End vastutustundlikuks kodanikuks pidades haarasin vabariigi aastapäeva õhtul telefoni ja valisin numbri 112, et kutsuda abi maas lamavale meeskodanikule. Asjade edasine kulg kujunes aga pisut ootamatuks.

Et kõike ausalt ära rääkida, saagu minu ja häirekeskuse dispetšeri vaheline vestlus selles loos täies mahus ära toodud. Kõnes tekkinud kommunikatsioonihäirete ja valupunktide samm-sammult lahtimõtestamisek tulevad appi Lõuna-Eesti häirekeskuse juhid.

- Häirekeskus?
- Tere õhtust. Tahtsin öelda, et Tartus Pepleri tänava ühika vastas bussipeatuses on üks mees pikali maas. Ta vist magab seal, palja peaga ja niimoodi...

Kui linnas – ka konkreetse kõne puhul - pole abikutsele reageerimisel abivajaja ülesleidmine enamasti suur probleem, siis maal võib koha määratlemine tekitada suuri probleeme.

Lõuna-Eesti häirekeskuse juhataja asetäitja Urmas Kohu sõnul teeb Lõuna-Eestis muret see, et siinse häirekeskuse teeninduspiirkond on suur – üle kolmandiku riigi territooriumist, asustus kipub jääma aga üsna hõredaks. “Kuna Eesti riigis ei ole aadresse, ei ole elanikeregistrit, siis võib kodanike ülesleidmine kõrvalistest maakohtadest olla problemaatiline,” tõdes Kohu. Ta soovitas noortel inimestel teha oma üksikutes kohtades elavatele vanamemmedele ja –taatidele suurte tähtedega seletuse, kus oleks kirjas arusaadav teejuhatus lähima päästemeeskonna saabumiseks. Taoline juhis peaks rippuma telefoni juures, et närveerival inimesel oleks selge seletus silme ees. Juhist koostades tuleb silmas pidada ka seda, et see oleks järgitav ka öösel – pimedas pole just palju kasu kirjeldusest “keerake selle kollase maja juurest vasakule”.

- Kas ta vajab kiirabi või on ta purjus või vajab politseid?
- Ma ei läinud igaks juhuks väga lähedale uurima, aga tundus suhteliselt kustunud...

Pean tunnistama, et igaks juhuks ei läinud ma maas lamanud mehele lähemale kui paar meetrit, sest abi kutsudes tuleb mõelda ka iseenda turvalisusele.

Ka Urmas Kohu kinnitas, et ta mõistab täiesti tavakodanikke, kes ei taha asotsiaali välimusega inimest puudutada – kardetakse pisikesi parasiitloomi külge saada. Kui abivajaja on verine, on ohud mõistagi palju suuremad.

Kohu tõdes, et samas ei saa pelgalt välimuse põhjal ohu tõsidust hinnata – ka igati korraliku väljanägemisega isikul võib tänapäeval olla tuberkuloos. Sestap ei soovita häirekeskuse töötajad enam võhivõõrale suult-suule hingamist teha.

- Inimene, kes helistab, peab tegelikult tegema selgeks, kas ta vajab kiirabi või politsei abi. - Noh… mina ei ole ju pädev inimene seda otsustama.
- Te näete, kas ta on purjus või on ta kuskilt verine? Kas ta reageerib teie kõnetamisele?
- Ma ei kõnetanud teda…

Urmas Kohu sõnul oli häirekeskuse kutsetöötleja suurim viga selles, et ta ei suunanud kõnet ümber meedikule. „Talvisel ajal nõuab selline juhtum suhteliselt kiiret tegutsemist,“ tõdes Kohu. Ta kinnitas, et antud juhul oleks kõne tulnud suunata politseisse – seda võimalust aga ei pakutud. Nõuti hoopis, et helistaja ise 110 valiks.

- Jah, aga tuleb kõnetada, tuleb kõnetada, sest minul on väga raske siin otsustada, missugust abi ta vajab, kiirabi või politseid. Mina ju ei näe seda ja mina ei saa sinna juurde ka minna. Inimese kohus on see, et kui ta helistab, siis teeb ta selgeks, kas vajatakse kiirabi või politseid, püüab kõnetada inimest.

Urmas Kohu märkis, et tegelikult ei saa nad abikutsujat millekski kohustada. 112 valijat kannustab moraal või kohusetunne, kui ta aga ei julge või ei saa abivajajale väga lähedale minna, ei saa teda selleks ka sundida.

- Ahaa, ma saan teie jutust aru, et parem on mitte helistadagi.
- Ei, helistada, aga öelda mulle, kas kiirabi või politseid.
- See on suurepärane artikli aines juba…
- Jaa, aga mina soovin teada, kas te soovite politseid või kiirabi.
- No mina arvan pigem, et politseid…
- Jah, siis on 110 politsei telefon, 110- Siit saate kiirabi ja tuletõrjet.
- Kas teie töö ei ole selliseid asju vaadata?

Nagu lugeja võib näha, oli selleks hetkeks minu ja kutsetöötleja vestlus kiskunud õige veidraks ning kandunud kaugele asja tuumast. Ehk oleksin abivajaja seisundit täpsemalt osanud kirjeldada, kui mulle oleks asjalikumaid küsimusi esitatud.

„Teie tundsite puudust – ja õigustatult – soovitustest, mida võiks teha ja mida vaadata,“ tõdes Urmas Kohu. Kui abikutse oleks suunatud arstile, siis küllap kostunuks telefonist ka adekvaatsemaid küsimusi ning paremaid nõuandeid.

- Politsei on hoopis teine asutus ja neil on hoopis teistsugused küsimused. Ma ei tea, mida tema teada tahab või küsida. Meie nendega koos ei tööta, siit saate kiirabi ja tuletõrjet.
- Aa, see on küll huvitav asi, et teie ei tööta politseiga koos.
- Niimoodi see kahjuks on. Niimoodi on see asi paika pandud.
- Olgu pealegi.

Nii Urmas Kohu kui Lõuna-Eesti häirekeskuse juhataja Endel Raidma tõdesid, et siinkohal oli arvatavasti tegu kommunikatsioonihäirega – kui mina helistajana avaldasin imestust, et kas hädaabinumber 112 tõesti ei tee politseiga koostööd, siis kutsetöötleja pidas silmas fakti, et häirekeskus ning politsei ei tööta ühes majas.

Nagu juba öeldud, saab häirekeskus kõnesid politseile suunata või soovitada valida 110, kuid päästeamet ei saa politseid välja sõitma käsutada. Lõuna-Eesti häirekeskuse juhid möönsid, et kõnealusel juhul oleks tulnud kõne korravalvuritele suunata.

„Kui seda kõnet analüüsida, siis esimene asi on see, et müra on kole palju, asi läks käest ära,“ lausus Urmas Kohu.

Samas meenutas ta, et Lõuna-Eesti häirekeskus võtab ööpäevas vastu ligi 1200 kõnet, millest suur osa on üpris ebaadekvaatsed – küll küsitakse numbrilt 112 kella, küll bussiaegu, tihti kostab telefonitorust aga ropp sõim.

"112 on selline tore number, kuhu saab tasuta helistada ja ennast välja elada,“ tõi Kohu välja asjaolu, mis võib häirekeskuse töötajaid tugevalt traumeerida. Lõpuks on ka kutsetöötleja inimesed ning hulga ebaadekvaatsete kõnede vastuvõtmise järel võivad nemadki eksida.

Häirekeskuse juhid tõdesid, et iga päev saabub neile palju kõnesid, mis peaksid tegelikult kuuluma politsei kompetentsi. Osalt on selles süüdi kunagine reklaamikampaania, kus 112 mängiti välja tunduvalt tugevamalt kui politsenumber 110.

Igal juhul tasub antud loost kõrva taha panna, et suhtlemismüra ning vääritimõistmine ei tohi muutuda tähtsamaks põhilisest – abivajaja aitamisest. Ka minu osa hädaabikõne untsuminekus polnud väike – professionaalses huvis märkasin situatsioonis loomaterjali ning ärritusin dispetšeri peale, kuid kõige olulisem oli siiski paljapäi talvisel maal lamav mees, kes vajas abi. Muide, politsei saabus.

Autor: Eve Jaakson
Viimati muudetud: 31/10/2004 20:10:03