Nimetaksin neid õnnetuid hoopis saatusekaaslasteks..see pole ju enam mingi elu - tülid, vägivald, alkohol - pigem saatus, paratamatus..elu on eesmärk, vabadus, valgus tunneli lõpus, päikesetõus Meenikunno rabas, laastukatusel krabistav suvine äikesevihm, kevadine sulava maa lõhn - vat selleks on vaja kaaslast, kellega kõike seda jagada..õnneks pole ma mingi ütleja ja inimesed tea ise paremini, mis loeb, mis mitte..haavad paranevad, armid jäävad..