Jaanuaris kaduma läinud Tõrva ettevõtja Ain Vagula leiti möödunud pühapäeval Viljandimaalt metsast surnuna. Üks kadumise lugu on – paraku kurva – lahenduse leidnud. Kagu-Eestis on aga veel üheksa inimest teadmata kadunud.

1965. aastal sündinud Ain Vagula lahkus oma elukohast Tõrva linnas 18. jaanuari hommikul kella kaheksa paiku, et minna tööle, kuid jäi kadunuks ühes oma Toyota Camryga. „Ütles hommikul, et läheb tööle, aga sinna ta ei jõudnudki,“ tõdes mehe abikaasa pea kuu aega hiljem LõunaLehele kadumist kirjeldades. „Natuke enne üheksat, kui ta pidi juba tagasi hakkama jõudma, helistasin talle, aga telefon oli postkastis. Mõtlesin, et ju siis on aku tühi. Aga siis koputas ta ülemus, et kus Ain on – telefon ei vasta ja siin arhitekt ootab, pidid Jõgevale sõitma. Kuhu ta läks, ei tea keegi...“

Veebruaris leiti Vagula auto Viljandimaalt Paistu vallast Kassi külast metsa äärest, mehe kodukohast umbes 40 km kauguselt. Ümbruskonnas korraldati ka otsinguoperatsioon, kuid Vagulat esialgu ei leitud.

Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Agu Lalli teatel leiti 2. mail Viljandimaal Paistu vallas ühe talumaa metsast Ain Vagula surnukeha. Surma põhjuse selgitavad välja kohtuarstid.

 

***

Kagu-Eestis teadmata kaduma läinud inimesed, nende kadumislood ja kirjeldused politsei ja LõunaLehe andmetel esmaspäevase seisuga. Kõigil, kel on teavet kadunud inimeste asukoha kohta või kes oskavad anda abistavat infot nende leidmiseks, palutakse võtta ühendust politseiga.

 

VALGAMAA

Lembit Mäetaga (s 1926) lahkus oma elukohast Valgamaal Palupera vallas Hellenurme külas Lõuna-Eesti hooldekeskuses tänavu 28. märtsil. Mäetaga on 170–175 cm pikk, täidlase kehaehitusega, hallide juustega ja tema pealagi on kiilas. Kadumise ajal kandis mees tumesinist kootud mütsi, rohelist jopet, pruune viigipükse ja musti kingi.

 

Aare Lavin (s 1959) lahkus oma elukohast Helme vallas 28. augustil 2008 kella 8.30 paiku hommikul, et sõita Tõrva linna. Viimati nähtigi meest neli tundi hiljem Tõrvas. Aare Lavin on umbes 170 cm pikk, keskmise kehaehitusega, musta värvi laineliste juustega, pruunide silmadega ning kandis prille. Kodust lahkudes oli tal seljas halli värvi riidest jakk, jalas rohekast riidest pikad püksid, külgedel taskud.

 

Evald Lakovitš (s 1957) jäi kadunuks 2008. aasta 17. veebruaril Palupera vallas Nõuni külas asuvas vagunelamus toimunud põlengu järel. Evald Lakovitš on umbes 180 cm pikk, kõhna kehaehituse, pruunide silmade ja  halli värvi habemega. Seljas oli mehel kadumise ajal rohekaspruun jope, jalas teksapüksid.

 

PÕLVAMAA

Lembit Liivik (s 1951) lahkus oma tuttava juurest Mikitamäe vallas Karisilla külas mullu 6. detsembri pärastlõunal teadmata suunas. Lembit Liivik on umbes 170 cm pikk, seljas võis olla sinine jope, jalas helesinised teksad ja hallid botased.

 

Olimpiada Karaseva (s 1928) läks mullu 12. septembril Mooste vallas Ahja lähistel seenele, õhtul 81-aastane Tartu proua koju ei ilmunud. Kadunud naist otsis päevade kaupa enam kui sada inimest, kuid paraku jäi ta leidmata. Karaseva on umbes 150 cm pikk, tal oli seljas sinine jope, jalas sinised püksid ja mustad kingad, peas tumedam rätt ning  kaasas kitsam punutud plastkorv.

 

Kalev Padar (s 1941) on kaduma läinud inimeste nimekirjas olnud kõige kauem aega, sest teda nähti viimati 1996. aasta kevadel ehk 14 aastat tagasi Paides. Padari asukoha kindlakstegemisel ootab abi Põlva kriminaalteenistus.

 

VÕRUMAA

Asta Rosenberg (s 1924) lahkus oma elukohast Antsla linnas mullu 22. septembri õhtul kella 21 paiku teadmata suunas. Asta Rosenberg on umbes 160 cm pikk, kõhna kehaehituse ja lühemate hallide juustega. Seljas võis olla heledam kittelkleit ja lühem beežikas jakk. Jalas võis kanda tumepruune retuuse ja musta värvi kalosside sees musta-punasekirjusid kootud susse.

 

Kalju Parv (s 1930) lahkus oma elukohast Vastseliina vallas Vana-Saaluse külas mullu 26. oktoobril kella 11 paiku teadmata suunas. Kalju Parv on umbes 170 cm pikk, keskmise kehaehituse ja hallikate juustega. Seljas võis tal olla tume talvemantel, jalas musta värvi kummikud, käes pruunikad kindad ja peas karvamüts.

 

Roman Kulikovski (s 1986) asukoht on politsei kodulehe andmetel teadmata alates mullu juuli lõpust ja teda otsib Võru politseijaoskond. Samas teatas Valga politsei mullu augustis, et Kulikovski lahkus oma elukohast Valgas 21. juuni hilisõhtul ja tema asukoht on sellest ajast eadmata. Lahkudes oli Kulikovskil seljas tumesinine teksatagi, jalas musta värvi spordipüksid ja heledad botased.

Inimeste otsija: teadmata kadunud on prioriteet

 

Kogenud kadunud inimeste otsija, Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo üleminspektor Mart Sisask (kes juhtis ka mullu sügisel Tartus kadunud Jaak Lõivukese otsinguid) tõdeb, et paljud inimesed jäävad meelega kadunuks, ja kinnitab, et teadmata kadunute otsimine on politseile kindlasti prioriteet.

 

Kuidas on siiski võimalik, et inimene läheb nii kaduma, et teda kuude või aastate jooksul ei leita – isegi, kui kadumise piirkond on umbkaudu teada?

Sellisel juhul on suur tõenäosus, et inimene ise ei soovi, et teda leitaks, või ta on langenud kuriteo ohvriks. Teadmata kadunud vahel – ka siis, kui nad ei soovi vältida politseid – ei soovi suhelda oma lähedastega. See on üks kadumise põhjuseid.

 

Seda võite vist kinnitada, et kui inimest siiski ei leita, siis pole selle põhjuseks politsei tegemata töö?

Seda kindlasti. Teadmata kadunud inimesed on prioriteet ja nendega tegeleb politsei väga aktiivselt.

 

Kas tänavu olete mõne kadunud inimese üles leidnud? (intervjuu toimus möödunud nädalal ehk enne Ain Vagula leidmist – toim)

Jah. Sellel aastal sai Lõuna prefektuur teada viiest kadunud inimesest, kellest kahe asukoht on tehtud kindlaks.

 

Eesti kõige dramaatilisemad on olnud Heidi Homutovi ja Jaak Lõivukese kadumislood, seda just sõprade korraldatud kampaaniate pärast. Kuidas sellised kampaaniad mõjutavad politsei tööd kadunud inimeste otsimisel – kas teevad seda kergemaks või raskemaks?

Oskan rääkida Jaak Lõivukese otsimise kohta. Jaagu otsimisel sõprade kampaania paraku tulemust ei andnud. Aga noored käitusid õigesti, nad kooskõlastasid kõik oma sammud politseiga ja see on koostöö alus.

 

Kui inimesed pakuvad abi, siis miks mitte see vastu võtta. Aga kindlasti tuleks politseiga oma tegevus kooskõlastada. Jaagu otsimisel – Raadil on igasuguseid urkaid ja auke, kuhu võib sisse kukkuda – aitas politsei valvata, et inimesed seal otsimise käigus ise kadunuks ei jääks.

 

Üsna julm küsimus, aga kas juhtub ka seda, et lähedased saavad kadunud inimese surnuna leidmise teate ja tunnevad kergendust, sest teadmatus oli veelgi hullem?

Väga raske vastata. Olen ise käinud koos lähedastega surnut tuvastamas, aga neid emotsioone on raske tõlgendada. Iga inimene reageerib omamoodi. Aga lahendus reeglina muudab asja kergemaks, ei ole enam teadmatust: on kindlus, et inimene on surnud ja sellega on lõpp.

 

Kui vaadata Kagu-Eestis kaotsi läinud inimeste sünniaastaid, siis enamjaolt on tegu vanemate inimestega. Nende puhul võib vist enamasti eeldada, et nad on jäänud metsa?

Kas metsa või lahkunud kodust. Enamasti tõesti seotud loodusega. Ei saa välistada, et vanemal inimesel on olnud terviserike ja ta on metsa jäänud või on lahkunud oma elukohast kas mõnda teise maakonda või hoopis teise riiki. Tihti lähisugulased avastavad kadumise alles mitu nädalat hiljem ja sellevõrra on otsingud juba raskendatud.

 

Kui sageli on politseil alust kahtlustada, et inimese kadumises on kellegi käsi mängus?

Üheksakümnendatel suhteliselt sageli, lähiminevikus aga üsna harva. Me ei saa kunagi välistada kadunud inimeste langemist kuriteo ohvriks.

 

Suur osa inimesi jääb oma tahtest lähtuvalt kadunuks. Kas soovitakse end varjata pere eest või on olnud suitsiidimõtted ja need on ellu viidud.

 

Kui kaua inimest tavaliselt üldse taga otsitakse?

Isiku tagaotsimine lõpetatakse kas seoses tema asukoha kindlakstegemisega või tema surnuks tunnistamisega kohtu poolt. Kohus võib teadmata kadunud isiku tunnistada surnuks siis, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus. Kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli ohtlik elule, või on muul põhjusel alust eeldada tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel, võib isiku surnuks tunnistada kuue kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest.

 

Politsei ei kiirusta kindlasti inimese surnuks kuulutamise taotlemisega – kui on mingisugunegi alus, siis politsei ei taotle isiku surnuks kuulutamist. Seni, kuni pole kinnitust saadud, et inimene on surnud, või asjaolud viitavad, et kadunud isik ei ole enam elus, otsitakse teda taga, kuid mitte kauem inimese võimalikust eluajast. Näiteks minul on üks juhtum, kus inimest otsitakse 1994. aastast.

 

Lisaksin veel, et kui inimene on kadunud, siis kindlasti tuleks lähedastel teha koostööd politseiga. Näiteks ühe kadunud inimese puhul ei laekunud lähedastelt kohe kogu infot kadunu kohta, mistõttu oli politseil tema otsimine ja leidmine esialgu raskendatud. Tuleks ikka rääkida – see info jääb politsei ja lähedaste vahele, kolmandatele inimestele me seda ei avalda. Inimese kadumise asjaolud – kas kodus oli tüli, pahandus, rahamured, võimalik suhtlus – jäetakse paraku politseile rääkimata ja see raskendab meie tööd. Tihti raskendab teadmata kadunud isiku otsinguid ka asjaolu, et politsei ei tea, kus täpselt inimene kadunuks jäi.

 

Praktika näitab, et viimasel ajal on kadunud enamasti üksi elavad vanemad inimesed, kes on lahkunud oma kodust mõnda teise linna või maakonda, rääkimata sellest oma sugulastele.

 

Küsis VIDRIK VÕSOBERG

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 17/05/2010 16:00:50