Küsitlus

Keda kavatsed valida märtsis riigikokku?

Kollanokk-eurosaadik näeb asju värske ja teravama pilguga kui kogenud kalad

Eurosaadik Riho Terras oma nurgakabinetis, mille ta enda sõnutsi suutis saada olelusvõitluse käigus. Eelmine kabinet olnud tal keldrikorrusel Portugali kommunistide kõrval. Foto: Urmas Paidre

„Oled sa olnud kodumaal president või peaminister, europarlamendis alustad värske liikmena ikka n-ö kõige madalamalt tasemelt üles pürgimist,” on esimest korda europarlamenti pääsenud erukindral Riho Terras avameelne. Tulenevalt mehe sõjaväelaslikust otsekohesusest ja suhtelisest kollanokastaatusest bürokraatia puretud suursüsteemis saame heita tavapärasest värskema pilgu meie kõigi elu mõjutava Euroopa Parlamendi olemusele ja töökorraldusele.

„Kui Arno isaga koolimajja oli jõudnud, siis olid tunnid juba alanud. Ja seejärel pandi tunnid kohe pikalt seisma,” alustas Terras oma tööst rääkimist kuulsa tsitaadi omapoolse modifikatsiooniga.

Mäletatavasti sai Eesti oma seitsmenda koha pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa liidust.

„Pühapäeval, 2. veebruaril tulin siia ja parlament suleti täielikult juba 4. märtsil. Jõudsin käia ühe korra Strasbourgis, siis paar nädalat tegutseda ja juba keeratigi järjest rohkem piiranguid peale.
Selle maja kõige olulisem töömeetod paraku aga ongi suhtlemine inimestega. Kui sa tunned kedagi, siis saad sa siin midagi ka teha. Ja kui maja oli tühi ja suhtlemine käis vaid ekraani vahendusel, siis alustada oli mul ikka erakordselt keeruline,” valgustas Terras tema poolt Brüsselisse kutsutud Eesti ajakirjanikele oma krobelist algust.

Mehe sõnul ei käidud Strasbourgis koroona tõttu pea poolteist aastat kohal. Ning majad olevat suured ja keerulised. Näiteks otsis ta mingit nõupidamisruumi pea veerand tundi, kuigi oma arust teadis, kus see asub.

„Kui mulle tehti ettepanek Isamaa poolt esinumbrina kandideerida Euroopa parlamenti, siis oli mul huvitav töö ja alguses ütlesin ilusasti ja selgelt „ei”. Aga mu vanim poeg ütles, et kuule, müügimehi on Eestis sadu ja isegi tuhandeid, aga europarlamendis töötab vaid seitse eestlast,” meenutas ta. „Nii ma proovisin, sisse ei saanud, Isamaal olid rasked ajad, on siiamaani, ja seitsmenda mandaadiga sain sisse.”

Brexit oli paha ja naer levib lainetena
„Hoolimata sellest, et sain tänu Brexitile oma mandaadi, pean ma seda harukordselt halvaks Euroopa liidu jaoks. Inglaste või siis brittide kainet meelt ja tasakaalu on tänases europarlamendis ikka väga palju puudu. Nad ikka suutsid pidurdada seda tohutut föderalismi ideed, mis siin kipub pead tõstma,” leiab Terras.

Tänu iirlastele ja maltalastele jäi muidugi inglise keel parlamendi töökeelena alles.

Seejärel toob Terras huvitava näite, kuidas aru saada, kellele mida tõlgitakse: „Kui keegi, kellel on omas keeles suurem auditoorium, teeb esinedes oma keeles nalja, siis kõigepeal naeravad need, kes kohe aru said. Mõne hetke pärast naeravad need, kes said aru inglisekeelsest tõlkest. Kolmandaks hakkavad naeravad need, kes viimasena saavad tõlke oma keelde”.

„Ja see on kõikide tõlgetega niimoodi ja seetõttu on kahinat läbi saali alati päris lustlik vaadata ja kuulata. Nii et tõlkide elu pole siin ka kerge, enamus tõlgitakse läbi kolme või nelja sildkeele nagu nad ütlevad. Hispaania, saksa keel, inglise keel ja prantsuse keel on siis need suuremad keeled.

Kuidas europarlament tegelikult töötab
„Kui ma siia tulin, siis ma otsustasin, et ma ei taha teha midagi sellist mis on seotud mu eelmise eluga (vihje sõjaväelase karjäärile – UP), vaid õppida midagi juurde, teha midagi, mis on Eestile kasulik. Kui vaadata Euroopa liidu eelarvet, siis kolmandik raha läheb põllumajandusele. Ma mõtlesin, et väga keeruline see ei saa olla, aga põllumajanduse teemaga tegelemine annab võimaluse seista selle eest, et kas mingites asjades on Eesti jaoks rohkem või vähem raha,” räägib saadik.

Erukindral kandideeriski põllumajanduskomisjoni kui põhikomisjoni ja tööstus-tehnoloogia komisjoni kui asekomisjoni, aga läks hoopis vastupidi. Põllumajanduskomisjon olla nii nõutud, et rebaseid või noorliikmeid ei lasta lihtsalt ligi.

Pole hullu, ei saa teatud asjades hääletada, kui kõik liikmed on kohal, aga ettepanekute tegemise võimalus ja raportite juures kaasalöömine – see jääb kõik alles.

Terras imestab, et teda on ligi lastud isegi kahele raporti tegemisele ja ühes on oldud koguni põhiraportöör, kuigi raportite tegemist usaldatakse vaid vanadele huntidele, kes on parlamendis teist, kolmandat või koguni neljandat perioodi.

„Siin on kõige klassikalisem olelusvõitlus, et kodus võisid olla peaminister või president, siin hakkad ikka kõige alumiselt oksalt pihta ja ennast üles töötama. Lõpuks on ka probleem selles, et kui sa oled väikesest erakonnast, väikesest riigist ... seltsimees D'Hondti (hääldus: Tont) valemi järgi on kogu elu siin säetud. Tema on Belgia härrasmees, kes mõtles välja süsteemi, kuidas kõik oleks võrdne ja selle D'Hondti valemi alusel antakse sulle sõna saalis, raporteid ja positsioone, see eestlastele väga palju võimalusi ei jäta. Ausalt ja võrdselt küll, aga kui sind on näiteks miljon ja sakslasi on 82 miljonit, siis ausalt ja võrdselt tähendab, et siin on üsna raske,” pajatab eurosaadik.

Seetõttu ongi Terrasele arusaamatu, et kõik Eesti parlamendisaadikud on kogunenud gruppidesse. Näiteks väliskomisjonis on kolm eestlast, mis sellest, et nad kõik on olnud ka välisministrid.

„Aga sellised tähtsad komisjonid nagu transpordikomisjon, keskkonnakomisjon, majanduskomisjon jne on eestlastest täitsa tühjad. Me ei saa sinna oma mõju anda. Transpordikomisjonis on Rail Baltic, keskkonnakomisjonis on kõik need roheseadused, mis tulevad ja sinna Eestil oma mõju ei ole. Ja see on halb,” leiab Terras.

Seetõttu tulebki kasutada oma parlamendiperekondi, et läbi nende kuidagi oma mõtteid ja ideid kuhugi viia ja suruda.

Erukindrali sõnutsi on Brüsseli püha kolmainsus komisjon, parlament ja nõukogu. Komisjonist tuleb ettepanek parlamenti, parlamendilt peab tulema selle kohta raport, mille alusel minnakse siis läbi rääkima nõukoguga.

„Esimene otsustuskoht on parlamendi presiidium ehk eestseisus, kes otsustab, et milline komisjon selle teemaga tegelema hakkab. See ei ole ka alati iseenesest mõistetav. Näiteks põllumajandusteemad maanduvad tihtipeale hoopis keskkonnakomisjonis ja siis käib õudne kaklus selle üle põllumeeste ja keskkonnahoidjate vahel, et kes on toidu eest vastutav, kasvõi näiteks „Põllult põske” strateegia eest. Seda otsustabki parlamendi eestseisus. Siis otsustab parlamendierakonna juhtide konsiilium, et milline erakond on juhtivraportöör ja teised peavad jääma variraportöörideks,” püüab Terras lihtsate sõnadega eurobürokraatiat lahti seletada.

„Ning siis on ülitähtis mees iga parlamendierakonna koordinaator, kes paljusid teemasid kureerib. Tema ongi kõige tähtsam inimene, talle peab korralikult pugema, sest tema otsustab, mida ta võtab ja mida annab teistele ja otsustab, kes saab raportööriks. Tema ütleb, et sina saad selle raporti kirjutamise õiguse. Ja siis sa oled õnnelik, sest oled võitnud auraha, mida sa pole ammu saanud. Kirjutad raporti, see läheb komisjoni, seal arutatakse seda variraportööridega, saab teha parandus- ja muudatusettepanekuid ja siis püütakse leida kompromiss erakondade vahel.”

Kui raport on komisjonis vastu võetud, siis läheb see suurde saali otsustamisele ja seal algavad need jõujooned uuesti. Kes raporti sõnastuses midagi kaotasid, need alustavad suures saalis sama tantsu.

„Hääletamise ajal on kohal ca 600 eurosaadikut. Ning võidetakse hääletus mõnikord kolme-nelja häälega. Nii tasakaalus on kogu süsteem,” räägib Terras ja toob ühe viimatise näite: „Viimane asi just mis oli, teema, et kas biomass on taastuv energia või ei ole. Komisjoni ettepanek ja keskkonnakomisjoni ettepanek oli, et biomass võetakse välja taastuvenergia alastest arvestustest, ehk kõik läheks CO2 kvoodi alla ja hind tõuseks. Eestis 80-90% taastuvenergia eesmärkidest on täidetud biomassi ehk pelletitega eelkõige. Meie hinnad oleksid tõusnud ja majandus oleks saanud tõsise löögi. Komisjoni väliselt leidsime parlamendis konsensuse, et biomass oleks jätkuvalt taastuvenergia. Ja selle hääletuse me võitsime kõigest nelja häälega! Kui nii ei oleks läinud, oleks Eestis ikka korralik jama tulnud ja küttehinnad oleks rahvale üsna kosmiliseks läinud”.

Kindralipagunid ei lase põllumehe kuuel särada
„Ühel päeval aga tuleb teade, et Venemaa ründab Ukrainat ja mina olen muutunud kõneisikuks Ukraina teemal ja selle läbi mind ka teatakse. Ükskõik kui palju ma ka ei pinguta põllumajandusteemadel, saan ma sotsiaalmeedias 50, 100 maksimaalselt 150 vaatamist. Aga Ukraina teemadel 1000 ja 2000 või koguni 5000 vaatamist. Ei saa ma ikka kuidagi õigeks põllumeheks, ükskõik kuidas ma ka ei pingutaks,” tõdeb erukindralist põllumajanduskomisjoni liige.

„Ivari Padariga, kes mitu koosseisu tegeles europarlamendis põllumajandusküsimustega, õppisime koos ajalugu, aga temal on põllumehe kuvand, sest tal oli ka vähemalt 20 lehma. Pean ilmselt ise ka endale lehmad võtma, et ikka rohkem põllumeheks saada,” muheleb Terras.

Kuid tõsisemaks muutudes räägib, et Eestis käies annab endast parima: „Olen tihedas kontaktis põllumajandus-kaubanduskoja, taluliiduga, käin kohalikes organisatsioonides. Hiljuti kohtusin just taimekaitse assotsiatsiooni inimestega, energeetika teemadel olen käinud mitu korda Eesti Energia kaevandustes, elektrijaamades, Enefit Greenis jne. Isegi Eestimaa Looduse Fondiga olen kohtunud, et kogu sektorist täit pilti ette saada ja oma panuse anda Eesti hüvanguks Brüsseli süsteemides”.

 

Autor: URMAS PAIDRE, Brüssel
Viimati muudetud: 01/12/2022 09:17:45

Lisa kommentaar