Jaani ajal kiiguti. Foto: Karilatsi Vabaõhumuuseum

Kooliõpetaja, muuseumipedagoog ja muuseumi juht pajatavad, kuidas lähiminevikus Mehkamaa majapidamises jaani peeti, millised olid vanarahva ütlemised Eestimaa lõunaosa jaanipäevast ning setode jaani tähistamisest.

Asta Pazuhanitš (neiuna Puusepp) on Mõniste kooli õpetaja. Ta meenutas, kuidas vanematekodus Puusepa talus Mehkamaal aastail 1955–1967 jaanipäeva tähistati.

„Lapsepõlves ootasin väga jaanipäeva. Ema pani varakult saia- ja pirukataina kerkima, sõirategu ootas vajutuse all ja kohupiimakorp küpses ahjus. Koorese kohupiima sisse olin ise alati valmis tillilehti ja sibulapealseid tooma. Isa hooleks oli 40-liitrilise õlleankru täitmine kihiseva linnasemärjukesega. Õlletegemise juures olin alati isa kõrval ja sain esimesena maitsta imemagusat pruunikat õllevahtu,” pajatas ta.

Naine jätkas: „Vahepeal oli ema toapõrandad läikima hõõrunud ja isa kased tuppa toonud. Kuni ema tegi õhtusi toimetusi lauda juures, katsime isaga laua. Laual olid pirukad, kohupiim, kohupiimakorp ja sõir. Kui ahi oli küpsetamiseks valmis, pandi sinna liha ja kartulid küpsema. Oh seda jumalikku lõhna!”

Pere tegi oma väikese jaanitule maja taha künkale, kust vaadati teisi jaanitulesid üle Mustajõe.

Järgmisel päeval läks pere Hargla kirikusse. Haudadele viidi koduõue sirelioksi, pojenge ja roose. Surnuaial kohtuti sugulastega ja tihti läksid kõik koos Puusepa tallu jaanipäeva pidama. Tema ristiisa Jaan oli nalja- ja pillimees, kelle küllatulek tegi jaanipäeva veelgi toredamaks.

„Ühel aastal tegi isa mulle tugevast nöörist kiige küüni, mille üle olin väga uhke. Kutsusin mängukaaslasi meie küüni kiikuma ja heinavirnalt alla hüppama,” rääkis ta.

Tavaliselt Asta noorena karjas ei käinud, sest majapidamises oli üks lehm ja neli-viis lammast. Esimene oli kodu ligidal ketis ning ema või isa tõstsid ketti edasi, kuid jaanilaupäeva hommikul tahtis ta kindlasti karja minna. Eelmisel õhtul palus emal ennast varem äratada, et saaks peale lüpsmist loomadega karjamaale tõtata. „Karjas pidin enne karja kojujõudmist tegema pärja endale, lehmale, ja kui vasikas oli karjas, ka temale ning suurele utele. Kõrvus heliseb tänini ema hääl: „Karj`usaja` kari kodu! Lehmä`, kodu, kodu! Jaanilaupäiv om käen!“”

Pärjad tegi Asta erinevatest põllulilledest. „Vanaema näitas millalgi hallikat lille maja taga künkal, mida ta nimetas jaanililleks. Siiani ei tea selle lille õiget nime ega ole kusagil enam näinud. Enda pärja sisse soovisin alati rukkililli punuda, kuid neid oli vähe ja ainult sovhoosi rukkipõllul.”

Vanarahva arvamisi ja tarkusi
Karilatsi vabaõhumuuseumi pedagoog Marge Luude märkis, et jaanid ja jõulud on aastaringi kaks vastandpüha. Ilmselt juba iidsetel aegadel on tähistatud aastaringi lühimat ja pikimat ööd. „Üldisemalt on tegemist suvise ja talvise pööripäevaga, kus talurahvast eestlastele pakkusid jaanid puhkust keset kiiret tööaega: külvitööd olid lõppenud, pärast jaani algas heinategu.”

Marge Luude edastas vanarahva mõtteid jaanipäevast.

Pööripäeval on taevased ja maa-alused väravad valla, nii on võimalik pahadel ja headel jõududel oma tegusid korda saata ja sellepärast peab olema valvel ning kaitsma oma vara, aga teisalt avanevad ka võimalused võtta kontakti teispoolsusega või leida varandus, mis maapõuest pööripäevadel maa peale tuulduma toodud. Selleks tuleb jälgida endeid, unenägusid, panna tähele looduse hääli.

Võnnus arvatud, et jaanilaupäeval peab kindlasti enne päevalooja toimetused ära tegema. Põlvas jälle, et jaanipäiva poolpäiva öösel peap üts ristitee pääl saisma ja käe risti silmi ette pandma ja läbi sõrmi vahtma. Täh[endab], sis võit näta, kos vanapagana raha kuivap. Räpinast on teada, et vanasti pannud jaaniöösi mees naisterahva särgi selga ja käinud nii särgiväel ümber karja, et kuri silm karjale peale ei hakkaks.

Muuseumipedagoogi sõnul on Lõuna-Eestis uskumus, et nii kaugele, kui jaanituli paistab, saavad need paigad pühitsetud ja kaitstud tema kumas. „Lõuna-Eesti on ju künklik, meie mõistes mägine, ja nii tehtigi jaanituli võimalikult kõrgele kohale. Sageli oli seal juba välja kujunenud kogukonna kiige- või kooskäimisplats.”

Vanal ajal tehtud mäel jaanituld, sealt nimi Jaanimägi. Jaanimägi Põlvas asub praeguse Tuglase tänava lõpus, endise apteegi ja fotograaf Karl Bleieri maja taga. Jaanitulele pidid minema kõik, kes vähegi suutsid, tulelt sai jõudu ja tervist kogu aastaks.

Rõuges arvatud, et Haanis Jaanimägesid palju. Kui mitte igas külas, siis ometi üle kahe-kolme küla on üks Jaanimägi, kus jaanituld tehakse. Urvastest pärineb teadmine, et lätsiva noorõmba koheki kokku, kohes poistõl jaanitulõ asõ oll valmis tettüs. Inämbjagu oll iks mäe otsan, konnõs oll tasast kotust, kon ka tantsi sai.

Põlvast on teada, et Intsikurmas panti pada korgehe üles, Põlvas olli maa pääl. Inne korsime hunnikohe vannu saapid, toorest haku pääle. Karulast jälle, et tühjalt ei tohi tule juurde minna, raha peab kaasas olema ja toit ka.

Marge Luude sõnul oli sõnumistel ja rituaalidel sel ajal eriti vägev mõju ning korjatud taimedel on suurem vägi sees nagu ka jaanipühade ajal tehtud saunavihal.

Jaanipäeva hommikuks tekkinud kastel ja allikaveel jaaniööl on eriline vägi sees; need on eriti noorendava toimega, aga ka üldiselt tervendava toimega. Kastet tuli koguda varahommikul. Selles peitus ka oht, kuna veehaldjad tegutsevad ja seepärast tuleb olla ettevaatlik, et hoiduda nõidusest või vette tõmbamisest.

Võnnus arvatud, et jaaniöösi peab allikaveega silmi pesema, siis on silmad ilusad ja terved, Räpinas aga, et jaanipäävä aigo om haanäpäält kastet korrät ja hobeste ruhte pusertet (hobuse joogiküna pritsitud), et siis hobese illosa ollõsi.

Saun on samuti veega seotud. Nagu enne kõiki pühi, pühade laupäeval, nii ka jaanilaupäeval käidi saunas. Sauna jäeti viht, seep ja pesuvesi lavale esivanemate tarbeks. Jaanide ajal tehtud vihad on eriti tervendava mõjuga.

Seitsmest või üheksast sordist lillepärg pandi ööseks pea alla, lilli korjati salaja, vaikides. Hommikul visati puu otsa. Kui jäi rippu, sai mehele, kukkus maha, siis mitte. Ka võis proovida visata mitu korda ja nii mitmendal korral, kui pärg puusse jäi, nii mitu aastat minevat enne, kui mehele saad.

Põlvast pärineb ütlemine, et jaanipääva ööse pandas kolm orashaina kangla e kaenla ala, sis saat peigmeest unen nägema.

Jaaniöösel magama minnes toimivad põhimõtteliselt samad rituaalid, mis jõulude ajalgi: tuleb süüa soolast nagu soolasilku ja kes sulle unes juua pakub, see ongi tulevane. Või siis tuleb üks sokk jalga jätta ja kes sokki tuleb jalast võtma, ongi su tulevane.

Marge Luude täheldas, et üldiselt on vanarahva tähelepanekutes ikka olnud tõdemus, et jaanipäev on pigem vihmane, ja on ka märgitud, et kui enne jaani tuleb sageli vihma paluda, siis pärast jaani tuleb teist isegi. Põlvas ennustati, et kui kägu kavva kuuk, sis on pikäline süküs, aga kui kägu enne uut jaanipäivä ära lätt, sis tulev varra süküs.

Setode vanast jaanist
Setomaa Muuseumide direktor Anneli Seim märkis, et setod saavad jaanipäeva pidada kaks korda: uut 24. juunil ja vana 7. juulil. Seimi ülevaade hõlmab vana kalendri järgi peetavat jaanipäeva, mida tähistatakse samavõrdselt jaanilaupäeva õhtuga, 6. juulil toimuva kirmase ehk külapeo, suure lõkke, rahvamängude ja seto leeloga.

Jaane peetakse Miikse ja Treski küla peoks. Miikse Ristija Johannese kirik on õigeusu kirik Miikse külas. Kiriku suurim ja tuntuim peetav püha ongi vana jaanipäev. Kirikupühadeks tulevad selle kohaga seotud inimesed koju, et hommikupoolikul olla kirikus. Tava kohaselt toimub ristikäik ümber kiriku ja pärast jumalateenistust külastatakse omaste haudu, kuhu kaetakse laud hea ja paremaga. „See on omaette rituaal, väga võimas ning ainulaadne sündmus, mida võiks iga eestlane elus kogeda, sest seda ei saa sõnadega edasi anda, seda peab nägema, tundma, maitsma. Inimesed, kes on sel ajal juhuslikult ristikäigule ja sellele järgnevale sattunud, on nimetanud seda „piknikuks haual“. See on setode eripära, mida mujal Eestis ei kohta,” edastas Anneli Seim.

Treski tsässon on pühitsetud Ristija Johannesele, kelle sündimise püha tähistatakse samuti 7. juulil.

Loomulikult peetakse jaaniõhtut igas külas, on tuli, tants ja laul, mis eestlaste peas seostub jaanidega.

Setodel on mitmeid uskumusi seoses jaanidega: tule tegemisel usuti tule maagiasse. Jaanitule juurde läksid kõik, kes minna jõudsid: vanad, noored, lapsed. Tule sättisid üles poisid. Vanasti võtsid kõik tule juurde minejad puid kaasa. Jaanitule juures mängiti mitmesuguseid mänge, veeti vägikaigast, maadeldi, veeti sõrme ja hüpati üle tule. Ise hüüti: kirp tullõ, kirp tullõ.

Jaanilõkkest viidi tungal koju, pandi kapsaste sisse, arvati, et siis ei tule kapsaussid kallale või kapsanuuter ei tule juurte alla. Usuti, et kui jaanituld tehakse, kasvab hea vili. Setod usuvad, et saunavihad tuleb teha uue ja vana jaani vahel! Arvati, et vihal on õige vägi ravitsemiseks.

Jaanipäev, 7. juuli langeb setodel paastuajale, sellepärast söödi sel ajal palju kaljapõhiseid külmsuppe. Siiski on kohati valmistatud piimatoite, sõira, munakooki ning mune keedetud. Sõir on ju setode pidusöök, mida tehti kevadest, kuni lehm piima andis. Jookidest on koduõlu see, mis pandi juba varem hakkama ja joodi januks ka jaanipäeval.

Anneli Seim oletas, et setod on jaani tähistanud juba sadu aastaid. „Setod armastavad väga traditsioone ja nende pärimus on nende jaoks oluline, nad on püüdnud hoida ja säilitada vana.”

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 19/06/2025 09:18:34