Küsitlus

Keda kavatsed valida märtsis riigikokku?

ARVAMUS: mis hinnaga sa ostad hinge, maa ja vabaduse, mu vabariik?

Kaitseväe õppus, foto on illustratiivne.

1964. aastal rajati minu praegusesse kodukülla Vene sõjaväe raketibaas. Sel ajal oli siin tugev ja elujõuline küla.

See küla oli toibunud küüditamise ja sovetiseerimise lainest. Lapsed vantsisid jalgsi kilomeetrite kaupa läbi metsade kooli, isegi midagi rahvamaja taolist loodi. Need, kes küüditamisest alles jäid, püüdsid siin metsasügavuses omakeskis midagi toimivat luua ...

Siis tulid raketibaasid!

35 peret saadeti oma taludest välja, maksti kompensatsioon ja kamandati nad minema. Tol ajal ei kobisetud. Kui riik käskis, siis tuli minna. Osta korter või ehitada maja mõnesse lähedalaasuvasse asumisse.

Küllap nii mõnigi taluperemees, kes omal ajal oli üle elanud nii Teise maailmasõja kui küüditamise, oli siis pääsenud ja lootnud, lõi rusikaga vastu peldikuseina ja ütles: „Krt!!!”

Aga valikut polnud.

Mõned ei läinud ka. Ikka räägiti mingitest jonnakatest vanameestest, kes jäid. Surid üksi oma talumajades. Sest lapsed said asjast aru, läksid ja võtsid pakutud raha vastu ning leppisid.
Ega otsest lahingutegevust ei toimunud, aga rajati salajased maa-alused baasid. Räägiti tuumalõhkepeadest ... ega keegi midagi täpselt ei teadnud ...

Mina tulin siia külla hiljem. Mul pole siin esivanemate asustust, mina olengi esivanem! Esivanem peab aduma kohavaimu.

See asunikutalu – küla süda – juhtus minu kätte juhuslikult. Aga ma hoolin eelolijatest. Seega olen käinud kõikidel neil majavaremetel. Olen rääkinud oma küla lugu oma lastele, sobranud arhiivides, kuulanud põlisasukaid. Oleme käinud lastega vana raketibaasi territooriumil, roninud tõkkepuude alt läbi ja vaadanud selle vene uhkuse varemeid. Otsinud ja hoidnud meie küla ning inimeste lugu.

Möödunud sajandi lõpus, koos meie siia tulekuga, hakkasid ka kohalikud pered siia tagasi imbuma. Elati soojakutes, kaevati labidaga esivanemate põlde taas üles. Uus vabariik lubas. Umbekasvanud talukohtadele tulid põliselanike lapsed ja lapselapsed. Tulid sel ajal juba eakad vanemad, sest nad teadsid, kuidas teha. Nüüd on mõned talud üles ehitatud, hooned, majapidamised, elueesmärgid ...

Mina pole põline, aga oleme perega kogu elu töötanud, et sellest kohast saaks meile ja lastele päriselt kodu. Oma maa! Juured.

2008. aasta. Mu seitsmes poeg oli just jalad alla saanud, kui saime teada, et vana raketibaasi asemele tuleb vabariigi sõjaväe harjutusväljak.

Me olime vastu!

Me ei tahtnud sõda oma ukse alla, aga kõik oli juba kõrgemalt poolt otsustatud!

Vallavanem pidas kõnet, lapsed said sõdurikatlast hernesuppi ja uhke sõdurimütsi. Sõjaväelased oli toredad ja head. Rahvas leebus.

Eesti värk, kaitseliit ja oma vabadus!

Ja siinkandis „põlnd miskit vaielda kah!” – paar majapidamist (meie!) ainult lasketsooni lähedal ja „Me teid ju ei lase!”. Kui laskma hakkame, anname teada! Saate palju töökohti: võite hakata külakeskselt harjutusväljakut valvama ja saab tee ääres laskepositsioonidele sõitvatele sõduritele õunu müüa! Raha tuleb koos sõjaväega!

Sel ajal me pidasime veel loomi. Siis oli see veel vabariigis võimalik ja tundus maamajapidamisele loomulik.

Edasi oli alguses harjumatu õudus – suurtükituli igal umbes kolmandal nädalavahetusel ning ilmtingimata lihavõtte- ja jõulupühadel. Hobused jooksid suviti ennast lolliks ja lõhkusid aedu. Lehmad karjusid karjamaal.

Teatati? Jah, mõnikord isegi teatati, aga mis teed siis laudatäie loomadega? Niidad sel päeval vikatiga rohtu ette neile ja lased laudas kõlaritest kõva häälega Bachi?

Aeg ajalt oli ka füüsilisi kokkupõrkeid, kui heina- või puukoormaga üldkasutatav tee oli äkki tõkestatud mingi kollase paela ja püssiga pisikese reamehega. Algaja sõdur teatas hääle värinal, et peate tegema oma traktoriga 35 km ringi, sest siit praegu läbi ei saa. Siis tuli traktoriroolist kohalik turske talumees ja ütles, et tead, poiss, mul on siit poolteist kilomeetrit koju ja korista oma tembutamine, kollased lindid ja iseennast, sest muidu ma koristan sinu sinna kraavi. Mõistmine oli vastastikune ja pahandusi ei sündinud.

Aga see sai nagunii läbi. Järjest tugevnevad euronõuded ning madalamad piima- ja lihahinnad sundisid rabelemist lõpetama. Väikeloomapidamisest sai materiaalne, füüsiline ja vaimne enesetapp. Kõik sai kaotatud! Me ei jaksanud!

15 aastat on möödas. Kikepera harjutusväljak on über-aktiveerunud. Ukraina sõja algusest peale mu aia taga aina harjutatakse.

Eskadronide kaupa mööduvad meie majast sõdurid, veoautod, raskerelvastus. Ja tean, et meie aiatagune pole peatee. Baasile pääseb paremini ligi teist teed mööda.

Kui kohalikul teel meile kolonnid vastu tulevad, mis sunnivad mind tee ääres peatuma ja neid mööda laskma, siis ma peatun.

Mu koer ei karda pauke, ta on napid seitse aastat vana ja nendega harjunud. Lambad ei jookse suurtüki turmtule ajal enam kuskile, ka nemad on sellega harjunud. Ainult käsigranaatide (või suurtükimiinide – ma ei tea, mida nad seal kasutavad) plahvatused, need paugud, mis panevad aknaklaasid klirisema ja lapsed tuppa jooksma ... siis lähevad loomad ka veidi paanikasse, aga noh ...

Keegi ei teata meile mingitest õppuste toimumisest enam ammu. Kui paugutavad, tähendab, et on õppused!

Ja nüüd on Nursipalu! Praegu on Nursipalu!

Seal on põlistalud vanaisadelt poegadele pärandatud valdused. Kodu!

Ma olen oma poegadele õpetanud, et kodumaad kaitsta on aus. Mehe kohus! Kui kaitsed kodumaad, siis tea, et kaitsed samal ajal iga ruutmeetrit sellest maast, kus sa ise kasvasid. Kodu on Maa! Sul peab olema side oma Maaga!

Ma tunnen meie talus iga põldu, iga maalappi. Võin öelda, mis muld seal on, mis kasvab, mis ei kasva. Iga peenrat, iga kohta, karjamaid, heinamaid, poldritaguseid, küngastikke.

Mu mees tunneb iga puud meie metsas. Rebane elas siis siinpool juure all, järgmisel aastal ... ma ei tea, mingi teise kuusejuure all. Aga ma tean, et ta teab. Iga puud, iga kooslust. Ja ta hoolib, ta elab me metsades.

Kas meie oleme järgmine Nursipalu?

Siin pole midagi vaielda. Siin pole kedagi, aakrite pikkuselt soid ja metsi ja vaikust! Minu kodu! Minu laste kodu! Mu Eesti võib selle mult järgmisel hetkel ära võtta? Öelda: osta omale neljatoaline korter ja ole rahul, sest see on sinu kaitsmise hind!

Ma ei ole nõus seda hinda maksma! Mu pojad ei ole nõus seda hinda maksma! Nursipalu pärisperemehed ei maksa seda hinda! Neil on vanaisad ja pojad!

Mis hinnaga sa ostad hinge, maa ja vabaduse, mu vabariik?

 

Autor: RIINU VERLIN, kaitseväe harjutusväljaku naaber Pärnumaalt
Viimati muudetud: 01/12/2022 09:46:56

Lisa kommentaar