning juba 1930. aastate araablaste ülestõusu ajal olid britid selgelt toetanud araablasi.

Alates operatsioonist Agatha võib olukorda Palestiina lääneosas ehk lääne pool Jordani jõge (praeguses Iisraelis) lugeda faktiliselt kodusõjaks, kus sionistlikud juudid olid selges sõjas nii araablaste kui ka brittidega. Kuna brittide mandaat lõppes mais 1948, siis sellal nende väed sealt ka lahkusid, millega seoses kuulutasid juudid välja omaenda rahvusriigi Iisraeli ning seda ilma brittide toeta, kellega toona ära ei lepitudki. Kuigi juudid tunnistasid (juba 1920. aastatel) araablaste rahvusriigi loomise õigust ida pool Jordani jõge, ei tunnistanud araablased juutide õigust lääne pool Jordani jõge ning püüdsid Iisraeli alates selle riigi loomisest sõjaliselt allutada ja juudiriigi hävitada ning juudid nende põliselt esiisade maalt välja kihutada. See neil ei õnnestunud ja tollane konflikt kestab (tükatiste vaheaegadega) tänaseni, Iisrael juutide rahvusriigina oma põlisel esiisade maal aga õnneks püsib. Vaid selle erisusega, et kuus araabia riiki – Egiptus, Jordaania, Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Sudaan ja Maroko – on aja jooksul aru pähe võtnud ning Iisraeli riiki tunnustanud, ülejäänud araabiamaailm paraku ja kahjuks mitte. Loodetavasti leiab konflikt siiski tulevikus lahenduse, st ka ülejäänud araabiamaailm tunnustab millalgi Iisraeli kui juudi rahvusriigi õigust oma eksistentsile juutide põlisel kodumaal.

Muuseas, mis puudutab 80 aastat tagasi brittide poolt Palestiina lääneosas läbiviidud sionistlike juutide vastast operatsiooni Agatha, siis juudid ise on seda võrrelnud saksa natside tegevusega Euroopas. Üsna paljud 2700 arreteeritud juudist olid Euroopas natside tagakiusamise üle elanud ning leidnud seejärel, et alustavad oma uut elu oma kaugete esiisade põlisel kodumaal.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 02/07/2026 08:11:22