Ansambli Bee Gees skulptuur Douglase promenaadil. Foto: Anu Kikas

Ilmselt on paljud kuulnud ja/või lugenud Kanalisaartest, mis asuvad La Manche'i väinas ja kuuluvad Ühendkuningriigile ning mida seostatakse mõistega „maksuparadiis”. Kuid kui liikuda Kanalisaartest põhja suunas, täpsemalt Iirimaa, Šotimaa ja Walesi vahelisele alale, siis leiab sealt saare, mis on pindalalt Saaremaast umbes viis korda väiksem ja mis kannab nime Mani saar (Isle of Man). Küll on saare looduslik ja ka majanduslik kooslus Saaremaaga võrreldamatu.

Mani saart, mille pealinn on Douglas, ei loeta ametlikult Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi koosseisu, vaid see on Briti troonile vahetult alluv territoorium. Näiteks välissuhtluses ja kaitsepoliitikas esindab saart Suurbritannia, kellele n-ö vastava teenuse eest kokkuleppe alusel makstakse. Saarel kehtib oma raha, Mani naelsterling, mille väärtus on võrdväärne Suurbritannia naelsterlingiga, kuid selle vahega, et näiteks Mani naelsterlingit väljaspool saart kasutada ei saa.

Kindlasti ei saa Mani saar rikkuse üle kurta: Maailmapanga viimaste andmete (2021) põhjal on saare sisemajanduse kogutoodang per capita umbes 95 000 USD (võrdluseks Eesti ca 28 000 USD). Kuigi Mani saar tõmbab tänu imeilusale loodusele ligi palju turiste, siis ainuüksi turismisektor sellist rikkust saarele ei too. Täpsemalt on Mani saare majandusliku jõukuse võti Suurbritanniast madalam ja lihtsam maksusüsteem, see on Manile meelitanud mitmeid suuri finants-, kindlustus- ja infotehnoloogia ettevõtteid, kes on saarele paigutanud ka oma peakorterid. Samuti suhtub Mani majanduskeskkond väga tervitavalt haridusinnovatsiooni ning iduettevõtluse keskkonda.

Võib ju mõelda, et Mani saar asub „maailma teises otsas”, kuid tegelikult on selle külastamine lihtne. Iga päev sõidavad saare ja Suurbritannia mandriosa vahet kaks praami ning toimuvad mitmed lennud Londonist ja Dublinist. Näiteks edasi-tagasisõireisiks autoga on Liverpooli-Douglase pileti hind üpris krõbe – ligikaudu 400 eurot. Merereisi kestus on veidi üle kahe tunni. Kuid sihtkohas on üpris lihtne ringi liikuda, sest saar on pindalalt pisike ja sealse orienteerumise teeb mugavaks ka tõik, et suuremad linnad on ühendatud raudteega (Manil on u 70 km raudteid, millest u 45 km on elektrifitseeritud).

Mani saar armastab ajalugu ja seda eksponeeritakse igal moel. Nimelt toimetavad saare raudteedel auruvedurid – just sellised, mida võib näha mõnes vanemas Briti krimiseriaalis (nt „Hercule Poirot”), ning mõnel trammilõigul käib ka hobutramm. See kõik võib tunduda kui turismiatraktsioon, kuid kohalike sõnul kasutavad kirjeldatud ühistransporti väga tihti ka nemad ise näiteks nädalavahetusel mere äärde või mägedesse minekuks.

Elanikke on Manil umbkaudu 84 000, mis teeb ruutkilomeetri peale 148 inimest (Saaremaal 12 inimest). Ehk siis Mani saar on väga tiheda asustusega ning seda võib näha ka tänavapildis.

Saar on üpris mägine, selle kõrgeim tipp on ligi 600 meetrit kõrge (Saaremaal 30 meetrit), kuid see pole takistanud kohalikke oma kodusid rajamast ka kõige kõrgematele nõlvadele. See omakorda tähendab, et nad saavad oma koduaknast nautida imelisi vaateid nii merele ja mägedele kui mõlemale korraga. Tõsi, kuna asustustihedus on suur, siis on reegel seegi, et majade vahel kulgevad sõiduteed, mis aga takistab ümber kodumaja privaatsete suurte aedade rajamist.

Mani ligikaudu 800 kilomeetri pikkune maanteevõrk koosneb eranditult väga headest kõvakattega teedest. Kuna saar on tuntud ka motospordiürituste poolest, siis on täiesti tavapärane, et maanteel sõites möödud rajapiiretest, mida oled harjunud nägema pigem telerist vormel 1 vaadates. Tuleb tunnistada, et sõit lubatud piirkiirusega on saarel tihtipeale ilmvõimatu. Seda eelkõige seetõttu, et sirgjoonelisi ja tasapinnalisi teelõike pole just palju.

Elukalliduse poolest on Mani saar võrreldav suuremate linnadega Suurbritannias, mis tähendab, et väljas söömine ja kohvitamine hindade poolest ei erine või on pigem isegi odavam kui Eestis. Keskmine palk on saarel ligikaudu 3700 eurot ja see võimaldab kohalikel üpris lõbusat elu elada, mida näeb ka tänavapildist. Turiste, nii sise- kui välisturiste, Manil jagub, kuigi kliima poolest pole kindlasti tegemist sooja saarega – talved on küll pehmed, kuid suved jahedad ja tuulised.

Inglased ise peavad Mani saart justkui paradiisiks, kus saab nautida merd ja mägesid, mandriosas peab selleks aga sõitma pikki distantse ühes või teises suunda. Samuti on Mani saare arhitektuur mandriosa arhitektuurist erinev. Selles on vahemerelikku stiili, kuid kohtab ka palju hooneid 2000ndatest, mis riivavad silma, kuna ei kohandu kuidagi olustikuga.
Kõik saare suurimad linnad, näiteks Peel, Castletown (endine pealinn), Ramsey, Douglas ja Port Eirin, on olemuselt väga erinevad, sest paiknevad saare eri otstes, kus looduslik keskkond on vägagi varieeruv. Kui näiteks Peel on tuntud turismilinn, kus imeilusal rannaalal saab nautida värskelt püütud ja võis praetud kammkarpe, siis Ramsey on pigem tööstuslinn, kus sellist pikka randa ei ole ning rannikul laiuvad suured transpordilaevad ja tööstus.

Märkimisväärne on see, et saarel kohtab väga palju trahvi eest hoiatavaid silte. Olgu selleks koeraga parki sisenemine või prügi maha viskamine avalikus ruumis, mille eest võib saada 1000 naelsterlingi (ca 1200 eurot) suuruse karistuse. Võib ju arvata, et ehk on selline korraldus sillutanud teed sellele, et Mani saar on väga turvaline ning kohalikud äärmiselt sõbralikud ja teistega arvestavad.

Võib tunduda, et Mani saar asub justkui maailma teises otsas, kuid seda on kindlasti soovitatav külastada. Sellel pisikesel maalapil saab nautida võrratuid mägesid ja pikki liivarandu, mida kaunistavad ajaloolised ehitised. Saart ei jäta puudutamata ka tõus ja mõõn, mis muudavad merevee taset ligi seitsme meetri võrra. Mõnes mõttes pakub Mani saar ka ajarännakut, sest kus mujal on võimalik ühes kohas sõita nii auruveduri kui hobutrammiga.

Autor: ANU KIKAS
Viimati muudetud: 05/06/2025 08:52:44