Oleme jõudnud olukorda, kus isegi põlvepikkune poisike saab aru, et ülikõrgete energiahindade, analüüsimata maksupoliitika ning ebakompetentsusest lokkava ja Eestimaa tulevikule mittemõtleva juhtimise tõttu on meie riigi majandus kiratsema pandud.

Euroopa suunistest (mitte kohustustest) lähtudes tõstab meie valitsus maksukoormust ja mõtleb välja uusi makse nagu kavandatav uus e-jäätmete tasu, mille kohaselt peaksime tulevikus hakkama Brüsselile maksma kaks eurot iga kogumata elektri- ja elektroonikajäätmete kilogrammi eest.

Jääb mulje, et meil on edukas majandus ja jõukad kodanikud. Aga pole ju. Kahjuks ei saada aru, et tootmise sisendite (energia, toormed, transport jne) hindade tõus ja kõrged maksud teevad ettevõtetes majandusliku toimetuleku väga raskeks ja rahva veelgi vaesemaks. Jaanipäeva eelse uuringu põhjal ei saanud enam kui 41% inimestest lubada isegi rahvusliku võidupüha ja jaanipäeva tagasihoidlikku tähistamist.

Muret teeb ka see, et avalikkusel puudub elementaarne ülevaade rahade, eriti üha suurenevate laenurahade sihipärasest kasutamisest. Kui 2020. aasta tegelikuks nominaalseks puudujäägiks kujunes 1,3 miljardit eurot ehk 4,8% SKT-st, siis juba 2021. aasta riigieelarve tehti 1,9 miljardini ulatuva nominaalse puudujäägiga ehk 6,7% SKT-st. Nii avati suurte, aastas ühe kuni kahe miljardi euroni ulatuvate eelarve puudujääkide tsükkel, mille tulemusena on Eesti riigieelarve sügaval miinuses, meie võlakoormus on suurenenud kümne miljardi euroni, mille tõttu peavad meie lapsed ja lapselapsed võlaorjuses elama hakkama.

Tõsi, seda õigustati koroonaaja erakordsete asjaoludega, aga Reformierakond on sama mustri jätkamist õigustanud Ukraina sõja erakordsete asjaoludega. Kuigi riigikogu valimiste eel on palju räägitud riigiaparaadi tegevuskulude kärpimisest, pole lubatud kärpeid suutnud koomale tõmmata ükski valitsus pärast 2009. aasta majanduskriisi – vastupidi, need on kasvanud kõigi valitsuste ajal. Üha enam süveneb mulje, et riigivõimu ei teostata reaalselt meie riigi iseseisvuse taotlusest lähtudes ja rahva heaolu kõrgeimaks eesmärgiks pidades.

Endise ettevõtjana saan nõustuda maksejõuetuse teenistuse juhataja Signe Viimsalu infoga selles, et ettevõtluskeskkond on Eestis katki. Kulu maksumaksjale ulatub sadadesse miljonitesse eurodesse aastas. „Eesti on võlaparadiis. Praegune ettevõtluskeskkond maksab Eesti maksumaksjale sadu miljoneid eurosid aastas ning sellest peaaegu ei räägita,” kirjutab Signe Viimsalu.

Tegelik olukord on enam kui kurvakstegev
2025. aastal jätsid 192 varatu ja maksejõuetu ettevõtte juhid võlausaldajatele maha 73,9 miljoni euro suuruse võla. Seda on 52 protsenti rohkem kui aasta varem. Alates 2023. aastast on maksejõuetuse teenistuse vaateväljas olevad võlasummad kokku ulatunud ligi 200 miljoni euroni. 2026. aasta esimese nelja kuu numbrid näitavad juba uusi rekordeid: tänaseks on maha jäetud üle 36 miljoni euro. Mida tähendavad sellised võlasummad võlausaldajatele, pole raske isegi ettevõtlusega mitte kursis olevatel inimestel mõista. Veel kummalisem on see, et on toetatud ja ilmselt toetatakse kümnete miljonite eurodega äsja registreeritud ettevõtteid, kes pole peale toetuse saamist isegi paari aasta jooksul mitte midagi teinud.

Pidevalt kuuleb meedias valitsuse ning eelkõige majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo sõnumeid, et Eestis valitseb suur tööjõupuudus, eriti spetsialistide puudus. Samas ei räägita sellest, et Eestis on praegu arvel ligi 39 000 töötut. Ka ei räägita sellest, et töötukassas arvel oleva töötu üks päev läheb Eesti maksumaksjale maksma ca 15 eurot ehk päevas on kulu kokku ligi 600 000, kuus 18 miljonit ja aastas ca 219 miljonit eurot. Kui palju on aga töötukassas mitte arvel olevaid töötuid, selle kohta meil pole isegi infot. Aga need inimesed vajavad ka abi elamiseks, mida saavad toimetuleku toetustena.

Olen seisukohal, et riigikogus, valitsuses, riigiametites ja riigile kuuluvates ettevõtetes vajatakse eelkõige kompetentsi, vajatakse spetsialiste, mitte „vähemuste kaasatust”; vajatakse innovatsiooni, mitte odavaid töökäsi; vajatakse majandusreegleid, mitte kliimavõitlust mistahes hinnaga. Siit küsimus: mida on teinud meie valitsus ning eelkõige haridusministeerium ning majandus- ja tööstusministeerium selleks, et koolitada vajalikke spetsialiste? EAS-i ärimentorina sain kümne aasta jooksul külastada arvukaid ettevõtteid välismaal ja kuulda seda, kuidas sealsed ettevõtted koolitavad kohapeal vajalikke spetsialiste ning teevad seda riigi toetuste abil ja selleks vajalike regionaalsete soodustustega. Mida on meie riik teinud selleks, et ka ääremaadel oleks inimestel võimalus kodu lähedal tööd ja eluks vajalikke teenuseid saada; et Eestis oleks ka regionaalselt tasakaalustatud majandustegevus ja inimestel võrdselt võimalused inimväärseks eluks?

Kolmeaastase tippjuhtide ettevalmistuse koolituse, aga ka Kieli Majandusakadeemias omandatud juhtimisalaste teadmiste põhjal saan väita, et riiki, valda, kooli, ettevõtet, uurimisrühma, kaitseliidu üksust või isegi perekonda ei saa vaadelda pelgalt administratiivse üksusena. Igaüks neist on inimeste kogu, kellel on oma tahe, huvi, usk, kogemused ja vastutustunne. Aga juhtimise seisukohast on olulised suhete süsteem (koostöö, alluvus, usaldus, konfliktid, vastastikune sõltuvus), tegevussüsteem (töö, õppimine, uurimine, loomine, mäng, puhkus, teenimine), kultuurisüsteem (normid, tavad, tähendused, väärtused, keel, mälu), regulatsioonisüsteem (õigusaktid, kokkulepped, protseduurid, käsud, tavad), tunnetussüsteem (info kogumine, mõtestamine ja arvestamine) ja kõige olulisemana vastutussüsteem ehk kes mille eest ja kuidas vastutab ning milliste tagajärgedega.

Kui juht näeb ainult administratiivset külge, hakkab ta juhtimise asemel menetlema. Kui ta näeb vaid ressursse, hakkab ta inimesi käsitlema vahenditena. Kui ta näeb ainult eesmärke, aga mitte kultuuri ja iseregulatsiooni, võib ta saavutada lühiajalise efekti, ent lõhkuda arengueeldused.

Hea sõber emeriitprofessor Ülo Vooglaid tunnistab, et juhtimine saab arengusse suhtuda mitmel moel. Nendest olulisemateks pean seda, et:
1. teaduspõhine juhtimine loob arengueeldusi, mis tähendab, et kujundatakse turvalisus, selgus, side, pädevus, vastutus, vabadus, õiglus, uurimisvõimalus, loomisvõimalus ja korrastatud tagasiside.

2. ebakompetentne juhtimine halvab arengu. See juhtub siis, kui käsutamine asendab mõtlemise, bürokraatlik aruandlus asendab töö, mõõdikud asendavad tähenduse, hirm asendab vastutuse, formaalne õigus asendab moraalse õiguse ja kontroll asendab usalduse.

Ees on ootamas presidendi ja riigikogu valimised. Seega on mul kõigile tulevastele riigijuhtidele mõned palved, mida ei ole keeruline täita. Palun öelge enne valimisi avalikult, millist Eesti ettevõtluskeskkonda te tahate. Mida te teete põhiseaduse tingimusteta täitmise tagamiseks, Eesti imelise looduse ja maaelu säilimise kaitmiseks. Mitte loosungina, vaid konkreetselt.

 

 

 

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast
Viimati muudetud: 09/07/2026 09:49:39